Võlg - Esimesed viis tuhat aastat

Alljärgnev on osake palju laiemast uurimisprojektist, mis käsitleb võlga ja krediidiraha inimkonna ajaloos. Selle projekti esimene ja rabavaim järeldus on, et majandusajalugu uurides me kipume süstemaatiliselt eirama vägivalla rolli, sõja ja orjanduse absoluutselt keskset rolli selle praegu “majanduseks” nimetatava nähtuse peamiste institutsioonide loomisel ja kujundamisel. Ja edasi – see algläte on tähtis. Vägivald võib olla nähtamatu, kuid see on ikka veel sisse kirjutatud meie majandusliku argitarkuse loogikasse, nende institutsioonide pealtnäha enesestmõistetavasse loomusesse, mida lihtsalt poleks olemas ega saakski olemas olla ilma vägivallamonopolita – aga ka süstemaatilise vägivallaähvarduseta -, mida hoiab enda käes kaasaegne riik.

Lubatagu mul alustada orjanduse institutsioonist, mille roll minu arvates on võtmetähtsusega. Enamasti ja enamikus kohtades on orjapidamist peetud sõja tagajärjeks. Mõnikord on enamik orje tõesti sõjavangid, mõnikord mitte; peaaegu eranditult aga peetakse just sõda selle institutsiooni aluseks ja õigustuseks. Kui sa sõjas alla annad ja võitlusest loobud, siis loobud sa õigupoolest oma elust; võitjal on õigus sind tappa, ja tihti ta seda teebki. Kui ta eelistab seda mitte teha, siis oled sa sõna otseses mõttes oma elu talle võlgu – võlg, mida käsitatakse absoluutse, lõputu ja lunastamatuna. Ta võib põhimõtteliselt sinult välja nõuda kõik, mida soovib, ja kõiki muid võlgu või kohustusi, mis sul võivad olla teiste (oma sõprade, perekonna, endiste poliitiliste liitlaste) või teistel sinu ees, vaadeldakse nüüd täielikult tühistatuna. Enam ei eksisteeri muud kui sinu võlg su omaniku ees.

Niisugusest loogikast tuleneb vähemalt kaks väga huvitavat järeldust, ehkki võiks öelda, et need kipuvad olema üsna vastandlikud. Esiteks, nagu me kõik teame, on orjanduse teine tüüpiline – võib-olla isegi määrav – joon see, et orje saab osta ja müüa. Sellisel juhul ei ole absoluutne võlg (nüüd juba teises, nimelt turu kontekstis) enam absoluutne. Selle suurus muutub õigupoolest päris täpselt määratletavaks. On põhjust uskuda, et just see operatsioon võimaldas esmakordselt luua midagi meie tänapäevase rahavormi sarnast, sest seda, mida antropoloogid “primitiivseks” rahaks nimetavad – ja milletaolist võib leida riigita ühiskondades (Saalomoni saarte sulgedest raha, irokeeside vampum) -, kasutati peamiselt abielude korraldamiseks, veretülide lepitamiseks ja muude inimsuhete sätitamiseks, mitte kaupade ostuks ega müügiks. Näiteks kui orjus on võlg, siis võlg võib viia orjusse. Babüloonia talupoeg võis küll maksta oma naise vanematele abielu ametlikuks sõlmimiseks kopsaka summa hõbedat, kuid ta ei omanud oma naist üheski mõttes. Kindlasti ei võinud ta oma laste ema osta ega müüa. See olukord muutus aga kohe, kui ta laenu võttis. Juhtus ta maksejõuetuks jääma, siis võisid võlausaldajad esmalt viia minema ta lambad ja mööbli, siis riisuda temalt maja, põllud ja puuviljaaiad ning lõpuks võtta ka ta naise ja lapsed ning isegi ta enda võlaorjadeks seniks, kuni ta kohustused said täidetud (mis muidugi muutus üha raskemaks, sedamööda kuidas ta oma ressurssidest ilma jäi). Võlg oli pöördepunkt, mis võimaldas hakata kujutlema raha selle ligilähedaseltki tänapäevases tähenduses ja seega ka luua turu, nagu meile meeldib seda nimetada: areeni, kus saab osta ja müüa mida iganes, sest kõik objektid on (nagu orjad) välja kistud oma varasematest sotsiaalsetest suhetest ja eksisteerivad veel ainult suhtes rahaga.

Kuid samal ajal võib võla kui alistamise loogika, nagu mainitud, kiskuda ka vastupidisesse suunda. Läbi ajaloo kipuvad kuningad suhtuma väga kaksipidiselt võlaloogika ülekäte laskmisse. Ja mitte sellepärast, et nad turgudesse vaenulikult suhtuksid. Vastupidi, tavaliselt nad julgustavad turge juba sel lihtsal põhjusel, et valitsustel on väga ebamugav nõuda kõike vajalikku (siidikangaid, kaarikurattaid, flamingokeeli, lasuriiti) sisse andamina otse endale alluvalt elanikkonnalt; palju lihtsam on soodustada turgude arengut ja siis neid asju osta. Esimesed turud järgnesid sageli sõjavägedele või kuningate kaaskondadele või tekkisid paleede lähedusse või sõjaväelaagrite serva. See aitab tegelikult seletada kuninglike õukondade kaunis hämmastavat käitumist: kuna hõbeda- ja kullakaevandusi kontrollisid lõppeks tavaliselt ju kuningad, mis mõtet oli neil siis lasta selle kraami tükikestele oma näopilte lüüa, seda tsiviilelanikele kaela määrida ja siis nõuda, et nad selle neile maksude kujul jälle tagasi annaksid? See on mõttekas ainult juhul, kui maksude sissenõudmine on tegelikult abinõu sundimaks kõiki endale münte soetama, et nii aidata kaasa turgude arengule, kuna turgude olemasolu teeb elu mugavaks. Meie praeguse eesmärgi jaoks on aga otsustav küsimus: kuidas neid makse õigustati? Miks alamad neid riigile võlgnesid, mis võlga nad maksude maksmisega tasusid? Siin jõuame tagasi alistaja õiguse juurde. (Tegelikult ei pidanudki antiikmaailmas – Mesopotaamias, Kreekas või Roomas – vabad kodanikud just sel põhjusel tihti otseseid makse maksma, aga nii öeldes ma endastki mõista lihtsustan asja.) Kui kuningad kuulutasid, et omavad võimu otsustada oma alamate elu ja surma üle alistamisõiguse alusel, siis oli nende alamate võlg nende ees lõppude lõpuks samuti lõputu; ja vähemalt selles kontekstis ei omanud ka tähtsust nende omavahelised suhted ega see, mida nad võlgnesid üksteisele. Ainsana eksisteeris tegelikult nende suhe kuningaga. See omakorda seletab, miks püüdsid kuningad ja keisrid ilmtingimata reguleerida võimu ja voli, mis oli isandatel orjade ja võlausaldajatel võlgnike üle. Alati, kui neil selleks vaid võimu jätkus, nõudsid nad vähemalt seda, et isandad ei tohiks hiljem enam tappa neid vange, kelle elu kord juba oli säästetud. Meelevaldne võim elu ja surma üle võis tegelikult kuuluda ainult valitsejatele. Viimses instantsis oli igaüks võlgu riigile; see oli ainuke võlg, mis oli tõesti piiritu ja millest võisid tuleneda absoluutsed, kosmilised nõudmised.

Rõhutan seda sellepärast, et sama loogika kehtib meie seas tänapäevani. Rääkides mingist “ühiskonnast” (Prantsuse, Jamaica ühiskonnast), räägime tegelikult inimestest, keda organiseerib üks rahvusriik. Või vähemalt selline on vaikimisi eeldatud mudel. “Ühiskonnad” on tegelikult riigid, riikide loogika on alistamise loogika ja alistamise loogika on põhimõtteliselt samane orjapidamise loogikaga. Tõsi küll, riigi apoloogide käes teiseneb see heatahtlikumaks arusaamaks “sotsiaalsest võlast”. Siinkohal pajatatakse meile üks väike jutuke, omamoodi müüt. Me kõik saame sündides kaasa lõputu võla ühiskonna ees, kes meid kasvatas, hoidis, toitis ja riietas; nende ammusurnud inimeste ees, kes leiutasid meie keele ja traditsioonid, kõigi nende ees, kes on teinud võimalikuks meie olemasolu. Hallidel aegadel arvasime, et oleme selle kõik võlgu jumalatele (võlga sai tagasi maksta ohverdamisega, või õigemini olid ohvrid kõigest intress – lõplikult maksti võlg tagasi surmaga). Hiljem võttis selle võla üle riik, ise jumalik institutsioon, kusjuures ohvrite asemele tulid maksud ja eluvõla asendas sõjaväeteenistus. Raha on lihtsalt selle sotsiaalse võla konkreetne vorm, selle haldamise viis. Keinsiaanidele sedasorti loogika meeldib. Samuti meeldib see mitut masti sotsialistidele, sotsiaaldemokraatidele ja isegi krüptofašistidele nagu Auguste Comte (kes mulle teadaolevalt esimesena vermis fraasi “sotsiaalne võlg”). Kuid sama loogika läbib ka suurt osa meie argitarkusest: mõelgem näiteks fraasidele nagu “maksma oma võlga ühiskonna ees” või “ma tundsin, et olen oma isamaa ees võlglane” või “ma tahtsin midagi omalt poolt vastu anda”. Niisugustel puhkudel kalduvad vastastikused õigused ja kohused, üksteise ees endale võetud kohustused – sedalaadi suhted, milletaolisi võivad omavahel sõlmida tõeliselt vabad inimesed – alati olema allutatud “ühiskonna” mõistele, kus me kõik oleme võrdsed üksnes absoluutsete võlglastena (nüüdseks nähtamatu) kuninga ees, kes asendab su ema ja seeläbi, laienduse korras, kogu inimkonda.

Niisiis tahan ma öelda, et ehkki impersonaalse turu ja “ühiskonna” nõuded on tihti vastandlikud – ja on kahtlemata praktikas kippunud igal mõeldaval moel siia-sinna nihkuma -, tuginevad need mõlemad lõpuks väga sarnasele vägivallaloogikale. Ja asi pole ka ainult ajaloolises algupäras, mille võiks tähtsusetuna kõrvale heita: ilma pideva vägivallaohuta ei saa eksisteerida ei riigid ega turud.

Seepeale võiks küsida, mis on siis alternatiiv?

Virtuaalse raha ajaloo poole

Siin võin ma naasta oma algse väite juurde: et raha ei ilmunud esmalt mitte sel külmal, metalsel, impersonaalsel kujul. Algselt ilmub ta mõõduühiku, abstraktsiooni, aga ka inimestevahelise (võla ja kohustuse) suhte kujul. Tähtis on tähele panna, et ajalooliselt on just kaupraha olnud alati kõige otsesemalt seotud vägivallaga. Nagu üks ajaloolane on öelnud: “väärismetallikangid on sõja, mitte rahuliku kaubanduse päraldis.”1

Põhjus on lihtne. Kaupraha, eriti kui see esineb kulla või hõbeda kujul, eristab krediidirahast kõige enam üks silmapaistev tunnus: seda saab varastada. Et kulla- või hõbedakangil puudub sugupuu, on müntimata väärismetall suure osa ajaloo vältel mänginud sama rolli, mida tänapäeval mängib narkodiileri kohver täis dollarilisi rahatähti – ajaloota eseme rolli, mida enam-vähem igal pool saab vahetada teiste väärtesemete vastu, ilma et keegi liigseid küsimusi esitaks. Seetõttu saab inimajaloo viimast 5000 aastat mõista ka kui ühe teatavat laadi vaheldumise ajalugu.

Krediidisüsteemid näivad esile tõusvat ja valitsevaks muutuvat suhtelise sotsiaalse rahu aegadel usaldusvõrgustike kaudu, ükskõik kas viimased on loodud riikide või – enamikul perioodidel – rahvusüleste institutsioonide kaudu, samas kui väärismetallid asendavad neid perioodidel, mida iseloomustab laialdane rüüstamine. Kiskjalikke laenusüsteeme tuleb kahtlemata ette kõigil perioodidel, ent kõige laastavamaid tagajärgi paistavad need olevat andnud aegadel, mil raha oli kõige kergemini sulaks vahetatav.

Niisiis lubatagu mul, lähtepunktina mis tahes püüetele eritleda käesolevat ajaloolist momenti määravaid suuri rütme, pakkuda välja Euraasia ajaloo järgmine, virtuaalse ja metallraha perioodide vaheldumisel põhinev liigendus:

1. Esimeste põllumajanduslike impeeriumide ajastu (3500-800 e.m.a)
Valdav rahavorm: virtuaalne krediidiraha

Meie kõige põhjalikumad andmed raha algupärast tulevad vanast Mesopotaamiast, kuid ei paista erilisi põhjusi, miks pidanuksid asjad olema radikaalselt teisiti ka vaaraode Egiptuses, pronksiaja Hiinas või Induse orus. Mesopotaamia majanduse üle valitsesid suured avalikud institutsioonid (templid ja paleed), mille bürokraatidest haldurid sisuliselt leiutasid arvestusühiku, kehtestades kindla ekvivalendi hõbeda ja peamise põlluvilja odra vahel. Võlgu arvestati hõbedas, kuid tehinguid tehes kasutati hõbedat harva. Selle asemel tehti maksed odras või mis tahes muus kaubas, mis juhtus käepärast olema ja mida aktsepteeriti. Suuremad võlad märgiti üles kiilkirjatahvlitele, mida mõlemad tehingupooled kindluse mõttes alles hoidsid.

Turud olid kahtlemata olemas. Teatud kaupade hinnad, mida ei templi ega palee valdustes ei toodetud ja mis seetõttu ei seisnud kujundatud hindade kirjas, kippusid muidugi kõikuma vastavalt pakkumise ja nõudmise kapriisidele. Näib aga, et suurem osa igapäevastest ostu- ja müügitehingutest, eriti kui neid ei sõlminud omavahel täiesti võõrad inimesed, tehti krediidi peale. “Õllenaised” ehk kohalikud kõrtsipidajad näiteks pakkusid õlut ja tihti rentisid selleks ruume; kunded võtsid õlut arve peale, ja tavaliselt maksti kogu summa korraga ära lõikusajal. Turumüüjad tegutsesid eeldatavalt samamoodi, nagu nad Aafrika või Kesk-Aasia väikestel turgudel tänapäevani tegutsevad, koostades endale nimekirju usaldusväärsetest klientidest, kellele võib krediiti anda. Ka komme raha intressidega laenata pärineb Sumerist – Egiptuses näiteks jäi see tundmatuks. 20% peale kinnitatud intressimäär jäi püsima 2000 aastaks. (See ei tähendanud valitsuse kontrolli turgude üle – sel etapil olid just niisugused institutsioonid need, mis turu üldse võimalikuks tegid.) See kutsus aga esile tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Eriti just kesise lõikusega aastail hakkasid talupojad rikastele lootusetult võlgu jääma ning pidid loovutama oma talud ja lõpuks ka pereliikmed võlaorjusse andma. Järk-järgult näikse see olukord olla põhjustanud tõelise sotsiaalse kriisi – mis ei viinud küll rahvarahutusteni, vaid lihtrahva täieliku lahkumiseni linnadest ning üldse asustatud territooriumidelt ja poolnomaadseteks “bandiitideks” ning karjavarasteks hakkamiseni. Peagi sai valitsejatel trooniletuleku puhul traditsiooniks puhas leht ette keerata, kõik võlad tühistada ja kuulutada välja üleüldine amnestia ehk “vabadus”, nii et kõik võlaorjadest töölised võisid oma perekondade juurde tagasi pöörduda. (Siin on tähendusrikas, et esimene mis tahes keelest tuntud sõna vabaduse kohta, sumeri amarga, tähendab sõna-sõnalt “ema juurde tagasipöördumist”.) Vana Testamendi prohvetid seadsid sisse sarnase institutsiooni – juubeliaasta, millega kõik võlad iga seitsme aasta järel samamoodi kustutati. See on Uue Testamendi “lunastuse”-mõiste otsene eelkäija. Nagu majandusteadlane Michael Hudson on märkinud: maailmaajaloo üheks õnnetuseks näib olevat fakt, et raha intressidega väljalaenamise institutsioon levis Mesopotaamiast väljapoole, viimata endaga enamikul juhtudel kaasa selle tava algseid kontrolli- ja tasakaalumehhanisme.

2. Telgajastu (800 e.m.a-600 m.a.j)
Valdav rahavorm: mündid ja müntimata väärismetall

See oli ajastu, mis nägi müntimise teket, aga ka kõigi tähtsamate maailmareligioonide sündi Hiinas, Indias ja Lähis-Idas. 2 Alates Hiina Sõdivate riikide ajastust kuni India killustumiseni ja Rooma impeeriumi laienemisega (ning hiljem lagunemisega) kaasnenud tapatalgute ja massilise orjastamiseni oli see ajastu suuremas osas maailmast võrratult loominguline, aga ka peaaegu sama võrreldamatult vägivaldne periood. Mündid, mis võimaldasid kasutada kulda ja hõbedat tegeliku vahetusväärtusena, tegid võimalikuks ka turgude loomise selle sõna praegu tuttavamas, ebaisikulises tähenduses. Üldiseks muutunud sõjategevuse ajastu jaoks olid väärismetallid palju kohasemad ka sel ilmsel põhjusel, et neid oli võimalik varastada. Päris kindlasti ei leiutatud münte kauplemise hõlbustamiseks (antiikmaailma võrratuimad kaupmehed foiniiklased võtsid need kasutusele alles viimaste seas). Näib, et algselt mõeldi mündid välja sõduritele palgamaksmiseks – kusjuures esimesena võisid seda vahest teha Väike-Aasias asuva Lüüdia valitsejad, et oma kreeklastest palgasõdurid kinni maksta. Kartaago, teine suur kaupmeeste riik, hakkas münte lööma alles väga hilisel ajal, ja siis nimelt selleks, et oma võõramaalastest sõduritele palka maksta.

Läbi kogu antiikaja võib pidevalt rääkida “sõjanduslik-mündilisest kompleksist”, nagu Geoffrey Ingham seda on nimetanud. Õigemini võinuks ta nimetada selle “sõjanduslik-mündilis-orjanduslikuks kompleksiks”, sest uute sõjandustehnoloogiate (kreeka hopliidid, Rooma leegionid) levik oli alati tihedalt seotud orjade püüdmise ja turustamisega. Teiseks tähtsamaks orjade hankimise allikaks oli võlg: nüüd, kus riigid enam perioodiliselt puhast lehte ette ei keeranud, olid kõik, kel polnud õnne kuuluda tähtsamate sõjanduslike linnriikide kodanike hulka – viimased olid üldiselt kiskjalike võlausaldajate eest kaitstud -, lubatud jahisaak. Lähis-Ida krediidisüsteemid ei murenenud mitte kaubandusliku konkurentsi tõttu: nende lagundajaks said Aleksander Suure armeed, millele palga maksmiseks kulus iga päev pool tonni hõbedat. Kaevandustes, kus neid hõbedakange toodeti, töötasid valdavalt orjad. Sõjakäigud omakorda tagasid uute orjade lõputu juurdevoolu. Impeeriumide maksusüsteemid, nagu mainitud, olid suuresti mõeldud selleks, et sundida alamaid looma turge, kus sõdurid (ja muidugi ka valitsusametnikud) saaksid seda väärismetalli kasutada, et osta kõike, mida hing ihaldas. Sedalaadi impersonaalsed turud, mis olid omal ajal kippunud tekkima eri ühiskondade vahele või sõjaliste operatsioonide äärealadele, hakkasid nüüd imbuma kogu ühiskonda tervikuna.

Kui labane ka oleks selle uue vahetusväärtuse algupära, näib tema loomisel – mündid ilmusid peaaegu üheaegselt nii Kreekas, Indias kui ka Hiinas – olevat olnud sügavaid intellektuaalseid tagajärgi. Mõned on läinud koguni nii kaugele, et väita: isegi kreeka filosoofia sai võimalikuks üksnes tänu müntide kasutuselevõtuga kaasnenud kontseptuaalsetele uuendustele. Kõige tähelepanuväärsem muster on siiski hiljem moodsateks maailmareligioonideks kasvanud vaimsete liikumiste – prohvetite judaismi, kristluse, budismi, džainismi, konfutsianismi, taoismi ja lõpuks islami – esiletõus peaaegu täpselt samaaegselt ja samades kohtades müntide varajase levikuga. Ehkki täpseid seoseid tuleb veel lähemalt uurida, paistab siiski, et mingil moel tõusid need religioonid esile otsese reaktsioonina turuloogikale. Mõnevõrra jämedais joontes võib öelda: kui teatav sotsiaalne ruum on eraldatud ainuüksi isekale materiaalsete esemete omandamisele, siis on peaaegu vältimatu, et õige peatselt tahab keegi teine eraldada teise ruumi, kus jutlustada, et kõrgemate väärtuste seisukohalt on materiaalsed esemed tähtsusetud ja isekus – või koguni ise – illusoorne.

3. Keskaeg (600-1500 m.a.j)
Tagasi virtuaalse krediidiraha juurde

Kui telgajastu tähendas üksteist vastastikku täiendavate ideaalide – kaubaturgude ja universaalsete maailmareligioonide – esiletõusu, siis keskaeg3 oli periood, mil need kaks institutsiooni hakkasid ühte sulanduma. Religioonid hakkasid turusüsteeme üle võtma. Üha enam hakkas kõik, alates rahvusvahelisest kaubandusest ja lõpetades kohalike laatade korraldamisega, toimuma sotsiaalsete võrgustike kaudu, mida määratlesid ja korraldasid religioossed võimud. See omakorda võimaldas kogu Euraasias tagasipöördumist virtuaalse krediidiraha eri vormide juurde.

Euroopas, kus see kõik leidis aset ristiusu egiidi all, oli müntide kättesaadavus juhuslik ja ebaühtlane. Alates 800. aastast m.a.j arvestati hindu suurelt jaolt vanas Karolingide vääringus, mida enam ei eksisteerinud (tegelikult viidatigi sellele tol ajal kui “imaginaarsele rahale”), tavaline igapäevane ost ja müük aga toimusid peamiselt muude vahendite abil. Üheks tavaliseks abivahendiks olid näiteks pügalpulgad – täkitud puupulgad, mis võladokumentidena lõhestati pooleks, nii et pool jäi võlausaldaja, pool võlgniku kätte. Sellised pügalpulgad olid Inglismaal paljudes paikades laialdaselt kasutusel veel 16. sajandil. Suuremaid tehinguid sooritati vekslite abil, kusjuures arvelduskodadeks olid suured kaubalaadad. Kirik andis sellele kõigele õigusliku raamistiku, kehtestades range kontrolli raha intresside eest laenamise üle ja keelustades võlaorjuse.

Keskaegse maailmamajanduse tegelikuks närvikeskuseks oli aga India ookean, mis koos Kesk-Aasia karavaniteedega oli ühenduseks India, Hiina ja Lähis-Ida suurte tsivilisatsioonide vahel. Siin toimus kaubavahetus islami raamistikus, mis mitte ainult et pakkus kaubavahetust ülimalt soosivat õiguslikku struktuuri (keelates samal ajal täielikult igasuguse rahalaenamise intressi eest), vaid lõi ka tingimused kaupmeeste rahumeelseks suhtlemiseks märkimisväärselt suures osas maailmast ning võimaldas luua mitmekesise valiku keerukaid krediidiinstrumente. Tegelikult oli Lääne-Euroopa selles nagu paljudes muudeski asjades suhteliselt hiline tulija: suurem osa 11. ja 12. sajandil Itaaliasse ja Prantsusmaale jõudnud finantsuuendustest oli Egiptuses või Iraagis olnud üldiselt kasutusel juba 8. või 9. sajandist peale. Sõna “tšekk” näiteks tuleb araabia sõnast sakk ja jõudis inglise keelde alles 1220. aasta paiku.

Hiina juhtum on veelgi keerukam: seal algas keskaeg budismi kiire levikuga, ja ehkki sel usul ei olnud voli seadusi kehtestada ega kaubandust korraldada, astus see siiski kiiresti liiakasuvõtjate vastu, leiutades pandimaja – asusid ju esimesed pandimajad budistlikes templites -, et pakkuda vaestele talupoegadele mingit alternatiivi liiakasuvõtja juurde mineku asemel. Üsna varsti pani riik siiski ennast taas maksma, nagu ta Hiinas alati kaldub tegema. Ent ennast maksma pannes riik mitte ainult ei fikseerinud intressimäärasid ega üritanud likvideerida võlaorjust, vaid loobus üldse väärismetalli kasutamisest ning leiutas paberraha. Kõige sellega käis jällegi kaasas mitmesuguste keerukate finantsinstrumentide väljatöötamine.

Selle kõigega ei taha ma öelda, nagu poleks selgi ajastul nähtud omajagu tapatalguid ja rüüstamist (eriti rändrahvaste suurte sissetungide ajal), või nagu poleks mündid eri aegadel ja kohtades jäänud tähtsaks käibevahendiks. Siiski näib seda perioodi tegelikult iseloomustavat liikumine vastassuunda. Valdava osa keskaja vältel oli raha sunnivõimu institutsioonidest suuresti lahutatud. Võiks öelda, et rahavahetajad kutsuti tagasi templisse, kus neid sai järelevalve all hoida. Selle tulemusel puhkesid õitsele institutsioonid, mis põhinesid märksa suuremal sotsiaalsel usaldusel.

4. Euroopa impeeriumide ajastu (1500-1971)
Väärismetallide tagasitulek

Suurte Euroopa – Ibeeria ja hiljem Põhja-Atlandi – impeeriumide esiletõusu järel sai maailm näha nii tagasipöördumist massilise orjastamise, rüüstamise ja laastavate sõdade juurde kui ka kulla ja hõbeda kiiret naasmist peamise maksevahendina. Arvatavasti näitab ajaloo uurimine lõpuks, et nende muutuste allikad olid komplekssemad, kui me tavaliselt eeldame. Osaliselt hakkas see kõik toimuma juba enne Uue Maailma vallutamist. Väärismetallide juurde naasmise puhul näiteks oli üheks peamiseks teguriks rahvaliikumiste teke varajase Mingi dünastia ajal, 15. ja 16. sajandil, mis sundis valitsust lõpuks loobuma mitte üksnes paberrahast, vaid üldse igasugustest oma vääringu kehtestamise püüetest. See viis kogu määratu Hiina turu tagasipöördumiseni müntimata hõbeda standardi juurde. Et ka maksud järk-järgult hõbedasse ümber arvestati, sai peagi Hiina enam-vähem ametlikuks poliitikaks püüd tuua sisse võimalikult palju hõbedat, et hoida makse madalana ja takistada uute rahutuste puhkemist ühiskonnas. See äkiline tohutu nõudmine hõbeda järele mõjutas kogu maailma. Suurem osa konkistadooride poolt röövitud ja hiljem (peaaegu et kujuteldamatu hulga inimelude hinnaga) hispaanlaste poolt Mehhiko ja Potosí kaevandustest ammutatud väärismetallidest jõudis lõpuks Hiinasse. Need globaalset mõõtu sidemed, mis lõpuks üle Atlandi, Vaikse ja India ookeani küünitusid, on muidugi üpris üksikasjalikult dokumenteeritud. Otsustava tähtsusega on aga see, et raha lahtihaakimisega religioossetest institutsioonidest ja taassidumisega sunniinstitutsioonide (eriti riigi) külge kaasnes siin ideoloogiline naasmine “metallismi” juurde.4

Krediit oli selles kontekstis üldjoontes riikide asi, mida majandati suuresti vaeg-finantseerimise teel – krediidivorm, mis omakorda mõeldi välja selleks, et rahastada üha kulukamaks muutuvaid sõdu. Rahvusvahelisel areenil hoidis Briti impeerium kogu 19. sajandi ja 20. sajandi alguse visalt kinni kullastandardist, sellal kui Ameerika Ühendriikides löödi suuri poliitilisi lahinguid selle üle, kas peale peaks jääma kulla- või hõbedastandard.

Mõistagi oli see samaaegselt ka kapitalismi, tööstusliku pöörde, esindusdemokraatia jmt esiletõusu periood. Mina ei püüa siin mitte nende sündmuste tähtsust eitada, vaid pakkuda raamistikku nende hästituntud sündmuste mõistmiseks vähem tuttavas kontekstis. Nii on lihtsam märgata seoseid näiteks sõja, kapitalismi ja orjanduse vahel. Palgatöö institutsioon näiteks on ajalooliselt välja kasvanud orjanduse institutsioonist (vanimad meile teadaolevad palgalepingud, Kreekast kuni Malai linnriikideni, olid tegelikult orjade rentimise lepingud), ja samuti on see ajalooliselt kippunud olema tihedalt seotud mitmesuguste võlaorjuse vormidega – nagu ta seda õigupoolest on tänapäevani. Tõsiasi, et me säärastest institutsioonidest vabaduse vormelites kõneleme, ei tähenda veel, et see, mida me praegusel ajal majanduslikuks vabaduseks peame, ei võiks algselt rajaneda loogikal, mida suurema osa inimajaloo vältel on peetud orjanduse olemuslikemaks tuumaks.

Nüüdisaeg (1971. aastast alates)
Võlaimpeerium

Nüüdisaja alguseks võiks lugeda 15. augusti 1971, mil USA president Richard Nixon tegi ametlikult lõpu dollari kullaks konverteeritavusele ning sisuliselt lõi sellega praeguse ujuva kursiga valuutade režiimi. Igal juhul oleme pöördunud tagasi virtuaalse raha ajastusse, mil rikaste riikide tarbijad ostmiseks harva vajavad isegi paberraha ning riigimajanduste üheks oluliseks liikumapanevaks jõuks on tarbimisvõlg. Just selles kontekstis võime rääkida kapitali “finantsialiseerumisest”, misläbi valuutade ja finantsinstrumentidega spekuleerimine muutub omaette valdkonnaks, millel puudub igasugune otsene suhe tootmise või isegi kaubandusega. Just see sektor muidugi ongi praeguseks kriisi sattunud.

Mida kindlat me selle uue ajastu kohta öelda oskame? Siiamaani väga-väga vähe. Kolmkümmend või nelikümmend aastat ei ole selles mõõtkavas, millega meie oleme tegelnud, õieti midagi. Päris selgesti on see periood vaevalt alanud. Siiski võimaldab eelnenud analüüs kõige oma rohmakuse juures meil hakata tegema mõningaid põhjendatud oletusi.

Ajalooliselt, nagu nägime, on virtuaalse krediidiraha ajastute juurde käinud ka mingit liiki katusinstitutsioonide – Mesopotaamia püha kuningluse, Moosese seaduste juubeliaastate, šariaadi või kanoonilise õiguse – loomine, mis võla potentsiaalselt katastroofilistele sotsiaalsetele tagajärgedele mingisuguste kontrollmehhanismidega piiri panevad. Peaaegu eranditult kuuluvad nende sekka võlgnike kaitseks loodud institutsioonid (mis tavaliselt ei lange rangelt kokku riigiga, vaid on sellest suuremad). Siiani on seekordse liikumise suund olnud vastupidine: alates 1980. aastatest on hakanud kujunema esimene tõhus planetaarne haldussüsteem, mis toimib IMF-i, Maailmapanga, korporatsioonide ja muude finantsinstitutsioonide kaudu suuresti selle nimel, et kaitsta võlausaldajate huve. Selle aparaadi paiskasid aga väga kiirelt kriisi esiteks ülemaailmsete sotsiaalsete liikumiste (alterglobalisatsiooni) väga kiire areng, mis tegi IMF-i taoliste institutsioonide moraalse autoriteedi sisuliselt maatasa ning viis paljud neist pankroti äärele, ning nüüd käesolev panganduskriis ja ülemaailmne majanduse kollaps. Ehkki uus virtuaalse raha ajastu on vaevalt alanud ja selle pikaajalised tagajärjed veel täiesti ebaselged, võib paari asja siiski juba öelda. Esiteks, et liikumine virtuaalse raha poole ei ole iseenesest tingimata kapitalismi kurikaval tagajärg. Õigupoolest võib see väga vabalt olla midagi otse vastupidist. Suure osa inimajaloo vältel kavandati ja reguleeriti virtuaalse raha süsteeme just tagamaks, et midagi kapitalismi taolist ei saaks ülepea arenema hakatagi – vähemalt mitte niisugusena, nagu see on oma praegusel kujul, kus enamik maailma rahvastikust on sattunud olukorda, mida paljudel muudel ajalooperioodidel oleks peetud samahästi kui orjuseks. Teiseks tuleb alla kriipsutada vägivalla absoluutselt keskset rolli lausa nende terminite endi defineerimisel, mille abil me kujutleme nii “ühiskonda” kui ka “turge” – ja õieti paljusid oma kõige elementaarsemaid arusaamu vabadusest. Vägivallast vähem läbiimbunud maailm hakkaks kiirelt kujundama teistsuguseid institutsioone. Ja lõpuks, kui mõelda võlast väljaspool neid kaht intellektuaalset hullusärki – riiki ja turge -, siis avanevad meile erutavad võimalused. Me võime näiteks küsida: mida täpselt võlgneksid vabad mehed ja naised üksteisele ühiskonnas, mille alt see vägivallavundament oleks lõpuks ära tõmmatud? Mis laadi lubadusi ja kohustusi nemad üksteise ees võtaksid?

Lootkem, et ühel heal päeval oleme me kõik olukorras, mis võimaldab hakata selliseid küsimusi esitama. Sellistel aegadel nagu praegune ei või iial teada…