Palve Kiievist

… ärge küsige, kellele lüüakse kella; seda lüüakse sinule.

John Donne

Putini Venemaa rünnak Ukraina vastu saab moodsa ajaloo uueks süngeks veelahkmeks. Sellele eelnes pikk ja metoodiline ettevalmistus ja mitu peaproovi: Krimmi annekteerimine 2014, kaheksa aastat vahelduvat sõjategevust Donbasis, enne seda sissetung Gruusia ja Moldova osadesse, Tšetšeenia ja selle pealinna Groznõi ränk laastamine ning sajandeid Vene imperialistlikku ekspansiooni kaugemas minevikus.

Kuid see paistab silma oma ulatuse ja ekstermistlikkuse poolest sõjajärgse Euroopa ajaloos. Autokraatlik Venemaa ründab ilma provotseerimata alasti agressioonis täie sõjajõuga naaberriiki – pealegi veel väidetavalt „vennalikku“ slaavi-maad – ja nimetab seda kaitseks teda ähvardava surmaohu vastu. Milles on terake tõtt: diktatuuri jaoks ongi ju demokraatia tõepoolest oht.

Nagu Putini kõnest rünnaku eelõhtul ja tema varasematest kirjatükkidest näha, on agressiooni ideoloogiliseks aluseks tees, mis rajaneb imperialistlikel valedel ja ajaloo küünilistel moonutamisel. Need valed ütlevad, et Ukraina pole kunagi olnud riik, sel puuduvat isegi riigi alged, nagu ka omaette kultuur ning seega ei olevat Ukrainal de facto ega de jure õigustust iseseisvale eksisteerimisele; ta saab olla ainult Venemaa provints või jätk; parimal juhul vasallriiki Venemaa orbiidil.

Oma alasti revanšismiga, sooviga tasuda kätte mineviku ülekohtu eest ja keerata tagasi ajalookell, eriti Nõukogud Liidu lagunemine, ning liialdatud usus oma maa missioonisse ja hiilgusse meenutab Putini nägemus Hitleri oma Teise maailmasõja eelõhtul ja selle käigus.

Säärase moodsa diktaatoritaktika tüüpiliseks jooneks on oma kaasmaalaste zombistamine, projitseerides oma vastastele omadusi nagu „natsism“ ja „militarism“, mis kirjeldavad teda ennast ja ühiskonda, mida tema konstrueerib – tema silmis määratlevad need demokraatlikku Ukrainat ja mitte Putini autokraatlikku Venemaad.

Ukraina „natsismi, ekstremismi ja militarismi“ kavandatav väljajuurimine tähendaks Ukrainas nukurežiimi võimuleupitamist, kodanikuühiskonna ja vaba ajakirjanduse köndistamist ja hävitamist, nii nagu Venemaalgi „õõnestajate“ ja „dissidentide“, sealhulgas nende venelaste ja valgevenelaste vahistamist, kes on leidnud Putini ja Lukašenka režiimi eest peavarju Ukrainas. Ameerika luure, mille andmed on seni osutunud väga täpseks, on esile tõstnud hoolikalt ettevalmistatud tapanimekirju võimalikest oponentidest, kes kuuluvad „neutraliseerimisele“.

Ukraina jääb selles sõjas üksi palju võimsama Venemaa vastu, millel on tuumarelvad ja mis näib täielikult alluvat Putini tahtele. Hoolimata sümpaatiast, millega Ameerika ja Lääne ajakirjandus ja poliitikud võivad Ukrainat kohelda, me oleme selles võitluses üksi. Sanktsioonidel on kaalu ja need võivad lõpuks mõjutada Venemaa käitumist, ja relvadest on abi, aga lõppkokkuvõttes on Ukraina rahvas praegu jäetud oma saatuse hoolde.

Argument selle kasuks on pealtnäha otsekohene ja vastuvaidlematu: Ukraina ei kuulu NATO-sse ja ainult NATO liikmed saavad arvestada kollektiivse kaitsega. Tõsiasi, et mitmesugustel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel ei saanud Ukraina liituda NATO-ga, kui võimaluste aken oli avatud, on nüüd mugavalt unustatud – kuigi riik loobus niihästi Lääne kui Venemaa nõudmisel oma tuumaarsenalist, ning mõlemad pooled andsid talle 1994. aasta nn Budapesti memorandumiga „kaljukindlad garantiid“.

Kuid Ukraina kaitsmine on moraalne ja eksistentsiaalne küsimus kogu Lääne ja demokraatliku maailma jaoks. Need kaalutlused kaaluvad üles kõik tähenärimised möödalastud tähtaegade ja võimalusakende kallal.

Kaitstes Ukrainat, kaitseb demokraatlik maailm ka iseennast ning oma moraalset ja eksistentsiaalset olemasoluõigust. Ilma sellise aktsioonita jätkub demokraatliku maailma demoraliseerumine ja atomiseerumine ning see avaks uksed demokraatliku maailma hävitamist avalikult tõotava lepitamatu vaenlase edasisele sissetungile.

Või pole meie silme ees lahtirulluv ajalugu ja faktid meile midagi õpetanud? Kui parafraseerida luuletajat, siis nii nagu ükski inimene pole „eneseküllane saar“ ei ole seda ka ükski maa, vaid on „osa mandrist, tükike maismaast.“

First published on Vikerkaar’s Facebook site.