'Paljurahvuseline' või 'mitmekesine'?

Ukraina vallutamist kavandades ootas Vladimir Putin tõenäoliselt, et riigi venelastest ja venekeelne elanikkond tervitab vallutajaid või suhtub neisse vähemalt neutraalselt. See ootus, mida jagas enamik inimesi Vene Föderatsioonis nagu ka paljud poliitikud ja analüütikud Läänes, põhines juurdunud arusaamal Ukrainast kui paljurahvuselisest riigist, kus eraldusjooned gruppide, eriti ukrainlaste ja venelaste vahel, on sügavad. Sellise arusaama järgi on Ukraina venelased ukrainlastest eristuv ja kauge vähemus. Isegi muud etnilist päritolu venekeelseid elanikke nähakse lähedasemana venelastele kui ukrainakeelsetele ukrainlastele. Järelikult arvati, et nii Ukrainas elavad venelased kui ka muud venekeelsed elanikud suhtuvad Venemaasse sümpaatiaga ning on vastu Ukraina riigi läänemeelsusele ja rahvuspoliitikale.

Sõda on selgesti näidanud, et see arusaam on vale. Välksõda, mida Venemaa juhtkond ootas, kukkus läbi. Enamik Ukraina kodanikke, olgu nende etniline taust milline tahes, on ühinenud vastupanus Vene pealetungile kas lahinguväljal või toetades kaitsetegevust muul moel. Võib-olla kõige muljetavaldavam on olnud see, kuidas inimesed Idaja Lõuna-Ukraina okupeeritud linnades, kus domineerib vene keel, protesteerisid nädalaid otsustavalt okupatsiooni vastu, kuulutades ühemõtteliselt, et nende linnad kuuluvad Ukrainale, ning kinnitades oma ukraina identiteeti. Hiljem vastandus sellele arusaamale teravalt entusiasm, millega ägedates lahingutes tagasi võetud linnades ja külades tervitati Ukraina sõdureid kui vabastajaid. Kuigi täielik pilt elust okupatsiooni all on veel ähmane, on selge, et nende piirkondade elanikest tegid ainult vähesed okupantidega koostööd, samal ajal kui paljusid – niihästi etnilisi ukrainlasi kui ka venelasi – tapeti, piinati, vägistati või küüditati Venemaale.

Ukraina venelased ja venekeelsed elanikud pole ukrainlastele kauged ega Venemaa vastu sõbralikud. Nad on ukraina kodanikurahvuse lahutamatu osa. Integratsiooni on soodustanud Vene agressioon 2014. aastal ning veelgi enam 2022. aastal – aga peamiselt on see võrsunud märkamatutest arengutest Ukraina iseseisvuse kolmel aastakümnel. Hoolimata tugevalt institutsionaliseeritud etnilise identiteedi nõukogudeaegsest pärandist on nõukogudejärgne Ukraina riik katkestanud või nõrgestanud enamiku institutsionaalseid mehhanisme, mis võimaldavad etnilise erisuse taastootmist. Sisuliselt on riik loobunud ametlikus keelepruugis etniliste kategooriate kasutamisest. Samas kui mõned väiksemad rühmad säilitasid omaenda diskursiivse nähtavuse, vajus kunagi domineeriv etniline vene vähemus tagaplaanile ning seda lakati üldiselt tajumast eristuvana ukrainlaste kogumassist. Seda muutust manifesteeris kõige ilmekamalt see, kuidas selle grupi etnilist silti hakati kasutama hoopis Venemaa elanikkonna tähistamiseks, komme, mis on nüüd üle võetud niihästi eliidi kontrollitud diskursustes kui ka tavainimeste igapäevasuhtluses. 

Nõukogude pärand

Nõukogude režiim muutis rahvuse etnilisuse tähenduses üheks põhiliseks sotsiaalseks kategooriaks ja kujutas ühiskonna määrava tunnusena paljurahvuselisust. See riik ju oligi paljurahvuseline, sest ametlikult oli NSVL föderatsioon viieteistkümnest n-ö rahvusvabariigist, millest mõned sisaldasid omakorda alama astme autonoomseid üksusi väiksemate rahvusrühmade tarvis. Lisaks säärasele territoriaalsele institutsionaliseerimisele oli rahvus institutsionaliseeritud ka isikutasandil. Režiim omistas igale kodanikule fikseeritud, eeldatavasti põlvnemisel põhineva „rahvuse“, mille muutmine oli praktiliselt võimatu. See oli registreeritud isikutunnistustes ning sellest lähtuti mitmesugust laadi positiivses või negatiivses diskrimineerimises.

Mõistagi riigi poliitika aja jooksul muutus ja ka grupiti varieerus. 1920. ja 1930. aastatel soodustas Nõukogude juhtkond lugematute etniliste kategooriate institutsionaliseerumist, muutes nende arvatavad liikmed eristuvateks gruppideks, millel olid omad poliitilised organid ja/või kultuuriasutused. Kuid 30ndate keskel kärpis režiim tunnustatud rahvusrühmade arvu, kaotas ära paljude tunnustatud rühmade territoriaalsed üksused ja kultuuriinstitutsioonid, hakkas mõnede mittevene rahvusrühmade liikmeid diskrimineerima ning tõstis vene rahvuse „võrdsete seas esimeseks“. Kõikjal NSV Liidus rajati venekeelseid haridusja kultuuriasutusi ning anti venelaste keelelistele vajadustele eelisõigused (mida laiendati ka muud etnilist päritolu venestunud inimestele). Samas ei seatud omaenda kultuurilise ja poliitilise identiteediga rahvuskogukondade olemasolu kunagi kahtluse alla.

Samal ajal mõned pikaaegsemad Nõukogude poliitikameetmed nõrgestasid etnilisi piire, õõnestades paljude inimeste samastumist neile omistatud rahvusega. Mastaapse siserände tõttu leidsid miljonid Nõukogude kodanikud ennast liiduvabariikidest või autonoomsetest üksustest, mis polnud „nende omad“, ning see tekitas lahknevusi nende etnilise identiteedi territoriaalse ja isikliku dimensiooni vahel. Kui režiim oli sulgenud kõik muukeelsed haridusja kultuuriasutused peale liiduvabariigi nimirahvuse omade ja venekeelsete, ei saanud mittevene vähemuste liikmed oma etnilist identiteeti enda keele ja kultuuri viljelemisega enam toetada. Seega hakkasid paljud samastama end vene või nõukogude rahvaga vähemalt niisama tugevalt kui oma „ametliku“ rahvusrühmaga. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel keeleline venestumine üha laienes, eriti suurlinnades, kus suure osa elanikkonnast moodustasid migrandid teistest liiduvabariikidest ja vene keel sai valitsevaks keeleks nii mainekatel töökohtadel kui ka popkultuuris. Isegi kui ränne küladest linnadesse suurendas nimirahvusest inimeste hulka enamiku linnade elanikkonnas, läksid paljud maalt tulnud aja jooksul üle vene keelele kui oma igapäevaelu peamisele keelele. Kuid keele muutus ei toonud tavaliselt kaasa rahvuse muutust – selle määratlejaks peeti inimese vanemate rahvust. Segaabielude sagenemine aga sundis järglasi valima endale sellist rahvusmääratlust, mis sageli ei peegeldanud nende eneseidentifikatsiooni – ja see ähmastas eri rühmade vahelisi piire veelgi.

Ukraina oli üks neid liiduvabariike, kus piire ähmastavad tendentsid kõige tugevamini esile tulid. Sinna voolas massiliselt sisemigrante Venemaalt, kellest enamik asus elama linnadesse, kus etniliste venelaste osakaal tõusis 30%-ni. Seetõttu kasutas linnades enamik tehaseid, kontoreid, haridusja kultuuriasutusi vene keelt, mis omakorda kannustas ukraina ja muu emakeelega inimesi kasutama seda oma põhikeelena. Kuna enamik etnilisi ukrainlasi säilitas oma rahvusliku enesenimetuse, kasvas lõhe etnilise ja keelelise identifikatsiooni vahel ühe laiemaks. Vene keele igapäevane kasutus levis laiemaltki kui selle pidamine oma emakeeleks. Etnolingvistilise identifikatsiooni ja keelekasutuse lahknevus nõrgestas paljude inimeste sidemeid oma ametliku rahvusrühmaga. Pealegi ähmastas vene ja ukraina päritolu linnaelanike ühine keel rühmadevahelisi piire veelgi. Lõpuks murendas seda piiri ka üha kasvav arv etnilisi segaabielusid, mis küündis 1979. aastal kuni 30%-ni abieludest, kusjuures idaja lõunapoolsetes piirkondades oli nende osakaal eriti kõrge.

Etnilisuse lahutamine institutsioonidest

Etnilisuse taandumisele postsovetlikus Ukrainas aitasid kaasa piirikehtestamise püüdlused, mida edendasid mõjukad poliitilised jõud ja riik, mille institutsioone nad kontrollisid. Etniliste eristuste kahanenud tähtsust saab kõige paremini iseloomustada kolme otsese kriteeriumiga: nende juurutamine riigiasutuste poolt, nende silmapaistvus poliitilises diskursuses ja nende olulisus elanikkonna silmis.

Et tagada elanikkonna toetus referendumil, millega 1991. aasta detsembris legitimeeriti Ukraina iseseisvus, töötati välja institutsioonid, mis reguleerivad etniliste gruppide erisuse väljendamist ja nende hõlmamist vastiseseisvunud poliitilisse kogukonda. Nii nagu enamik endisi nõukogude liiduvabariike, andis Ukraina kodakondsuse automaatselt kõigile, kes riigi territooriumil alaliselt elasid. Ukraina kuulus ka nende postsovetlike riikide hulka, mis ei andnud nimirahvuse liikmetele privileege kodakondsuse omandamisel immigratsiooni ja naturalisatsiooni teel. Mis etniliste õiguste tunnustamisse puutus, siis püüdis Ukraina riik ühendada Ukraina nõukogude vabariigi pärandit ja nende Euroopa organisatsioonide normatiivseid lähenemisviise, millega sooviti liituda. Kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist võttis parlament vastu rahvusvähemuste seaduse, mis tunnustas nende õigust rahuldada oma keelelisi, kultuurilisi ja usulisi vajadusi. Kuid selle sõnastuse ähmasus vabastas riigi igasugustest kohustustest tagada adekvaatsed vahendid väljakuulutatud õiguse teostamiseks.

Samal ajal hoidus Ukraina juhtkond tunnustamast vähemuste õigust territoriaalsele autonoomiale, mida peeti ohuks uue riigi territoriaalsele terviklusele. Ainus territoriaalne autonoomia Ukraina piirides, nimelt Krimm, kehtestati alles NSV Liidu eksisteerimise viimasel aastal. See toimus Stalini ajal likvideeritud autonoomiate n-ö taastamise kontekstis. Kuigi selle autonoomia etnilist iseloomu otseselt ei tunnustatud, anti nii venekeelsele enamusele kui ka Krimmi tatari vähemusele õigus kasutada mitmes valdkonnas oma keelt (kuigi vähemuse jaoks jäi see õigus peamiselt sümboolseks). Ukraina võimude eitav suhtumine etnosepõhistesse poliitorganisatsioonidesse peegeldus erakondade seaduses, mis sätestas, et erakonda saab rajada ainult siis, kui seda toetavad kodanikud vähemalt kahest kolmandikust Ukraina oblastitest. See välistas parteide asutamise, mis oleksid koondanud ainult teatavate regioonide etnilisi vähemusi. Venelased oli ainus vähemus, millel oli oluline, kuigi ebaühtlane esindatus kõikides oblastites, kuid mõjukad vene päritolu poliitikud olid rohkem huvitatud sellest, et ühineda parteidega või luua parteisid, mis pälviksid kõigi suuremate etniliste gruppide toetuse.

Lõpuks, 1996. aasta postsovetlik konstitutsioon määratles ukraina rahvast – poliitilist kogukonda, mille nimel see dokument vastu võeti – kui „kõikidest rahvustest Ukraina kodanikke“ ning tunnustas rahvusvähemuste ja põlisrahvuste eriõigusi. Kuid põhiseaduse sõnastus peegeldas pigem endisest nõukogude liiduvabariigist iseseisva riigi loomise loogikat kui et andis märku domineerivast lähenemisviisist riigi valitsemisele. Järgnevatel aastatel muutusid viited rahvustele seadusandlikes ja haldusaktides üha harvemaks. Kuigi võimud kuulutasid, et etniline diskrimineerimine on vastuvõetamatu, ja enamasti ei takistatud etniliste vähemuste liikmete tõusmist seadusandlikele või täidesaatvatele positsioonidele, sooviti, et nad tegutseksid pigem oma territoriaalse valijaskonna kui oma rahvusrühma esindajatena. Selline lähenemisviis tõi kaasa selle, et enamiku etniliste kategooriate liikmetele varem omistatud rahvusidentiteedid muutusid järjest tähtsusetumaks – välja arvatud nendel, kelle identiteeti hoidis alal rahvuspõhise kollektiivse tegutsemise või erikohtlemise kogemus (eriti Krimmi tatarlased, ungarlased ja mustlased).

Tõsiasi, et uus riik lõpetas nõukogude kombe registreerida ametlikult isikute rahvust, andis samuti oma panuse etnilise identiteedi varjulejäämisse. Seetõttu võimud ei teadnudki nende kodanike rahvust, kellega neil tegemist oli, ega saanud seda kasutada eelisvõi diskrimineerivaks kohtlemiseks, välja arvatud siis, kui seda sai tuletada inimese välimusest või kõnest. Enamikus riigi osades olid ukrainlased ja venelased eristamatud. Informatsiooni puudumine üksikisiku rahvuse kohta ei kahandanud samas sugugi traditsioonilist usku selle tunnuse tähtsusse. See tuli ilmsiks, kui küsimus rahvuse kohta lisati esimesse nõukogudejärgsesse rahvaloendusse 2001. aastal. Kuid selle nõukogudeaegse kombe mõju kahandas võimude otsus jätta uus rahvaloendus pärast tavalist kümneaastast intervalli ja ka hiljem korraldamata. Värske statistika puudumine „rahvuste“ arvulise suuruse kohta andis samuti oma panuse etniliste kategooriate kadumisse avalikust diskursusest, mis omakorda pikkamööda kahandas rahvuste tajutavat sotsiaalset tähtsust. Mõned vähemused, nagu ungarlased ja Krimmi tatarlased, jäid nähtavaks tänu oma aktiivsusele või tänu Ukraina või hõimuriikide võimude erikohtlemisele. Seevastu suurimat mittenimirahvust, venelasi, ei aktiveerinud ei selle arvatavad liikmed ega poliitilised tegutsejad Ukrainas või Venemaal.

Ukrainlaste ja venelaste kategooriasse kuulujate keelelised erinevused olid nähtavamad ja juurdunumad kui etnilised erinevused. Iseseisvuse esimestest aastatest alates jäi keeleküsimus Ukraina poliitikas silmapaistvale kohale, sest ukraina keele edendajad püüdsid ületada nõukogudeaegse venestamise pärandit, samal ajal kui need, kes püüdsid esindada vene keele kõnelejaid, võitlesid selle keele piiranguteta kasutamise eest kõikides eluvaldkondades. Kuid ka keelelised piirid olid nõrgalt institutsionaliseeritud. Kuigi 1996. aasta konstitutsioon kinnitas „vene keele ja teiste Ukraina rahvusvähemuste keelte vaba arengut, kasutust ja kaitset“ ukraina keele kui ainsa riigikeele kõrval, ei osutatud mingitele konkreetsetele abinõudele selle garantii rakendamiseks. Indiviidi keele-eelistust keeleliste õiguste taotlemise alusena ei tunnustatud. Keelelise identiteedi ja keelekasutuse lahknevus, mis teeb võimatuks kahe peamise keele kõnelejate ühemõttelise eristamise, murendas keelelisi piire veelgi – seda enam et paljud inimesed samastuvad niihästi ukraina kui ka vene keelega või kasutavad mõlemat. Sellegipoolest jääb keele-eelistus tugevamini rõhutatud sotsiaalseks tunnuseks kui etniline identiteet. See on ka lõhestavam poliitiline küsimus.

Kodanike identifikatsioonid

Uuringud kinnitavad, et samastumine riigiga on tähtsam kui etniline identiteet ja et ukraina identiteedi tähendus on nihkunud etniliselt tähenduselt etnonatsionaalsele. Suuremad uuringufirmad tahavad küsitletutelt korrapäraselt teada, milline on nende „rahvus“ ja „kelleks nad ennast peavad“. Kuid tavaliselt nad ei avalda vastuseid sellele küsimusele oma pressiteadetes, mis on peamine avaliku teadmise allikas elanikkonna hoiakute ja eelistuste kohta. Vähesed avaldatud tulemused näitavad, et nende vastajate osakaal, kes määratlevad end rahvuselt ukrainlasena, on läbi aastate pidevalt tõusnud. Vastavalt sellele on langenud nende osakaal, kes identifitseerivad end venelasena. Uuringud, milles lubatakse vastajatel märkida mitte ainult ühest identiteeti, vaid ka vene-ukraina „hübriididentiteeti“, näitavad, et paljud inimesed tunnevad end nii ukrainlaste kui ka venelastena.

Piiri kahe „rahvusrühma“ vahel ähmastab veel tõsiasi, et paljud inimesed, kes valivad ühe rahvuskategooria, tundes, et neilt seda oodatakse, identifitseeruvad ühtlasi ka teisega. Näiteks Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi (KIIS) korrapärases omnibus-uuringus järgneb küsimusele vastajate rahvuse kohta teine küsimus nendele, kes identifitseerivad end ukrainlasena, venelasena või mõlemana, milles neil palutakse määratleda oma identiteeti viiepunktilisel skaalal kahe „puhta“ kategooria vahel. 2017. aastal teatas 10% vastajatest, kes algselt valisid rahvuseks ukrainlase, et nad on mõnel määral ka venelased, ja lausa 55% nendest, kes valisid rahvuseks venelase, möönsid ukrainlast oma lisaidentifikatsioonina. Võib oletada, et vene päritolu inimeste jaoks, kes on hakanud end tundma ukrainlastena, on viimasel identiteedil peamiselt kodakondsusega seostuv tähendus (etnograafilised uurimused mitmes riigi osas paistavad seda oletust kinnitavat). Kui küsitlused uurivad „ukrainluse“ tähendust seda rahvuse kategooriaga seostamata, siis annavad vastajad kriteeriumidele, mis lähtuvad kodanikuks olemisest või kodanikuhoiakust, selgelt suurema kaalu etnokultuuriliste kriteeriumide ees. 2020. aastal küsis üks teine KIIS-i uuring, milline tunnus „on kõige tähtsam otsustamisel, kes on päriselt ukrainlane ja kes ei ole“, andes valida kahe etnilise ja kahe kodanikuks olemist puudutava kriteeriumi vahel. Vastajad kinnitasid selget eelistust kodakondsusest lähtuvale arusaamisele ukrainlusest. Kui 45% andsid prioriteedi Ukraina kodakondsusele ja 25% tõstsid esile alalist elamist riigis, siis ainult 9% määratlesid ukrainlust esmajoones põlvnemise ja ainult 6% keelekasutuse järgi. 

Uuringud annavad samuti mõista, et etniline vene identiteet on vastajate seas märksa vähem rõhutatud kui ukraina identiteet, mis on ühtaegu etniline ja rahvusriiklik [national]. 2014 anti KIIS-i uuringus vastajatele ette nimekiri kahekümne erineva tunnusega ja paluti neil nimetada kuni kolm, mis neid kõige paremini kirjeldavad. Vastused kinnitasid, et „ukrainlane“ (mida tõstis esile 47% küsitletutest) oli palju rõhutatum tunnus kui „venelane“ (3%) või „venekeelne“ (4%). See ei tähenda tingimata, et ukraina etnilisus loeb rohkem kui vene etnilisus – kuigi tegu võib olla ka sellega, kuna esimene on avalikkuses märksa rohkem esiplaanil. Pigem loeb ukraina identiteet rohkem kui vene identiteet seetõttu, et esimene on niihästi rahvusriiklik kui ka etniline. Seda kinnitab ka tõsiasi, et 9% vene rahvusest inimesi pidas „ukrainlast“ üheks nende kohta kõige sobivamaks iseloomustuseks – mis näitab, et nad tajusid ukraina identiteeti esmajoones kodakondsusega seonduvana ja seega ühitatavana enda etnilise identifitseerimisega venelastena.

Etnokultuuriline mitmekesisus

Ukraina laialdane tajumine rahvusrühmade-vaheliste selgete piiridega paljurahvuselise maana on kindlasti ebaadekvaatne. Kuigi mõned etnilised vähemused on jäänud eristuvaks, on piir inimeste vahel, keda varemalt liigitati kas ukrainlasteks või venelasteks, peaaegu kadunud. Selle piiri lagunemine algas juba Nõukogude perioodil, kui erinevat päritolu inimesed hakkasid linnades segunema ja keeleliselt venestuma. Kuid just see, kuidas pärast nõukogude aega hüljati institutsionaalsed ja diskursiivsed mehhanismid etniliste eristuste taastootmiseks, andis otsustava panuse etniliste identiteetide vähesesse rõhutatusse. Institutsioonid, mis olid kunagi hoidnud piiri kahe peamise etnilise kategooria vahel, lakkasid töötamast; etnilised venelased peaaegu kustutati avalikust diskursusest; ja aastate jooksul lakkas enamik vene päritolu inimesi ennast identifitseerimast venelastena või omistamast sellele veel püsivale identiteedile tähtsust. Sellal kui ukraina identiteet on tõusnud peamiseks, ei tajuta seda enam eeskätt ühe konkreetse etnilise grupi identiteedina, vaid kogu elanikkonna rahvusidentiteedina. Reaktsioonid Venemaa agressioonile 2014. aastal ja eriti täiemahulisele invasioonile 2022. aasta veebruaris kinnitasid seda ilmekalt – kuid eeltoodud analüüs näitab, et muutused identifitseerimismallides oletatavate etniliste kategooriate ja neile omistatud tähenduse põhjal algasid palju varem. Lahkarvamused ukraina identiteedi sisu üle püsivad, kuid neid ei mõisteta enam eri etniliste gruppide konfrontatsiooni või konkurentsi terminites.

Samal ajal kui Ukraina paljurahvuselisus kui eristuvate etniliste gruppide kooseksisteerimine on kadumas, püsib see etnokultuuriliste praktikate ja etnolingvistiliste identifikatsioonide mitmekesisusena. Vähesed tänapäeva Ukrainas elavad inimesed näevad ennast eranditult venelastena, aga paljud peavad vene keelt oma emakeeleks. Veelgi enam on neid, kes kasutavad vene keelt igapäevaelus. Paljud teised kombineerivad oma keelelistes ja kultuurilistes repertuaarides ukraina ja vene keele elemente. Lõpuks leidub ka inimesi, kes identifitseerivad end muude kategooriate ja praktikatega kui keeled ja kultuurid. Pole kahtlustki, et Ukraina on „etnokultuuriliselt mitmekesine“ – mis näib olevat märksa sobivam nimetus kui traditsiooniline silt „paljurahvuseline“.