Seksitöö on töö! Selles on probleem… ja ka lahenduse võti

Seksitöö kaob selsamal päeval, mil me kaotame kapitalismi – see kaob ühes ülejäänud palgatööga. Siis, solidaarsusmajanduses, töötame me vabast tahtest ja mitte sundusest ennast ja teisi üleval pidada. Ja, noh, mõned inimesed seksivad. Ja mõned seksivad palju. Seniks rääkigem tööjõu õigustest.

Seksitöö Projektide Ülemaailmne Võrgustik on organisatsioon, mille on oma õiguste kaitseks loonud seksitöötajad üle kogu maailma.

(Sümboliks on punane vihmavari. Juhtlause ütleb: „Ainult õigused võivad peatada ülekohtu.“)

Sellest siin ei tule, nagu vahest juba märkasite, neutraalne kirjatükk. Aga milline kirjutis seksitööst oleks neutraalne? Seksitöötajate õigused on pakiline küsimus, kuna üha enam inimesi vajub vaesusse, kaotab kodud, neid saadetakse välja, ahistatakse, vägistatakse ja saadetakse surma kõikjal maailma päevapoliitikas valitsevate, inimkaubandusega võitlevate kampaaniate sildi taha varjunud prostitutsioonivastaste tegevuskavade ja initsiatiivide tagajärjel. Inimkaubandusvastane sõda käib täistuuridel ja tagajärjed on katastroofilised.

Selles artiklis uuritakse inimkaubandusvastase tööstuskompleksi ja päästetööstuse põhiprintsiipe, tulemusi ja selle kohta tehtud kriitikat. Inimkaubandusvastased narratiivid on Eestis nagu ka ülejäänud Lääne meedias väga domineerivad. Nende populaarsus ja ulatuslik toetus vasakpoolsete seas on murettekitav. Minu kirjutise eesmärgiks on vaidlustada neid narratiive tööjõu õiguste perspektiivist.

Seksitöötajate õigused on pakilise tähtsusega teema, kuivõrd me seisame silmitsi sellise paradoksiga: parajasti ajal, kus mõned suured ja auväärsed rahvusvahelised organisatsioonid – eesotsas Amnesty Internationaliga – on jõudmas kokkuleppele, et seksitöö dekriminaliseerimine on parim tee inimõiguste järgimiseks ning vaesuse ja väärkohtlemise vastu võitlemiseks, tegelevad üha enamad maad selle asemel seksitöö kriminaliseerimisega ning piirikontrolli ja immigratsioonivastaste tegevuskavade peitmisega inimkaubandusvastaste meetmete sildi taha.

Veel enam, seksitöötajate kogukondadelt oleks meil väga palju õppida: vastupidavuse, äärealadel ellujäämise, õigusliku ja rahalise ebakindluse ning kogukondade ülesehitamise alal. Need on oskused, mida meil kõigil tulevasel ajal hakkab vaja olema. Töötajad on igal pool raskustes. On aeg hakata vastu panema.

*
Mis on seksitöö? „Seksitöö“ on termin, mille seksitöötajad on valinud viitamaks oma tööle – klientidele seksuaalteenuste pakkumisele –, eesmärgiga eemalduda moraliseerivatest hinnangutest, mis seostuvad nende töö tähistamiseks traditsiooniliselt kasutatud terminiga „prostitutsioon“. Seksitööd võib pidada osaks teenindussektorist, aga ka teatud tüüpi reproduktiivsest tööst, mis on vajalik tootliku jõu alalhoidmiseks. Säärasena on see tihti alahinnatud, tasustamata ning feminiseeritud. Nagu Keith Hart esile toob: üks seksitöö „patte“ on millegi erasfääri kuuluva, kus seda rahaliselt ei tasustata, välja avalikku ruumi viimine ja monetiseerimine.1 Selles mõttes – püüdena monetiseerida teenust, mida abielunaised kodumajapidamises traditsiooniliselt on pakkunud tasuta – on seksitöötajate kitsikus sarnane sellega, millele viitab Silvia Federici loosung „Palka kodutööde eest!“.2

Photo source: Jean Coulev on Flickr

Seksitöö alla kuulub lai valik teenuseid. See näiliselt ilmselge tõik vajab rõhutamist, et luua vastukaal monoliitsele ja reduktsionistlikule käsitusele seksitööst. Ükskõik kas seksitöötajad esinevad kaamera ees, tegelevad telefoniseksiga, tänavapõhise tööga või töötavad professionaalse dominatrix’ina või pornograafilistes etendustes, kasutavad nad katusterminit „seksitöö“, et näidata üles omavahelist solidaarsust, seista vastu „hoorarhiale“3 ning rõhutada vaba valikut ja professionaalsust. Lõppude lõpuks on sõna „seksitöötaja“ üsna naeruväärne solvang, kui mõelda nendele arvukatele sünonüümidele, mida meie seksisse äärmiselt negatiivselt suhtuvates keeltes solvangutena kasutatakse. Ja kes suudaks ette kujutada pilti, kuidas mõnes bordellis haarangut tegev päästesalk läheb „päästma“ professionaalset dominatrix’it? Neoabolitsionistid muidugi kasutavad väga erinevat keelt.4 Kuna sõnad loevad,5 on termini „prostitueeritud naine“ esinemine lihtsaks rusikareegliks, mille järgi ära tunda neoabolitsionistlikku või SWERF-i6 teksti.

Seksitöö reguleerimiseks kasutavad riigid kolme lihtsat raamistikku, mida tihti omavahel segi aetakse ja vääriti mõistetakse: kriminaliseerimist, legaliseerimist ja dekriminaliseerimist.7

Kriminaliseerimine on paljudes maades ülekaalukalt levinud õiguslik raamistik. Selle raames peetakse kõiki seksuaalteenuste müümise akte ebaseaduslikeks ning neid pakkuvat isikut – nagu ka klienti ja kolmandaid osapooli – võib kohtulikult vastutusele võtta, mille tagajärjeks on trahvid, vangistus ja väljasaatmine, aga ka häbimärgistatus, ahistamine, väärkohtlemine ja vägistamine. See tekitab seksitöötajatele lugematuid probleeme, kuna nad on sunnitud töötama väljaspool sotsiaalkindlustussüsteemi, omamata ligipääsu terviseteenustele või võimalust otsida võimudelt kaitset juhul, kui langetakse mõne kliendi, vahendaja või riigivõimu poolt toime pandud kuriteo ohvriks.

Arvestades kriminaliseerimise kahjuliku mõjuga seksitöötajate elule on mõned riigid hakanud rakendama osalise kriminaliseerimise mudelit – ehk Rootsi mudelit – või legaliseerimist.

Rootsi ehk Põhjamaade mudel, mis kehtestati algselt aastal 1999, levib järjekindlalt tänu tugevale neoabolitsionistlikule Euroopa lobile ja hakkab köitma mõningaid hääli Eestiski. See mudel dekriminaliseerib seksuaalteenuste müümise ning kriminaliseerib nende ostmise (kliendid) ja seksitööle kaasaaitamise (kolmandad osapooled). Selle mudeli pooldajad reklaamivad seda kõige tõhusama teena prostitutsiooni vähendamiseks (mitte seksitöötajate elu parandamiseks), seksitöötajaid samas „kaitstes“ ning ohvriteks tembeldades. Sellest mudelist tärkavate probleemide kohta on juba palju kirjutatud,8 kuid kokkuvõte on järgmine: seksitöötajatele sellest abi ei ole. See sunnib seksitöö hämaralasse ning teeb ülimalt ohtlikuks, kuivõrd neid ähvardab suurem risk jääda kodutuks või saada väärkoheldud eluaseme üürileandja poolt, keda võidakse näiteks süüdistada kupeldamises. Samuti ähvardab neid oht sattuda ise kohtu alla, kui nad juhtumisi koos töötavad või elavad, sest siis võidakse neid süüdistada üksteise „kupeldamises“.

Samas legaliseerimine tähendaks mitmesuguste riigipoolse kontrolli vormide kehtestamist seksitööle regulatsiooni abil, mis on üldjuhul palju ulatuslikum kui kontroll enamiku teiste tööhõive kategooriate üle, ja seda tihti viisidel, mis haavatavate inimeste marginaliseerumist põlistavad. Kontrollimehhanismid võivad olla erinevad, kuid tüüpjuhul hõlmavad need registreerimist, regulaarseid kohustuslikke tervisekontrolle ja tööpiirkondade määratlemist (millest väljaspool seksitöö on illegaalne). Need nõudmised tähendavad, et legaliseeriva raamistiku sees kriminaliseeritakse paljusid seksitöötajaid endiselt, sest nad ei vasta riigi seatud nõudmistele.

Üheks näiteks legaliseerivast mudelist on Ameerika Ühendriikide Nevada osariik,9 kus seksitöötajad tohivad töötada ainult litsentsitud bordellides, peavad läbima kohustusliku iganädalase suguhaiguste kontrolli (STD testing), neid võib kriminaalkorras süüdi mõista, kui nad on HIV-positiivsed, ning nad peavad tihti elama bordelli territooriumil ja maksma omanikule peale üüri- ja toidukulude veel 40–50% oma sissetulekust. Paljud seksitöötajatele legaliseeriva raamistiku all peale surutud tingimustest on vastuolus inimõiguste ja kodanikuvabadustega.

Legaliseerimine jätab seksitöötajad ohtu paljuski samamoodi, nagu seda teeb kriminaliseerimine. Hoolimata kriminaliseeriva ja legaliseeriva raamistiku nii silmatorkavast sarnasusest aetakse aga avalikus ja poliitikasfääris legaliseerivat raamistikku tavaliselt segamini dekriminaliseeriva raamistikuga.

Seksitöötajad on pikka aega võidelnud paremate töötingimuste eest ja raamistik, mida nemad pooldavad, on täieliku dekriminaliseerimise raamistik. Seksitöö dekriminaliseerimine tähendab, et mitte kedagi ei või seksuaalteenuste müümise, ostmise või vahendamise eest kinni pidada ega kurjategijaks tembeldada.10 Selles raamistikus võivad seksitöötajad tegutseda vabakutselistena, saada tööle võetud kellegi teise poolt või liituda kooperatiiviks. Neil on ka ligipääs sotsiaalkindlustuse hüvedele ja tervisekindlustusele. See inimõigustekeskne lähenemine – vastupidiselt varem kirjeldatud kuriteopõhistele lähenemistele – võimaldab meetmete väljatöötamist, mis tõstavad seksitöötajate heaolu ja vähendavad nendevastast vägivalda, nii klientide kui ka politsei poolt.

Niisiis, sellal kui legaliseerimine loob kitsaid regulatoorseid režiime, mis põhinevad muudel muredel ja eesmärkidel, nagu klientide tervis, maksustamine või avalik moraal, tähendab dekriminaliseerimine seksitööle kohaldatavate kriminaal- ja administratiivkaristuste tühistamist, mis jätab selle tööõiguse ja kaitsemeetmete mõjuvälja nagu kõik teisedki tööd.11 Veel enam, dekriminaliseeritud raamistikus võivad seksitöötajad hakata looma usalduslikku suhet riigivõimu ja valitsusväliste organisatsioonidega ning teatada omaenda tingimustel klientide vägivallatsemisest, tööandjatepoolsest väärkohtlemisest ning tagakiusamisest, väärkohtlemisest ja vägistamisest politsei poolt.12

Täielik dekriminaliseerimine – raamistik, mida laialdaselt eelistavad seksitöötajate organisatsioonid – on ühtlasi ka mudel, mida toetavad Amnesty International (AI)13 ja Global Alliance Against Traffic in Women14 (GAATW; Ülemaailmne Naistega Kaubitsemise Vastane Liit), kaks tunnustatud rahvusvahelist uurimistööga ja õiguste kaitsega tegelevat organisatsiooni,15 mis keskenduvad inimõigustele.16 Nagu iga teinegi dekriminaliseerimist toetav grupp või organisatsioon, peavad ka nemad olema ettevaatlikud seksitööd ümbritsevate ekslike dihhotoomiate ja ohtlike müütide suhtes.

Esiteks ja hoolimata sellest, mida näikse uskuvat mõned neoabolitsionistid, ei toeta mitte ükski organisatsioon inimkaubandust ja inimeste orjastamist. AI, GAATW ja seksitöötajate juhitud organisatsioonid tahavad teha inimkaubandusele lõpu, aga mitte seksitöötajate inimõiguste ja elu hinnaga. Nad järgivad põhimõtet „ära tee kurja“: ühe haavatavate indiviidide (st inimkaubanduse ohvrite) grupi kaitse ei tohi tulla teise haavatava grupi (st seksitöötajate) arvelt. See tähendab, et võitluses inimkaubanduse ja nüüdisaegse orjanduse vastu ei tohi seksitöötajaid arreteerida ja kohtulikult vastutusele võtta ega keelata neile nende elatusvahendeid.

Teine levinud eksiarvamus on, et nüüdisaegse orjanduse keskmes on soovimatu seksitöö. Orjastatud seksitöötajad moodustavad küll tähtsa rühma haavatavast elanikkonnast, kuid enamik orjastatud töötajaid ei ole seksitöötajad ning suurem osa Euroopa seksitööstusest ei ole seotud inimkaubandusega. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2017. aasta andmete järgi on nüüdisaegsesse orjusse üle maailma pidevalt surutud 40 miljonit inimest.17 Neist umbkaudu 90% on sunnitud töötama valdkondades nagu ehitus, põllumajandus, kaevandamine, tööstuslik tootmine või kodutööd – see moodsa orjanduse pärl. Kui palju reklaame Kagu-Aasias krevette püüdvatest orjastatud inimestest teie näinud olete?18 Kas teate ühtainsatki gruppi, mis töötaks igat tüüpi kodutööde ärakaotamise eest, kuigi ometi just selles sektoris on väärkohtlemise ja orjastamise määr nii suur?

Nagu ma selle artikli alguses pakkusin, oleks kõige sirgjoonelisem viis orjandusele lõpu tegemiseks palgatöö ja kapitalismi täielik likvideerimine. Aga mida me seniajani teha saaksime? Kas töötingimuste parandamisest ei oleks siis kasu nii töötajatele kui ka sunnitult tööd tegevatele inimestele? Kas me ei peaks töötajate endi käest uurima, millised on nende kogemused, nende soovid ja vajadused, ja kuidas me saaksime neid paremini toetada?

Vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ei puuduta inim- ja/või seksikaubanduse19 vastased kampaaniad ainuüksi nüüdisaegset orjandust, nagu Nandita Sharma ja Kamala Kempadoo sarnased autorid on ammu osutanud.20 Riikide jaoks puudutavad need ka piiri- ja immigratsioonikontrolli,21 mõnede feministlike gruppide jaoks aga prostitutsiooni likvideerimist.

See, mida on nimetatud „feministlikeks seksisõdadeks“, on tegelikult poliitiline veelahe.22 Kui jätta kõrvale nood, kes viivad väite „igasugune penetratsioon on vägistamine ning toetab patriarhaati“ selle loogilise lõppjärelduseni ja keelduvad osalemast üheski selle vormis,23 siis peab enamik seksitööd vastustavatest feministidest kalliks seksuaalsuhete moraalset hierarhiat. Tavaliselt soosib see seksihierarhia heteroseksuaalset, reproduktiivset, mittekaubanduslikku, monogaamset, paariviisilist, kodust vaniljeseksi, nagu seda tükk aega tagasi kirjeldas Gayle Rubin.24 Need „radikaalsed feministid“ näevad seksitööd olemuslikult alandavana ja heidavad kõrvale võimaluse, et naised ise võiksid tunda teisiti. Kui palju tinti on raisatud keskklassi valge naise võimalustele kujutleda end, jalad laiali, laskmas end penetreerida ja selle eest raha võtmas!25 Aitab juba nendest fantaasialendudest.

Kui vastab tõele, et meie lähtepunkt on sama – naiste kannatus ja rõhumine –, siis ei pea me tingimata olema üksmeelel selle osas, kas seksitöö on alandav või mitte. Me võime töötada koos selle kallal, millest seksitöötajate aitamisel tõesti kasu on: dekriminaliseerimine, ohtude vähendamine ja vaesusevastased meetmed. Kui te tõesti usute, et mitte keegi ei valiks kunagi omast vabast tahtest seksitööd, siis investeerige oma pingutused ja ressursid alternatiivide loomisse. Lõppude lõpuks on mul ükskõik, kellel oli õigus, senikaua kui maailm saab paremaks.

*
Inim- ja seksikaubanduse vastastel seadustel ja kampaaniatel on mitmeid negatiivseid mõjusid:26 alates valeinformatsiooni levitamisest, mis juhib rahastuse kõrvale selle valdkonna tegelike probleemidega tegelemisest kuni sunnitöö, vangistuse ja piiride kontrollini. Lühidalt, kaubitsemisvastased strateegiad ei ole mitte ainult ebaefektiivsed, vaid lausa kahjulikud, kuivõrd need suurendavad seksitöötajate riski saada väärkoheldud, ekspluateeritud ja maha müüdud.

Inimkaubandusvastased kampaaniad moonutavad fakte, püüdes tõmmata meie tähelepanu ja hankida rahalist toetust. Ehkki ehituse ja kodutööde alal kannatab orjastamise all palju enam töötajaid, kipuvad kampaaniad keskenduma sensatsioonialtimale seksitööstusele.27 Need narratiivid kalduvad portreteerima passiivset ja orjastatud äritsemise ohvrit, mitte aktiivset migranti, töötajat ja poliitilist tegelast.28Segades inimkaubanduse ära seksitööga, tõstavad need avalikkuse ja valitsuste toetust inimkaubandusvastastele seadustele, mis on seksitöötajatele kahjulikud, ning ei toeta samas inimkaubanduse ohvreid. Summad, mis peaksid olema pühendatud seksitöötajate ja teiste haavatavate kogukondade elutingimusi parandavatele algatustele, lähevad kaotsi või leiavad koguni kasutamist nendesamade kogukondade kahjuks.

Kuidas toimib päästetööstus? Politseijõud, mõnikord üheskoos vabaühenduste liikmetega, saadetakse haarangutele bordellidesse või tänavapõhiste töötajate piirkondadesse, kus siis inimkaubanduse ohvreid otsides peetakse kinni igaüks. Väga tihti peetakse inimesi kinni nende välimuse põhjal või sellepärast, et nad omavad kondoome.29 Võimalus, et inimene peetakse kinni kondoomide omamise pärast, on põhjuseks, miks mõnel pool maailmas on seksitöötajad hakanud oma töös turvalisust eirama. Veel enam, eeldus, et iga naine, kellel avalikus kohas liikudes on kaasas kondoomid, võib olla seksitöötaja, kannab äärmiselt misogüünseid alatoone. Need operatsioonid jätavad seksitöötajad ilma nende autonoomiast, sissetulekust ja turvalistest töötingimustest. Kambodžas, kus olukord on täiesti käest ära läinud,30 hoitakse kinnipeetud töötajaid seejärel rehabilitatsioonikeskustes või isegi sunnitakse tasuta või miinimumpalga eest rõivatööstuses töötama.31

Ma kahtlen, kas ükski eraisik, kes neile inimkaubandusvastastele vabaühendustele annetab, teab, et need aitavad kaasa seksitöötajate trellide taha ja rõivatööstusse sunnitööle saatmisele. Sellessesamasse väärkohtlemise poolest kurikuulsasse tööstusse, kust paljud naised püüavad põgeneda. Kambodžas teenitakse rõivatööstuses miinimumpalka või veel vähemgi ja sellest ei piisa keskmise suurusega perekonna toitmiseks; samas seksitööstuses võib keskmine kuusissetulek olla kaks-kolm korda suurem. Inimkaubandusvastased kampaaniad pakuvad keerulistele probleemidele lihtsakoelisi vastuseid, püüdmata tuua esile ebavõrdsuse strukturaalseid ja põhjuslikke tegureid. Kas ei oleks pääste-vabaühendused edukamad, kui nad looksid viisaka palgaga töökohti või toetaksid rõivatööstuse ametiühinguid nende võitluses paremate palkade ja töötingimuste eest?

Teine levinud raskus, millega seksitöötajad silmitsi seisavad, on nende rahvusvahelise mobiilsuse piiramine ning väljasaatmise oht. Ameerika Ühendriikides näiteks ei peeta vastuvõtmiskõlblikuks ühtegi välismaalast, kes „tuleb Ühendriikidesse ainult, peamiselt või muuhulgas selleks, et asuda tegelema prostitutsiooniga, või kes on prostitutsiooniga tegelnud viimase 10 aasta jooksul enne viisa, vastuvõtuloa või staatuse muutmise avaldust“.32 Veel enam, ehkki inimkaubanduse ohvritele peab kahtlemata pakkuma tagasipöördumise võimalust, tuleks neile pärast talutud kannatusi anda seaduslik staatus ka selles riigis, mis võis algselt olla nende enda valitud sihtpunkt.

Keegi ei eita, et seksikaubanduse ohvrid eksisteerivad ja et neid tuleks toetada. Kui politsei ja pääste-vabaühingud selle tundliku töö tegemiseks ei kõlba, kes siis võiks selle ülesande enda peale võtta? Vastus on tõendusmaterjali valgel ilmne: seksitöötajad ise oskavad kõige paremini seksikaubanduse ohvreid välja selgitada, nendele abikätt ulatada, nüansse ja raskusi taibata ning solidaarsust pakkuda. Nad juba teevadki seda, sest seksitöötajad vihkavad orjastamist. See on asi, mis kahjuks avalikkuse tähelepanu alla ei jõua. Et nende jõupingutustest rohkem teada saada ning leida viise nende toetamiseks, vaadake siin toodud linke.33

Inimkaubanduse (igasuguse inimkaubanduse) vastu võitlemine ja töötajate – sealhulgas seksitöötajate – toetamine on omavahel ühildatavad. Aga see ei lähe kiiresti, see ei ole lihtne, see ei ole seksikas, seda ei saa teha politseijõududele lootes, ja sellest ei saa parempoolsete algatust.

See on raske töö. Ja meil on olemas tööriistad selle tegemiseks: ressursid, aeg, meedia tähelepanu ning ind tuleb ümber suunata võitlusse töötajate õiguste eest ning vaesuse ja ebavõrdsuse vastu. See töö on sama raske kui pakiline. Õhkkonnas, kus töötajate õigused kõikjal murenevad, toimub igal pool võitlus tööõiguste kaitse ja garanteerimise eest neile, kellel õiguste kaitse ikka veel puudub. Oleks naiivne seda muutust mitte toetada. See artikkel on üleskutse lõpetada seksitöötajate eiramine ning haarata nad kaasa võitluses prekaarsuse ja ekspluateerimise vastu. Meil on nende käest palju õppida.