Poliitökonoomia tagasitulek

“Poliitökonoomia tagasitulek ajalukku” – niisugust pealkirja kandis mõne kuu eest Berliinis toimunud kollokvium. Aga kas poliitökonoomia üldse oligi kusagile kadunud? Võib-olla teiste erialadega võrreldes on ta küll viimastel aastakümnetel ajaloolastelt vähem tähelepanu pälvinud, aga see muidugi ei tähenda, nagu oleks ta jäänud ajaloolaste uuritavate maailmaarengute seisukohalt kõrvaliseks. Miks paistab, et poliitökonoomia on lakanud toimimast metodoloogia või lähenemisviisina? Käesolev väike essee üritab pakkuda vastust. Samalaadne probleem on vaevanud ka majandusteadlasi, kes on täheldanud majandusajaloo ja majandusmõtte ajaloo kadumist oma eriala kesksete huviteemade seast. Püüe niisugusele olukorrale rohtu leida ajendas kaks kuud pärast Berliini kohtumist Massachusettsi osariigis Cambridge’is toimunud diskussiooni, kuhu Institute for New Economic Thinking (INET) kutsus kokku majandusteadlasi ja majandusloolasi, et arutleda, kuidas võiks majandusajalugu taotleda endale suuremat rolli nii majandus- kui ajalooteaduskondades.

Mõlemad kogunemised, kus siinkirjutaja osales – ja kahtlemata mitmed teisedki, millest ta pole osa võtnud -, lähtusid samast eeldusest. Tähtsad lähenemisviisid mineviku ja oleviku ühiskonna ja majanduse analüüsile on jäänud sööti, ehkki nad kunagi tõotasid olulisi ja lausa hädavajalikke avastusi. Majandusteadlaste vaatevinklist “peavoolu” analüüs – aksiomaatiline “makro-” ja “mikroteooria”, mis on kulmineerunud osaliste diferentsiaalvõrranditega väljendatavas üldise tasakaalu teoorias – õitseb. Ajaloolaste vaatevinklist on sotsiaalajalugu, kultuuriajalugu ning rahvusvaheliste ja siseriiklike konfliktide ajalugu pälvinud noorte uurijate, intellektuaalide ja üldise avalikkuse tähelepanu juba kauem kui aastakümne vältel. Mingil põhjusel on majandusajalugu, majandusmõtte ajalugu ja poliitökonoomia ajalugu jäänud varju. Aga nüüd, nagu tõdesid mõlemast kogunemisest osavõtjad, on poliitökonoomia kas tulnud tagasi või igatahes väärib tagasitulekut.

Majandusteadus raskete aegade tarvis

Lihtsalt öeldes on see, mida me tänapäeval poliitökonoomiaks nimetame, lähenemisviis, mis kerkib esile kriisi või tõrke tundest. Ajaloolased ja kommentaatorid otsivad praegustele raskustele eelkäijaid ja analooge ajaloost. Kui poliitökonoomia on naasmas ajaloo tööriistana, siis peab ta naasma ka nüüdisaja poliitikasse. Poliit-ökonoomia on ajaloolaste päevakorras, sest ta on poliitika päevakorras. Sotsiaalteadlased taotlevad küll huvitut tõde, aga nad ei tegele ebahuvitavate teemadega. Öelgem otse välja: kriis äratab huvi. Me tuhnime minevikus, et leida sealt juhiseid, ja me pöördume analoogiate poole, pidagu need paika või mitte. Kas meile teeb muret suurvõimude võimalik kokkupõrge Lõuna-Hiina merel? Kui nii, siis lehitseme Thukydidest, et lugeda, mida ta Ateena languse kohta kirjutas. Kas meile teeb muret kriiside eskaleerumine sõjaks? Kui jah, siis läheme tagasi 1914. aasta suvesse. Kas meile teevad muret Euroopat tabanud pikaldased majandusvaevused? Kui jah, siis heidame pilgu 1929. aasta järgsele Suurele surutisele. Ajaloolased toituvad varasematest katastroofidest.

Tegelikult ei olnud majandusajalugu kusagile kadunud, kuigi viimasel kahekümnel aastal on tema roll kõvasti kahanenud. David Landese, Alexander Gerschenkroni ja teiste eelmise põlvkonna majandusajaloolaste töödes peegeldus suuresti vastu 1948. aasta järgne hea aeg: les trente glorieuses, nagu seda ajajärku on nimetanud Jean Fourastié. See oli majandusarengu ja -kasvu ajalugu: selle agenda, nagu Gerschenkron otsesõnu tunnistas, nägi Briti industrialiseerumises mudeltrajektoori ja üritas seletada, miks teised maad on Briti või Anglo-Ameerika mudelist hälbinud. Prantsusmaa oli aeglane, Saksamaa ja Venemaa jäid hiljaks, enamik Ida-Euroopast (ja muidugi Aafrika ja Aasia) olid mahajäänud. Aga “kestliku majanduskasvu” saladusi, kui kasutada Simon Kuznetsi väljendit, sai rakendada ka mahajäänud majandustele – kasv ja areng olid majandusteadlaste jaoks heroiline ülesanne ning nende käsilevõtjad vaatasid ettepoole, mitte tagasi. Tuli teha selgeks ajaloo õppetunnid – kuidas arendada ja institutsionaliseerida kasvu – ja edasi minna.

Selline ajalooagenda jäi püsima hoolimata sellest, et kolmekümnele sõjajärgsele aastale järgnes stagflatsiooni aastakümme. 1980. aastate keskpaiku ei olnud progress ja kasv enam nii hiilgavad nagu 1950. ja 1960. aastatel, kuid jäid sellegipoolest tugevaks – ja kindlasti olid nad seda võrdluses riigisotsialistlike majandustega, mis olid teel oma kollapsi poole. Lääne majandused mitte üksnes ei õitsenud, vaid neis esines ka vähem suuri tsükleid. Majandusteadlased, kes pidid hiljem hakkama rinda pistma 2008. aasta raskustega, nagu Ben Bernanke Föderaalreservis ja Olivier Blanchard Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF), kirjutasid tarku artikleid, milles näitasid, kuidas majanduse kõikumised on muutunud vähem rängaks; probleem oli pigem selles, kuidas seda Suure mõõdukuse aega seletada. Aga see ei paistnudki nii raske: au pälvisid tugevad keskpangad, mis olid õppinud rahapakkumist timmima. Selles vaateviisis taandus fiskaalpoliitika üsna passiivsesse rolli. Mõnikord sõideldi fiskaalpoliitikat, et see kaldub suurendama riigivõlga, andmata samas piisavat panust avaliku poliitika häälestamisse. Majanduseksperdid kaldusid jutustama üsna ennastimetlevat lugu: 1950. ja 1960. aastatele iseloomulik Phillipsi kõveral põhinev keinsiaanlik programm, mis taotles suhteliselt täielikku tööhõivet, oli 1970. aastatel kontrolli alt väljunud, kuid seejärel korrigeeriti seda monetarismist inspireeritud rahandusliku ranguse sisseseadmisega ning ootuste rolli tunnustamisega. 1980. aastate lõpuks oli poliitikasse ülekantud neoklassikaline süntees 1970. aastate stagflatsioonilise korralageduse suurel määral taltsutanud. Samasugune enesega rahulolev uhkus iseloomustas ka majandusteadlaste suhtumist oma distsipliini – umbes nii nagu füüsikud suhtusid oma nn standardmudelisse, mis andis võiduka seletuse fundamentaal-osakestele ja -jõududele (jättes alles veel vaid mõned üksikud probleemid, näiteks kuidas integreerida gravitatsioon ning tumeda mateeria ja tumeda energia kummaline roll).

(Isiklik märkus: kui ma umbes pool sajandit tagasi kolledžitudengina majandusteaduse algkursust võtsin, siis kõlas seal samasugune ennastimetlev sõnum: moodne keinsiaanlus oli 1960. aastateks leidnud suurte surutiste vältimise saladuse nõudluse juhtimises. Muidugi näitasid 70ndad, et keinsiaanlikud ravimid tekitasid kaitsetuse inflatsiooni ees, mis vajas parandamist, aga 80ndateks ja 90ndateks oli neist puudustest jagu saadud.)

Mõistagi leidus ka majandusajalugusid halbade aegade kohta, aga nende eesmärk oli osutada puudustele, mida oleks saanud parandada. Kaks silmapaistvamat neist on Milton Friedmani ja Anna Schwartzi “Monetary History of the United States” (“Ameerika Ühendriikide rahanduslugu”, 1963) ja päris hiljutine Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi “This Time It’s Different: Eight Centuries of Financial Folly” (“Sedapuhku on kõik teisiti: kaheksa sajandit finantslollusi”, 2009). Friedman ja Schwartz analüüsisid Suure surutise põhjustena rida fundamentaalseid vigu – näiteks rahapakkumise kokkutõmbamine, kui see oleks tulnud lõdvaks lasta -, mida oleks saanud vältida. Reinhart ja Rogoff analüüsisid ikka ja jälle korduvat mõttelaadi, mis on viinud ohjeldamatule krediidipakkumisele, ja selle niisama korduvaid kurbi tagajärgi. Raamatu pealkiri on muidugi mõeldud irooniliselt. Need käsitlused andsid mõista, et poliitikategijad kalduvad tegema lolle vigu, aga kapitalismi süsteemis eneses ei näinud nad mingit loomuomast paratamatust, mis sääraste vigade tegemist nõuab. Keinsiaanlik teisitimõtleja Hyman Minsky jõudis pelgalt juhtide süüdistamisest kaugemale ja süsteemile endale lähemale, sest aimas, et ohjeldamatu kasv kutsub peaaegu paratamatult esile laenamise ja varade ülehindamise alaseid liialdusi. “Minsky momendid” on midagi lahutamatult kapitalismi juurde kuuluvat, sellal kui Reinhart ja Rogoff omistavad krediidinarrusi ning Friedman ja Schwartz ebakompetentsust kas tahtejõuetutele või siis kangekaelsetele keskpankuritele. Minsky käsitusviis toob majandusajalukku ja -analüüsi süsteemse haavatavuse noodi, mis on iseloomulik ka poliitökonoomiale.

Poliitökonoomia järeldused

Poliitökonoomia ei ole seega lihtsalt majandusteadus, kuigi 18. sajandil olid need terminid enam-vähem sünonüümsed. Ameerika majandusteadlastele see termin nende tegevuse kirjeldusena ei meeldi; see tundub osutavat lähenemisviisile, mis lõhnab ranguse puuduse ja erapoolikuse järele. Poliitökonoomia on hakanud tähistama teatava hoiakuga majandusteadust – seda laadi analüüsi, mis ohverdab “teaduse” pretensioonid huvidele. On ka üks täpsem viis nende kahe terminiga tähistatud erinevust mõista: majandusteadus, olgu majanduspoliitika analüüsina või ajaloolise uurimisena, kaldub võtma riigi käekäiku tervikliku üksusena – ta hindab rahvamajanduse kasvu, sissetulekute taset, tootlikkuse määrasid jne. Poliitökonoomid näevad majandust segmenteerununa – seal on mitmesuguseid sektoreid, regioone või klasse, mis järgivad oma “erapoolikuid” huve, ja need on määratud teiste huvidega põrkuma. Mäletatavasti pani Karl Marx “Kapitali” alapealkirjaks “Poliitilise ökonoomia kriitika”, aga niisugune arusaamine oli olemas juba enne teda. 18. sajandi majandusmõtlejad, olgu Turgot või Pietro Verri või Adam Smith, pühendasid oma teedrajavad ja elegantsed analüüsid maksustamise ja riiklike fiskaalpoliitikate optimaalsete (või kontraproduktiivsete) lahenduste käsitlemisele. 19. sajandi algul kirjutas Thomas Malthus kuulsas kirjas David Ricardole, et poliitökonoomia (ja ta pidas silmas majandusteadust laias mõttes) tõeline aine ei ole rahvamajandustoodangu loomine, vaid jagamine. Küsimus on selles, kuidas seda jaotust ratsionaalselt määrata, kuidas tükeldada pirukat.

Selles punktis hakkasid poliitökonoomia ja moodsa majandusanalüüsi teed lahku minema. Poliitökonoomia esindajad hakkasid nägema ja näevad siiani rahvamajanduse kogutoodangu jaotust sektorite vahel sõltuvana poliitilistest otsustest. Iseäranis püsiva ja vaidlusi äratavana paistis tariifide küsimus. Eriti vabakaubanduse pooldajad nägid tariifide püsimist poliitiliste privileegide kuritarvitusena, sageli ka privilegeeritud aristokraatiate pärandina. Nad lõid käsitluse, kus põhiüksusena figureeris rahva koguheaolu, ja 19. sajandi jooksul arendasid nad välja analüüsi, mille järgi eri ühiskonnasektorid (mis kontrollivad eri tootmisressursse või -tegureid) peaksid pälvima tasu vastavalt oma panusele lõpptoodangusse, nii nagu ühiskond seda tarbib. Tööjõud ja kapital teenivad kumbki välja oma hüvitise vastavalt sellele, kuidas hinnatakse nende viimase sisendiüksuse väärtust, st vastavalt nende piirpanusele pakutavasse toodangusse. Iga tootmistegur kogub kokku selle, mida turg – informatsiooni ja soovide suur arvelduskoda – maksab, mis ühtlasi näitab, kui palju peaks iga tegur pakkuma. Poliitilised sekkumised, nagu seadusega jõustatud miinimumpalgad, või kokkumängud, nagu ametiühingute streigiähvardused, oligopolistlik hinnakujundus, LIBOR-iga manipuleerimine, võivad küll tulemust muuta, kuid need muutused saavutatakse kõige efektiivsema tootmise arvelt. Need turuvälised tegevused pakuvad lihtsalt “renti” – erikasumit ehk pistist neile, kellel on võimu turust üle sõita.

Moodne majandusanalüüs on viimase kahesaja aasta jooksul seda struktuuri üha kõrgetasemelisema matematiseerimisega viimistlenud. Viimistlemisse andsid oma panuse Briti, Ameerika, Prantsuse-Šveitsi, Austria, Itaalia ja Rootsi majandusteadlased – ainult sakslased jäid kõrvale, olles veendunud, et majanduse mõistmiseks annavad võtme riik, klassistruktuur ja avaliku poliitika otsused. (Johann Heinrich von Thüneni töö 19. sajandi teisel veerandil oli särav, kuid suuresti alahinnatud erand.) Nagu britid tõendasid, pidi vabakaubandus tagama suurema rahvaheaolu kui tariifidel põhinev protektsioon, kuid saksa majandusteadlastele näis see ainult viisina, kuidas pidurdada nende maa tööstuse arengut. Britid pidasid silmas postmerkantilistlikku maailma, kus rahvastevaheline võimuvõitlus ei mängi fundamentaalset rolli – sakslased aga, kes võitlesid rahvusliku ühtsuse kehtestamise eest, arvasid, et brittide lähenemisviis maskeerib vaid nende endi omakasupüüdlikke poliitilisi huvisid. Saksa traditsioonil, mis 19. sajandi lõpul tituleeriti vanaks ja uueks ajalooliseks koolkonnaks, oli kahtlemata rohkem pistmist ülikooliteaduskondade võimuga, akadeemiliste traditsioonidega ja Saksa riigi loomises osalenute prestiižiga kui selle traditsiooni enese sisemise võimekusega. 19. sajandi lõpul, kui saksa matemaatikud ja füüsikud seisid oma elektromagnetismi-uuringutega ja kvantteooriatega, rääkimata eri- ja üldrelatiivsusteooriast, teaduse esirinnas, loobusid saksa majandusteadlased teoreetilise majandusteaduse samasuguses edukäigus osalemast. Alles seoses eriala ligikaudu viimasel kolmekümnel aastal toimunud rahvusvahelistumisega on saksa majandusteadus hakanud oma isevalitud mahajäämust tõeliselt tasa tegema.

Usaldust liberaalse klassikalise majandusteaduse vastu raputas muidugi 1930. aastate Suur surutis, ning maailmasõjad tõid igal maal kaasa massiivse riikliku sekkumise majandusellu. Keynesi kogunõudluse analüüs näis algul sõdadevahelise majandusteooria intellektuaalsele struktuurile suure väljakutsena, kuid tegelikult sulandati see uude neoklassikalisse sünteesi. Teise maailmasõja järgne jõukus näis seda laiendatud analüüsistruktuuri kinnitavat. 70ndate stagflatsioon esitas ortodokssele teooriale teise tõsise väljakutse, kuid sellestki ähvardusest saadi üle, sedapuhku korrektsiooniga paremalt (monetarismi ja keskpankade autonoomiaga). Võib-olla kõige tähtsam oli see, et ainus konkureeriv süsteem – riigisotsialism ja tsentraalne planeerimine – hävis kuulsusetult 80ndate lõpul. Sotsialistlikud majandused paistsid selge läbikukkumisena. Kui võimalikuks sai süstemaatiliselt võrrelda, ei olnud kapitalistlikul Läänel pidev sabassörkimine enam jätkusuutlik. Tollase “Ida-Euroopa” rahvad ei uskunud enam õhulosse, st nad ei uskunud enam nagu Hruštšovi ajal, et roosiline tulevik annab õigustuse esineda olevikus alla oma võimete. Ja kui sotsialistlikud süsteemid kord juba kokku kukkusid, siis – Margaret Thatcheri jõhkrat tarkussõna tsiteerides – ei olnud enam alternatiivi.

Kuid nagu Hegel ja Marx oma eri moel on mõista andnud: miski ei nurju rängemalt kui edu. Vähemalt ei paku miski ärevamaid hetki kui näiline triumf. Keegi ei oska ennustada kapitalismi lõppu, kas või juba seetõttu, et alternatiivi silmapiiril ei paista. Ometigi on 2008. aastal alanud kriis, Lääne majandusarengu kõige rängem tagasilöök pärast 1930. aastate surutist, raputanud sügavalt neoklassikalise sünteesi eeldusi ning andnud suurema veenvuse alternatiivsele analüüsile, poliitökonoomiale. Mis siis, kui jõukuse jagunemine ühiskonnas ei järgigi automaatselt seda piirpanust, mida iga grupp ühiskondlikku toodangusse annab; mis siis, kui valitsuse maksupoliitika ja subsiidiumid loovad eeliseid, kas teadlikult või mitte, säästude ja kapitali omanikele? Mis siis, kui ei ole veenvat põhjust, miks riskifondi haldur peaks teenima kümme korda rohkem kui arstiteaduskonna professor, kes teenib omakorda kümme korda rohkem kui patsienti operatsioonilaual jälgiv õde, kes teenib kolm korda rohkem kui teda haiglasööklas teenindav immigranttööline, kes teenib omakorda viis korda rohkem kui tema Guatemalasse või Bangladeshi mahajäänud pereliikmed? Mis siis, kui pole veenvat põhjust, miks Warren Buffetti maksumäär peaks olema väiksem kui tema sekretäril või miks Vabariikliku Partei rikas presidendikandidaat peaks maksma föderaalmakse poole määraga sellest, mida maksab keskmist tulumaksu tasuv leibkond? Mis siis, kui pole head põhjust, miks juhtivad pankurid ja investeeringutejuhid, kes olid kaasa aidanud katastroofilisele mullile ja varade väärtuse kollapsile ning põhjustanud sadade tuhandete kodude kaotuse, peaksid jätkama mitme miljoni dollari suuruste preemiate nõudmist meie säästude haldamise eest? Mis siis – ja see on veel põhimõttelisem väljakutse -, kui ratsionaalsuse alusaksioomid on vigased? Mis siis, kui inimesed ei valigi alati vähema asemel rohkem; või kui turud ei suudagi alati arvestada hindadesse seda, kuidas tarbijad ja tootjad iseenda tulevasele kollektiivsele käitumisele reageerivad (seda on George Soros nimetanud refleksiivsuse probleemiks)?

Ühesõnaga, poliitökonoomia oli majandusanalüütiline lähenemisviis, mis andis mõista, et võib-olla kõik need kummalised tagajärjed ei tulenegi turul põhinevast kollektiivsest jaotusprotsessist, mida mingisugune seadusandlik tegevus parandada ei saa. Poliitökonoomia rõhutas, et ühiskondliku toodangu jaotus on probleem, mis nõuab sama teravat tähelepanu kui üldine majanduskasv. Poliit-ökonoomilised käsitusviisid ei toeta isegi Rawlsi laadis vaadet, mille järgi võiks kasvavat ebavõrdsust sallida, kui kellegi elujärg seetõttu ei halvene. Ja põhjus, miks poliitökonoomia on tagasi tulemas ajalukku, on see, et ta on tagasi tulemas nüüdisaja poliitikasse.

Globaalne mõõde ja pikk perspektiiv

Poliitökonoomia ideed jäid unarusse osalt seepärast, et seostusid marksistliku kriitikaga, mis oli enesekindlalt ennustanud kapitalismi lõplikku kriisi. Aga lisaks kirjeldasid poliitökonoomilised analüüsid harilikult ühiskonda ka muidu liiga lihtsakoeliselt. Konfliktseid huvisid omistati sidusatele sotsiaalsetele klassidele: palgatööliste klass vastandati kapitalistidele, kes töölisi palkavad ja saavad kasumit või dividende. Arusaam klassidest kui ajaloo toimejõududest on aga hajunud. Ameerika meedia kõnepruuk vastandab Wall Streetile Main Streeti, mis pole küll mingisugune täppisanalüüsi termin; isegi Demokraatlikku Parteid esindav president apelleerib keskklassile, mis väidetavalt hõlmab kõiki peale sissetulekupüramiidi päris põhja ja kõrgeima tipu. Koguni “töölisklassi” idee ise näib anakronistlik. Pensionifondid on muutnud avalikud teenistujad ja suured ametiühingud kollektiivseteks kapitalistlikeks investoriteks. Väidetavad ekspluateeritavad kuuluvad rassilistesse ja etnilistesse vähemustesse. Ja kuigi marksistliku poliitökonoomia järgi sünnitab kapitalism püsivad sotsiaalsed klassid, elame meie maailmas, kus huvide koalitsioonid kogu aeg moodustuvad ja ümber formeeruvad; nad on voolavad ja üha arenevad. Kuidas me saame sidusalt käsitleda majandussüsteemis vastukäivaid huvisid, kui me ei näe, et mingid sotsiaal-sed toimejõud neid huvisid kehastaksid? Poliitökonoomia aluseks olev sotsioloogia peaks olema protsesside, mitte muutumatute inimhulkade sotsioloogia.

Säärane raskus tekib osalt seetõttu, et niisugune analüüs käsitleb rahvamajandusi endiselt autonoomsete üksustena, mis seisavad globaalses majanduses eraldi. Poliitökonoomia heitis pilgu rahvamajandustesse, et analüüsida võistlevaid gruppe. Aga kui vaadata väljapoole ja võtta arvesse tööjõu ja rikkuse globaalset jaotumist? Vaesust, rikkust ja ebavõrdsust, olgu sissetulekute või haridusele ja avalikele positsioonidele ligipääsu mõttes (mis toob mõistagi mängu sooküsimused), tuleb analüüsida maailma mõõtkavas.

Niisugusest perspektiivist ilmneb, et 2008. aastal alanud kriisid ei olegi ülemaailmsed katastroofid. Vähemalt oma senistes etappides on nad lõiganud kitsamat loogu kui 30ndate Suur surutis. Ja mõned suundumused, mille üle Lääne analüütikud kurdavad, ei ole sugugi universaalsed. Siseriiklikele arengutele keskendudes võivad ameeriklased ja eurooplased kurta kasvava ebavõrdsuse üle, kuid globaalses mõõtkavas kasvab võib-olla pigem võrdsus. Alumine miljard, kui kasutada Paul Collieri väljendit, elatub arvatavasti kahest ja mitte enam ühest USA dollarist päevas, nagu see oli veel kümnendi või paari eest. Aafrika maad, mis püsisid arengupeetuse kammitsais, on hakanud koguma teatavat rikkust. Hiina ja India, Türgi, Brasiilia ja Indoneesia majanduskasv on tähendanud seda, et tohutu suured rahvahulgad on astunud ajajärku, kus neil leidub mõningat vabalt kasutatavat sissetulekut. Rohkem ühiskondi on demograafiliselt läinud üle madalamale sündivusele ja kõrgemale elueale. Arenguhüpe Aasias on kindlasti loonud ka uue miljonäride klassi. Neid ühiskondi iseloomustab ebavõrdsus, kuid globaalsel tasandil on viimased kaks aastakümmet toonud tõenäoliselt kaasa maailma rahvastiku ebavõrdsuse Gini indeksi languse.

Analüüsi rohkematele aastakümnetele laiendades võib samuti selguda, et Lääne ühiskonnad olid juba varem hakanud krediidi- ja aktsiamullide mõju minimeerima osalt sellega, et kandsid ülelaenamise kulud ümber Kolmandasse Maailma. Samavõrd kui omaenda perifeeriasse, pumpasid Ameerika ja Briti pangad oma hõlpkrediiti ka globaalsesse Lõunasse. Kindlasti tekitas see ka valulikke siseriiklikke episoode, nagu tehnoloogiamull. Peamiselt pidid siiski Ladina-Ameerika ja Aasia ühiskonnad, nagu Mehhiko, Argentiina või Tai, ära kannatama 1990. aastate ülemäärase laenamise tagajärjel toimunud majanduse karmi kokkutõmbumise. Kuid mängureegleid oli neile õpetanud IMF, 21. sajandi laenubuum oli alguse saanud USA-st ja Euroopast, ning just seal tuli selle tagajärjed ka viimaks üles korjata. Kui Hiina poleks otsustanud USA võla finantseerimist jätkata, oleksid tagajärjed Ameerika majandusele olnud märksa tõsisemad.

Kas 2008. aastal alanud kriis, mis on Euroopas põhjustanud ja põhjustab edasi nii palju kannatusi, tuleneb millestki enamast kui valed majanduspoliitilised valikud – millestki enamast kui tolle maniakaalse mõtteviisi haare, mille ainus eesmärk on võimaliku inflatsiooni vältimine, olgu selle hind tööhõive ja elatustaseme languse näol kui tahes ränk? Neile poliitikategijatele ja ärijuhtidele, kes on jutlustanud omaenda ja teistele ühiskondadele kasinuse voorusi, ei ole kasinuse mõju olnud kuigi suur. Püksirihma pingutamine tähendab tavaliselt teiste inimeste püksirihma pingutamist. Kummalisel kombel on nüüdsete maksku-mis-maksab kasinuse kuulutajate seas palju neid, kes kiitsid varem Friedmani ja Schwartzi monetaristlikku analüüsi, mis seletas 30ndate surutist kontraproduktiivse deflatsioonilise maaniaga. Siin puutume kokku majandusekspertide kalduvusega unustada kõik peale viimase poliitikatsükli. Peavoolu majandusteadus on liiga sageli olnud unustamisteadus. Iga põlvkond majanduspoliitika tegijaid on valinud ise parameetri, millest juhinduda, ning pööranud ümber eelmise põlvkonna juhised, unustades, kuidas samasugused meetmed kolm aastakümmet varem ülekäte läksid. Sõdadevahelise aja kullastandard, aastatel 1948-1973 (vähemalt väljaspool Lääne-Saksamaad) implitsiitselt kehtinud täistööhõive standard, 1970.-1980. aastate monetarism, Alan Greenspani juhtimise all kerkinud varade ja aktsiate hinnad, kinnismõtteline takerdumine riigivõla ja SKT suhtesse kuni päris viimase ajani – kõik see on pannud majanduspoliitika edasi-tagasi pendeldama, kuna iga faas on üritanud eelmist korrigeerida ning pöördunud tagasi sarnaste prioriteetide poole eelviimasest ajajärgust. 2010. aastaks sai domineerivaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks riigivõla taseme kärpimine (suhtena SKT-sse). Kuid pole põhjust, miks peaks nii sundivat mõju avaldama just üks rahvusliku võlgnevuse tasand, hoolimata sellest, kas tegu on siseriikliku või välisvõlaga, kas selle on põhjustanud lühiajaline tööpuudus või sotsiaalsete investeeringute finantseerimise vajadus. Iga poliitikanihkega on majanduseksperdid kaldunud unustama, kuidas nad kaks põlvkonda varem olid omaks võtnud mõju poolest samasugused parameetrid nagu need, mille nad nüüd uuesti valivad. Õigupoolest me oleme jälle tunnistajaks uue paradigmanihke algusele. Muutus on algamas just praegu. Föderaalreservi juht ja Inglise Pank on oma eesmärke ümber häälestamas nominaalse kasvu ja tööpuuduse lae järgi, minnes tagasi eelviimase tsükli (1948-1973) valikute juurde – majanduspoliitiliste abinõude ratas näib uus üksnes professiooni amneesia tõttu.

Muidugi ei ole maailmamajandus lihtsalt kinni igavese taastuleku tsüklites. Toimumas on otsustavad muutused ja poliitökonoomia kõige suurem väljakutse ajaloo praegusel teelahkmel on neist nii hästi kui võimalik aru saada. Kas pikas perspektiivis on oodata Lääne majanduskasvu jätku pärast aastakümnepikkust tagasilööki või me asume kolme sajandi vältel lahti rullunud S-kujulise kõvera harjal? Kuigi majanduspoliitika tegijad on järginud kahe- või kolmekümne aasta pikkusi tsükleid, seades prioriteediks kord töökohtade loomise, kord võla kahandamise (ja inflatsiooni peatamise), on nad kõik alates 1940. aastatest elanud jätkuva majanduskasvu ootuses. Enne 19. sajandi lõppu see nii veel ei olnud, isegi kui tööstusrevolutsioon näis muutvat jätkuva kasvu väljavaate realistlikuks. Majandusideede ajaloo uurijatel tasub võrrelda kasvu ja arengu teemalist tehnilist kirjandust Teise maailmasõja eelsetel aastatel ja siis jälle USA Majandusnõustajate Kogu ja Euroopa riiklike planeerimisasutuste sekkumisi 1940. aastate lõpust alates. Aga me oleme unustanud, kui erakordne see kasvueeldus oli! Hollandlased ja britid võisid ülistada majanduskasvu (nii nagu Daniel Defoe ja Adam Smith), kuid 17. ja paljudes 18. sajandi poliitökonoomiates domineeris rikkuse ja konkurentsivõime, mitte kasvu teema. Õigupoolest tundis Smith suurt muret “statsionaarse seisundi” pärast. Sest ta mõistis, et paigalseisu puhul palgad stagneeruvad ning majanduspoliitilistes kompromissides on raskem kokku leppida. Pärast sajanditepikkust muutliku õnne kõikumist võisid Suurbritannia kasvumäärad jõuda 18. sajandiks ehk ühe protsendini aastas. Pärast Teist maailmasõda oleme harjunud umbes kolme-neljaprotsendilise keskmise kasvuga, mille taustal on esile tõusnud viie- ja kõrgemaprotsendilised spurdid sellistes riikides nagu sõjajärgne Jaapan, Itaalia ja Saksamaa. Tänapäeval iseloomustavad niisugused määrad tõusvaid majandusi piirkondades, mis on olnud kahe või enama sajandi jooksul maha jäänud. Majanduskasv tähendab, et fiskaalkonfliktid ja võitlused jaotuse pärast käivad oodatava ülejäägi, mitte aga rahvamajanduse ebakindla sissetuleku ümber. See tähendab, et nad on tõenäoliselt märksa vähem vihased, sest tasu saavad kõik osapooled, olgugi et erineval määral. Majanduskasv on Rawlsi laadis liberalismi implitsiitne tingimus.

Kuid vahele on tulnud kaks suurt ajaloolist määramatust. Esimene puudutab “globaalsuse” implikatsioone. Kas praegune Lääne kriis on seletatav üksnes Euro-Ameerika taustsüsteemis või on see osa konarlikust üleminekust, kus on mängus ka Aasia taastumine pärast kahe-kolme sajandi pikkust mahajäämust? Niisiis kas me peaksime mõistma Kreeka ja Hispaania nüüdseid raskusi osana euro loost või osana “suure lahknemise” (kui kasutada Kenneth Pomeranzi väljendit) lõpu loost? Kui edenenud kapitalistlikud majandused said mitme aastakümne vältel oma kriise tegelikult Kolmandasse Maailma eksportida, siis nüüd peavad nad otsima oma perifeeriat Euroopast enesest. Selles on õigupoolest midagi analoogset Esimese maailmasõja põhjustega. Kas Ameerika ja Euroopa elujõu kaunis jätkumine on ühitatav ka nende muutunud osakaaluga globaalses majanduses või nõuab see uue haavatava piirkonna leidmist iseenda piirides, mille saaks samamoodi ohvriks tuua nagu kunagi oma piiride tagused vaesed alad?

Teine määramatus puudutab paigalseisu ummikut. Kas majanduskasv on eksponentsiaalne trend, mis võib lõputult jätkuda, või oli see vaid kahesaja-aastane vahemäng järkjärgulise tehnoloogilise edenemise märksa staatilisemal platool? Kui meil on piisavalt õnne kulgeda üha tõusval trendil, siis on praegune kriis lihtsalt üks õnnetu hälve, mis on ikkagi märksa vähem katastroofiline 30ndate aastate omast, mil kasv mitte üksnes ei peatunud, vaid pöördus lausa drastiliselt negatiivseks. Aga kui inimkond liigub tõepoolest mööda aastatuhandepikkust S-kujulist kõverat, siis me võib-olla ei hälbigi, vaid pöördume tagasi vanemate mallide poole ning tulevik on märksa süngem, sest kõik poliitilised kohendused on pidanud kasvu enesestmõistetavaks. 1930. aastatel ei olnud demokraatlikul poliitikal pehmelt öeldes kerge. Mis juhtub siis, kui kasvule on määratud kahaneda või muutuda märksa episoodilisemaks? Muidugi ei ole kõverad meile ette kirjutatud; need luuakse igas etapis – kuid nende võimalikud trajektoorid kirjeldavad alternatiivseid tulevikke.

Poliitökonoomia ei saa nendele küsimustele vastust anda, sest tulemused jäävad – marksismi enesekindluse kiuste – mitmes suhtes sattumuslikuks. Aga poliitökonoomia on tagasi tulnud, sest esitab neid küsimusi. Ta rõhutab, et majandussüsteemide toimimist ei määra mitte üksnes turu loogika, vaid ka mängus olevate huvide poliitiline ja sotsiaalne jõud. Poliitökonoomiat on taas vaja seepärast, et see laseb meil asju selgemini näha. Ta rõhutab tähtsat küsimust “Cui bono?”, mis tema vastaste sõnul väljendab üksnes kadeduse poliitikat. Tegelikult tuleneb see märksa sagedamini õigluse poliitikast. Ja vastus on alati ja võib-olla vältimatultki see, et mõned inimesed lõikavad rohkem kasu kui teised. Kuid poliitökonoomia jätab lahtiseks ka vastusevõimaluse, mis võib rahuldada konservatiive – et diferentsiaalne edu on hind, mida tuleb maksta kõikide edu eest. Poliitika peab siis vastama küsimusele: Kui palju ebavõrdsust me saame taluda? Kui palju me peame taluma?