NÕUKOGUDE OKUPATSIOON AUSTRIAS 1945-1955

Uuemad uurimused ja vaatenurgad

Siegfried Beer

24 May 2007

KIRJANDUS JA DOKUMENDID

Artikli eesmärgiks on anda ülevaade uurimustest ja aruteludest, mis keskenduvad Nõukogude okupatsioonivõimu mõjudele sõjajärgse Austria poliitikas ja ühiskonnas.

Kui vaadata kodu- ning välismaiseid käsitlusi Nõukogude Liidu poliitikast Austrias ja Austria kohta alates Austria anneksioonist 1938. aasta märtsis kuni Austria riigilepingu sõlmimiseni mais 1955, tuleb kirjutatu jagada enne ning pärast 1991. aastat looduks. Kui Lääne arhiivid muutusid uurijatele kättesaadavaks 1970. aastate keskel, siis vähemalt osalinegi ligipääs Nõukogude Liidu ning selle satelliitriikide arhiividele osutus võimalikuks alles pärastNõukogude impeeriumi kokkuvarisemist. Siiski on praeguseks ajaks kättesaadavaid Nõukogude Liidu dokumente piisavalt, et teha järeldusi nõukogude võimuorganite mõttekäikude, plaanide ning otsuste kohta nii Kremlis kui ka Austrias paiknenud okupantidest militaar- ja tsiviilametnike hulgas. Huvitaval kombel pole need viimasel ajal leitud arhiivimaterjalid täiesti ümber lükanud enne 1991. aastat kirjutatud analüüsides ja tõlgendustes sisalduvaid tõekspidamisi ja oletusi Nõukogude Liidu motiivide kohta, vaid on pigem toetanud analüütikute eeldusi, mis on paika pandud ammu enne liidu lagunemist.

Kõige varasemad välismaised käsitlused esimesest külma sõja perioodist Austrias, mis enam-vähem kattus kümneaastase okupatsiooniga, on kahe ameeriklase kirjutatud, kellest üks oli ise ametis Austrias liitlasvägede administratsioonis. Mõlemadmehed pooldasid veendunult Nõukogude ekspansioonipoliitika vastast teooriat, mille järgi sai Nõukogude Liidu laienemist edukalt ära hoida vaid lääneriikide sihikindlate poliitiliste ettevõtmiste ning majandusabiga.1 Kümme aastat hiljemavaldati kaheAustria teadlase põhjalikud monograafiad, milles kirjeldatakse ühest küljest pikaleveninud pingutusi ning tagasilööke rahukõnelustel ning riigilepingu läbirääkimistel, mis viisid lõpuks liitlasvägede okupatsiooni lõpetamiseni 1955. aasta mais; ning teisest küljest nelja liitlase erinevaid tegutsemisviise oma mõjutsoonis ning liitlaste ühises Austria sõjalises valitsuses ja hiljem tsiviilvalitsuses Viinis.2 Need kaks ülipõhjalikku uurimust liitlasriikide ja Austria suhetest rahvusvahelisel ning Austria siseriiklikul poliitilisel areenil tuginevad juba algallikatele peamiselt Suurbritannia ja Ühendriikide arhiividest.3 1980. aastateks olid liitlasriikide Austria-poliitika alaste tööde hulka lisandunud mitu silmapaistvat, kuid kahjuks avaldamata jäänud dissertatsiooni,4 ning monograafiaid, millest eriti huvitavad olid tööd, mis katsusid mõista liitlaste sõjajärgseid plaane ja poliitikat.5 Mõned uurimused keskendusid sellistele teemadele nagu kriisiennetus ning läbirääkimisstrateegiad.6 Rahvusvaheliste sümpoosionide käigus (mis toimusid 1985-1995) esitati hulk infomatsiooni liitlaste rollist okupatsiooniperioodil ning avaldati see mitme mahuka konverentsikogumikuna.7 1990. aastad tõid kaasa uue uurimusliku rõhuasetuse liitlaste tsoonipoliitikale ning poliitika piirkondlikele erinevustele.8

Üldjoontes võib siiski väita, et rahvusvaheline külma sõja teemaline ajalookirjutus on Austriat uurimisteemana järjekindlalt eiranud. Paljud külma sõda käsitlevad põhiteosed ainult viitavad Austria kogemusele.9 Mis veelgi olulisem-senistes töödes on tasakaalustamata vahekorras materjalid lääneliitlaste poolelt ning Nõukogude allikatest pärit dokumendid. Selle olukorra lahendamisega sai tegelema hakata alles pärast 1991. aastat, kui vähehaaval osutus võimalikuks kasutada kaVenemaal asuvaid olulisi arhiivifonde.

Hoolimata raskustest arhiividele ligipääsul ilmus juba 1977. aastal sisukas monograafiline uurimus Nõukogude poliitikast Austrias, kus toodi vastuväiteid teooriale, mille järgi kavatseti Austria sovetiseerida. Nüüdseks on see töö saanud klassikaliseks.10 Sellele järgnes samavõrra teedrajav uurimus Nõukogude Liidu majanduslikest huvidest Austrias, mis keskendus Nõukogude valdusettevõttele USIA (Nõukogude Varade Valitsus Austrias) ning põhines enamalt jaolt Austria dokumentidel, rõhutades Nõukogude Liidu majanduslikke huve hoolimata võimalikest poliitilistest destabiliseerimismotiividest.11 Viini teadlane Oliver Rathkolb valgustas oma töös Nõukogude propagandaaparaadi struktuuri ja strateegiat Austrias, tuletades oma järeldused uurimusest USA kultuuripoliitika kohta nende esimes-tel okupatsiooniaastatel.12 Lisaks mainitud Nõukogude Liidu poliitika uurimisvaldkondadele on teadlased tegelnud ka Austria sõjavangide küsimusega Nõukogude sunnitöölaagrites, sugudevaheliste suhete ja probleemidega, eriti aga vägistamisjuhtudega Nõukogude tsoonis, ning inimeste igapäevaeluga Nõukogude kontrolli all.13 1990. aastate lõpul hakkasid mitmed noored teadlased esitama küsimusi Nõukogude Liidu poliitika kohta Austrias, selle struktuuri, funktsioonide ja perspektiivide kohta nii rahvusvaheliste suhete vaatenurgast esimese külma sõja ajal kui ka siseriiklikust vaatenurgast seoses poliitiliste, administratiivsete, majanduslike ja kultuurisündmustega.14

1990. aastatel pingutasid peaaegu kõikAustria vastava ala teadlased ühiselt selle nimel, et saada ligipääs vajalikele Venemaa arhiividele. Mitmete kahepoolsete komisjonide ja töögruppide abil on osutunud võimalikuks tutvuda ja konsulteerida märkimisväärse hulga Nõukogude Liidu/Venemaa arhiividega. Asjassepuutuvaid dokumente on välja selgitatud järgmistest arhiividest: Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiiv (AVPRF); Venemaa Riiklik Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Arhiiv (RGASPI); Vene Föderatsiooni Riigiarhiiv (GARF); Venemaa Riiklik Sõjaarhiiv (RGVA); Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiiv (CAMO Podolskis) ning Venemaa Riiklik Uusima Ajaloo Arhiiv (RGANI).Veel hiljuti puudus juurdepääs Austria liitlasvalitsuse Nõukogude osa arhiividele ning enamikule Austrias 1945-1955 paiknenud Nõukogude sõjaväeüksuste dokumentidele.

Nagu juba mainitud, tõi 2005. aasta endaga kaasa hulganisti teaduslikke ettevõtmisi ning mälestamisüritusi, sealhulgas paar ulatuslikku ajaloonäitust, näiteks Viinis Belvedere’i lossis (“Uus Austria”) või Alam-Austrias Schallaburgi lossis (“Austria on vaba”); üks suur rahvusvaheline konverents Austria Teaduste Akadeemias 2005. aasta mais, teemaks riigilepingu tähtsus rahvusvahelistes suhetes (“Austria riigileping riiklike strateegiate ja rahvusliku identiteedi vahel”); ning mitme olulise antoloogia ja monograafia ilmumine.15 Mainimisväärseimaks sündmuseks aga võiks ehk pidada pikaajalise kahepoolse projekti kulminatsioonina välja antud paari köidet Nõukogude Liidu dokumente nii venekeelsete originaalide kui saksakeelsete tõlgetena, mis katavad Austriaga seotud välis- ja siseküsimused aastail 1945-1955.16 Lõpuks ometi sai heita pilgu konkreetsetele ideedele ja plaanidele, mida sepitseti nii Moskva nomenklatuuris (Kremlis, parteiasutistes ning eri ministeeriumides), selle Viinis asuvates poliitilistes ja sõjalistes esindustes, kui ka Nõukogude tsoonis (eriti sõjalistes üksustes)17 ja Viini sektorites. Kõik need alles hiljuti ilmsiks tulnud dokumendid on inspireerinud uusi analüüsivaid lähenemisi ning põnevaid tõlgendusi.18

TÕLGENDUSED JA SELGITUSED

Austria polnud kunagi Kesk-Euroopas Nõukogude Liidu huvi keskpunktis. Sellegipoolest oli ta kogu Teise maailmasõja järgse okupatsioonikümnendi Nõukogude Liidu tähelepanu ja kontrolli all eesotsas Stalini ja tema kõrgetel kohtadel asetsevate diplomaatiliste, sõjaliste ja administratiivsete esindajatega. Juba 1941. aastal leppis Nõukogude Liidu juhtkond kokku selles, et Austria taastatakse iseseisva riigina enne 1938. aastat eksisteerinud piirides, Saksamaast eraldiseisvana ning vabana igasugustest konföderatiivsetest sidemetest näiteks Baierimaa või Ungariga, nagu kujutas etteWinston Churchill. Seda seisukohta kinnitati ka 1943. aasta 1. novembril Moskva deklaratsiooniga, millele kirjutasid alla Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide välisminister ning milles meenutati austerlastele nende vastutust Hitleri poolel võitlemise pärast. Kui 1945. aasta kevadel saabus kõigepealt vabanemine ja seejärel okupatsioon, olid kõik okupandid ühel nõul, et Austria tuleb demilitariseerida, denatsifitseerida ning demokraatlikult ümber korraldada. Pole kahtlustki, etMoskva tahtis oma sõjalist eelist ära kasutada, vabastades Austria pealinna juba aprillis, okupeerides kogu riigi idaosa (kus elab ligi veerand rahvastikust) ning pannes ühepoolselt paika esialgse föderaalvalitsuse eesotsas vanaldase sotsialisti Karl Renneriga. Eksiilis elavate seltsimeeste juhtimisel kontrollisid Austria kommunistid valitsuse võtmeministeeriume: nende käes olid siseministri ning haridusministri haldusalad (s.t politsei ja kultuuriline propaganda). Kuigi Austriat ei hõlmatud Nõukogude Liidu mõjusfääri, mis kattis suurema osa Kesk- ja Ida-Euroopast, ning teda peeti kuuluvaks neutraalsete riikide blokki Nõukogude Liidu ja Suurbritanniamõjuala vahel, on selge, et algusest peale kavatseti seda riiki majanduslikult kõvasti ekspluateerida, et ehitada uuesti üles tööstuslikult laastatud Nõukogude Liit.19 Seetõttu ei olnud kavas riiki kohe jõuliselt sovetiseerida, vaid nähti ette, et Austria kujuneb rahulikuksMoskva-sõbralikuks riigiks, mis laiaulatusliku rahvarinde loomise järel läheb sotsialistlikku süsteemi üle ilma revolutsioonita.20 Loomulikult pidi pikaajalise arengu mootoriks saama Austria Kommunistlik Partei (AKP), mille eestvedamisel pidiAustriast kujunemaNõukogude Liidule kuulekas rahvademokraatiamudelriik. Ent juba esimesed vabad valimised 25. novembril 1945 tõestasid AKP poliitilist nõrkust – parteil õnnestus koguda kõigest napp 5,42% häältest. Austria valijad keeldusid austamast kommunistide muljetavaldavat panust vastupanuliikumises natside kallaletungi ja okupatsiooni ajal ning seostasid AKP-d hoopis Punaarmee röövimiste ja vägistamistega. See omakorda tõi kaasa Nõukogude Liidu kriitilisemalt meelestatud suhtumise äsjavalitud koalitsioonivalitsusse, mida juhtis Leopold Figli Austria Rahvapartei, ning märkimisväärse nõukogude propagandavoo kasvu. Kommunistide katsed sundida kahte vasakparteid liituma tõrjuti Sotsialistliku Partei liidrite poolt algusest peale järjekindlalt tagasi.

1946. aasta kevadeks olid venelased mõistnud, et ideoloogilisest küljest pole Austria sugugi nii atraktiivne kui majanduslikust.21 See muudatus kajastus ka ühe Ida-Euroopa diplomaadi isiklikus hinnangus, kui ta juba 1946. aastal tunnistas, et “kui venelaste majanduslikud vajadused on rahuldatud, lahkub Punaarmee riigist”.22 Tõepoolest tundub, et Nõukogude Liidu nõustumine teise liitlasvalitsuse kokkuleppe tingimustega 28. juunil 1946 viitab sellele, et Moskva soovis pehmendada oma poliitilise domineerimise strateegiaid ning selle asemel tugevdada majanduslikku haaret Nõukogude okupatsioonitsoonis. Mõne päeva jooksul pärast liitlaste uue lepingu allkirjastamist andsid venelased välja üldkorralduse nr 17, mille järgi läks kogu varem sakslastele kuulunud omand nn Nõukogude Varade Valitsuse Austrias (USIA) haldusse, misläbi sundvõõrandati üle 450 varem sakslastele kuulunud ettevõtte ning võeti Nõukogude Liidu kontrolli alla peaaegu kõik Austria naftaväljad, mida hakkas haldama nn Nõukogude Mineraalõli Valitsus (SMV). Tol ajal oli Austria Euroopas suuruselt kolmas naftatootja (Nõukogude Liidu ja Rumeenia järel) ning venelased hõivasid Austria naftaväljad juba 1945. aasta aprillis. Esialgu oli valdusettevõte USIA vastutav umbes 30% Nõukogude tsooni tööstustoodangu eest; tegutsemise tipphetkel kontrollis see ligi 10% Austria tööjõust, kokku ligikaudu 50 000 töötajat. Samal ajal (1946. aasta augustis) loodi Nõukogude Sõjapank (SMB), mis pidi tegelema kõigi USIA finantstehingutega.23 1953. aastaks oli USIA ettevõtete väärtus investeeringute puudumise ja üldise hooletussejätmise tõttu drastiliselt langenud. Enamik neist oli näidanud, et nad pole võimelised võistlema samasuguste ettevõtetega Lääne-Austrias, seega ei olnud USIA süsteem venelastele enam piisavaks stiimuliks Austriasse jääda. Tegelikult oli suurem osa firmadest 1955. aastaks pankroti äärel või Nõukogude Sõjapangale kõvasti võlgu.24

Juba 1946. aastal, kuid eriti sihikindlalt 1947. aastal, üritasid AKP funktsionäärid veenda oma nõukogude seltsimehi, et Nõukogude Liidu kontrolli all oleva Ida-Austria eraldumine ülejäänud riigist tuleksNõukogude huvideleAustrias igati kasuks. Paistab, et neid toetasid ka Jugoslaavia ametivennad, kes olid tollal veel Moskvaga ühte meelt. 1948. aasta veebruariks – huvitaval kombel ühel ajal kommunistliku võimuhaaramisega Prahas – oli Moskva AKP juhtkonnale selgeks teinud, et Austria jagamine pole Nõukogude Liidu huvides ning seda tuleks vältida, sest pisike maa-ala Austria idaosas osutuks nii majanduslikult kui strateegiliselt pigem riskiks kui eeliseks.25 Austria kommunistid olid sunnitud vaikima ja kuuletuma. Nõukogude okupatsioonivõimud ei tõstnud ka eriti suurt kära, kuiAKP otsustas 1947. aasta novembris koalitsioonivalitsusest lahkuda, ega toetanud eriti innukalt tööliste pikaleveninud streiki 1950. aasta sügisel, kuigi oldi ilmselt selle poolt. Kui streik läbi sai, esitati Nõukogude poolt lausa mõned kaebused kaotsiläinud tööpäevade pärast.26

Austria kommunistidel ei õnnestunud oma toetajaskonda suurendada ka 1949. ja 1953. aasta valimistel. Selleks ajaks pidi Moskva juba olema mõistnud, et Austria rahulik üleminek sotsialismileeri AKP eestvedamisel on vaid illusioon.27

Kuidas siis Nõukogude Liit suhtus lepingusse, mis viis liitlaste okupatsioonivägede lahkumiseni Austriast? 1946. aastal, kui Washington soovis alustada sellesisulisi läbirääkimisi, polnud välisminister Molotovil kuhugi kiiret. Vägede paiknemine Austrias seadustas rahvusvahelise avalikkuse silmis ka Nõukogude Liidu jätkuva sõjalise kohaloleku Ungaris ja Rumeenias. 1948. aastal katkestasid lääneriigid läbirääkimised Budapesti ja Praha sündmuste tõttu ning Jugoslaavia territoriaalsete nõudmiste tõttu Austria lõunapiiril. Kui 1949. aastal lepingu ettevalmistustega taas alustati, tundus, et Moskva on valmis tõsiselt läbi rääkima, sest ta oli loobunud Jugoslaavia nõudeid toetamast. Liitlased olid saavutanud üksteisemõistmise sellistel keerulistel teemadel nagu sakslaste omand Austrias ning Austria hüvitised seoses Doonau Laevanduskompanii (DDSG) ning Nõukogude Liidu naftahuvidega. Siiski kõhkles Stalin, kas tasub loobuda Nõukogude Liidu sõjalisest kohalolekust Ida-Austrias, ning seetõttu takerdusid kõnelused taas, sel korral tervelt kaheks aastaks, mida iseloomustavad ilmekalt külma sõja pinged Koreas. 1952. aasta kevadel taaselustasid Stalini (kuri)kuulsad kommentaarid Saksamaa neutraliseerimise teemal ka Austria riigilepingu küsimuse. Samal ajal otsustasid lääneriigid, et lühileping Austriaga on eeltingimuseks Saksamaa asjus läbirääkimiste alustamisel. Austrial tuli paratamatult leppida sellega, et Saksamaaküsimus on esmatähtis. Asjad jäid sinnapaika kuni Stalini surmani 1953. aasta märtsis. Segadused talle järglase leidmisel avasid uusi teid ning tõid kaasa märkimisväärseid leevendusi Nõukogude okupatsioonire žiimis, näiteks vabastati hulk Austria sõjavange ning Nõukogude Liit nõustus tasuma okupatsioonimaksu. Alles siis, kui 1955. aasta alul tõusis Poliitbüroos domineerivaks jõuks Nikita Hruštšov ning Molotovi monopol välispoliitikas hakkas lagunema, sai “rahuliku kooseksistentsi” sildi all võimalikuks uus kurss Austria suunal.28 Ülejäänu saavutati vaid mõne nädala jooksul. Lõppläbirääkimised Moskvas ja Viinis kindlustasid kõigi nelja okupandi allkirjadAustria riigilepingule, mis sõlmiti 15.mail 1955. aastal. Lepingu hind – alatine neutraliteet – sätestati Austria parlamendis 26. oktoobril 1955.29 Sellest mäletamisväärsest kuupäevast on nüüdseks saanud Austria rahvuspüha.

LÕPETUSEKS

Küsimus, miks Nõukogude Liit otsustas 1955. aasta kevadel lõpuks loobuda sõjalisest kohalolekust Ida-Austrias ning nõustus läbiräägitud tagasitõmbumisega, on pannud ajaloolasi sest ajast saadik pead murdma. Ilmselt olid Kremli juhtidel erinevad ideoloogilised, geostrateegilised ning majanduslikud põhjused. Nad olid juba ammu mõistnud, et Austriat ei õnnestu neil sõjajärgsesse Nõukogude impeeriumi kaasata, isegi mitte loomuliku arengu teel. Pealegi valis Hruštšov Austria oma uue ja paindlikuma “rahuliku kooseksistentsi” poliitika näidismudeliks, sundides seeläbi USA presidenti Eisenhowerit oma strateegiat korrigeerima ning nõustuma uue Kremli ülemusega Genfis diplomaatilisel tippkohtumisel kokku saama.30 Samuti peatas Austria neutraalseks muutmine varjatud surve riigi integreerimiseks Lääne-Euroopasse ning lõi ühtlasi kiiluNATOpõhja- jaVahemere-tiiva vahele. Saksamaaküsimus oli aastaid aeglustanud ja takistanud edusamme Austriaküsimusega tegelemisel. Esimese probleemi lahendamine andis aga rohelise tee teise kallale asumiseks. Siiski tegi Adenauer kõik mis võimalik, et Austriast ei saaks eeskuju Saksamaale.31 Majanduslikust ja rahalisest seisukohast oli Austria väärtus reparatsioonina drastiliselt kahanenud. USIA seisis silmitsi pankrotiga ning alates 1953. aastast tuli maksta okupatsioonikulusid vähemalt 36 miljoni Austria šillingi väärtuses aastas, mis võis venelaste lahkumise kergemaks teha. Ühe analüütiku sõnul “polnud venelaste huvi Austria vastu mitte ainult vähenenud, vaid nad lausa kiirustasid lahkumisega”.32 Sama meelt polnud aga Molotov, kes tundis kahetsusest selle üle, et Moskva Austriast tagasi tõmbus ning et riigi “demokratiseerimine” ebaõnnestus, veel veidi enne oma surma 1986. aastal.33 Austria vaatenurgast tuleb tunnistada, et sõjajärgsel kümnendil leidus riigi poliitilise eliidi hulgas mitu väga andekat ja efektiivset riigimeest ja diplomaati, kes tüürisid riigi mööda karidest, mis olid põhjustatud sõja järelkajadest ning esimese külma sõja komplikatsioonidest. Imekspandav, et neil õnnestus tabada ja ära kasutada just see õige hetk, mille 1955. aasta kevad endaga tõi. Nad sõlmisid “salasuhted” lääne riigitegelastega,34 kuid ei unustanud seda, et vabaduse ja iseseisvuse võti peitub Moskvas. Neile sekundeerisid teravapilgulised vaatlejad lääneriikide pealinnades, kes õppisid kiiresti Nõukogude Liidu motiive ja poliitikat üsna realistlikult hindama. Nende tarkusest annab tunnistust lisatud väljavõte Suurbritannia Salaluure Ühiskomitee (Joint Intelligence Committee) muljetavaldavast hinnangust, mis on pärit 1948. aasta suvest.

Lisa

Suurbritannia Salaluure Ühiskomitee raportist “Venelaste huvid, kavatsused ja võimalused”, 23. juuli 1948. Vt TNA, PRO, CAB 158/3

[–] Austria
269. Austria peamine strateegiline tähtsus Nõukogude Liidu jaoks on olla kommunikatsioonikeskus Kesk-Euroopas. Lisaks on Austria Nõukogude valitsusele oluline Lääne suhtes positiivselt meelestatud riigina, kus nende võit andis neile sõjalise jalgealuse ning potentsiaalselt väärtusliku kanali poliitiliseks infiltratsiooniks Lääne-Euroopasse. Nõukogude juhid mõistavad eeldatavasti ka Viini traditsioonilist võtmepositsiooni Kesk-Euroopa majandus-ja kultuurielus. Austria osalemine Euroopa taastamise programmis on loomulikult Nõukogude Liidu jaoks oluline areng. Võttes arvesse Austria edukat vastuseisu venelaste survele viimase aasta jooksul ning lääneriikide kasvavat toetust, peaks Nõukogude Liidu juhtidele olema selgeks saanud, et nende plaan Austria enda valdusse haarata tuleb tõenäoliselt edasi lükata, ning seetõttu tegelevad nad pakiliselt uute taktikate väljatöötamisega, et lääneriikide surve ületada.

270. Nõukogude Liidu eesmärgiks on tagada Austrias kuulekas kommunistlik valitsus. Nõukogude juhtkond mõistab siiski, et praeguses olukorras on selle saavutamise tõenäosus väike. Veel hiljaaegu keskendus Nõukogude Liit esmasele eesmärgile takistada Austria taaselustumist Lääne mõju all, et Austriast ei saaks kanalit, mille kaudu saaksid need Lääne mõjud edasi Kagu-Euroopasse tungida. Selle sihi saavutamiseks kasutusele võetud meetodid olid ennekõike Vene vägede pidamine Austrias ning riigilepingu esialgsete tingimuste tagasilükkamine, välja arvatud juhul, kui need andsid talle piiramatuid võimalusi riigi siseasjadesse sekkumiseks. See oli N. Liidu põhiline tegutsemiskurss lepinguläbirääkimistel kogu 1947. aasta jooksul. Kui aga detsembris välisministrite nõukogu konverents Saksamaa-küsimuse tõttu läbi kukkus, haaras Nõukogude Liit võimalusest hoida üleval diskussiooni Austria kohta. Järgnenud ministrite asetäitjate läbirääkimistel 1948. aasta kevadel ilmnes, et N. Liit oli valmis lepingu lõpplahenduseks, mille lisa nägi ette okupatsioonivägede lahkumise. Sellist kursimuutust võib seletada arusaamisega, et hetkeolukord Austrias tuleb järjest vähem kasuks Nõukogude Liidule ning et nende eesmärkide saavutamine kestva okupatsiooni teel ei õnnestu. Lisaks sellele võisid nad loota, et liitlasvägede tagasitõmbumine annab neile parema võimaluse Austriale nii välispoliitiliselt kui siseriiklikult survet avaldada, eriti pärast edukaid kommunistlikke riigipöördeid Ungaris ja Tšehhoslovakkias.

271. Saksa omandi küsimus, mis nii kaua oli peamiseks takistuseks lepingu sõlmimise teel ning kujutas endastNõukogudeLiidumajandusliku ja poliitilise läbimurde vahendit, oli kaotanud suure osa oma tähtsusest, sest venelased osutusid enda valdusse haaratud Austria tehaste ja ettevõtete käitamisel ebaedukaks ning kuna Euroopa taastamise programm pakkus Austria majandusele alternatiivseid väljavaateid. Seetõttu tundub tõenäoline, et Nõukogude Liit ei toetu enam niivõrd sellele mõjutamise kanalile, vaid on kasutusele võtnud venelastele tüüpilised poliitilise surve meetodid – propaganda ja infiltreerumise. Sellele osutab nõusolek mingisugusegi lahenduse leidmiseks Saksamaa varade küsimuses,mis iseenesest ei anna neile võimalust laiaulatuslikultAustria erinevatesse majandusharudesse sekkuda, nagu algul nõutud. Sellegipoolest omandab Nõukogude Liit väärtusliku eelise nafta puurimise ja maardlate uurimise valdkondades (ulatudes vastavalt ligi 60 ja 50 protsendini). Zistersdorfi naftaväljade omamine on ettekäändeks moodustada tehasevalvurite korpus (Werkschutz), kuhu kuulub mõnituhat hästirelvastatud meest. Et Austria sandarmeeria varustus on ebapiisav, võib korpus osutuda ohuallikaks nii enne kui pärast okupatsiooni lõppu, ajani, mil luuakse, relvastatakse ja õpetatakse välja Austria armee.

272.Nõukogude Liit on seni hoidunud igasugusest tegevusest,mis tooks endaga kaasa Austria jagamise Saksamaa eeskujul; selline võimalus oleks talle kasulik ainult sõjalisest seisukohast, kui sõda paistaks möödapääsmatu. Samas polemingit põhjust uskuda, etN. Liit oleks valmis Austriast täiesti loobuma. Võib ainult öelda, et Nõukogude Liit näeb neid piire, mis Austrias valitsevad tingimused seavad tema mõjusfääri laiendamisele, ning on seetõttu valmis, et mitte öelda kannatamatu kasutama ära eeliseid, mis kaasneksid rahulepinguga. [–]

Vt William L. Stearman. The Soviet Union and the Occupation of Austria: An Analysis of Soviet Policy in Austria 1945-1955 (Bonn, 1962); ning William B. Bader. Austria between East and West 1945-1955 (Stanford, Cal., 1966).

Gerald Stourzh. Kleine Geschichte des Österreichischen Staatsvertrages (Graz, 1975); ja Manfried Rauchensteiner. Der Sonderfall: Die Besatzungszeit in Österreich 1945 bis 1955 (Graz, 1979).

Perioodilised trükised seeriast "Foreign Relations of the United States" aastaist 1945/46 kuni 1960. aastate lõpuni lasid domineerida ameeriklaste vaatenurgal. Suurbritannia ametlikud dokumendid Austria küsimuse kohta jõudsid avalikkuse ette tunduvalt hiljem ning valikuliselt sarjas "Documents on British Policy Overseas", millele pandi alus alles 1980. aastate keskpaigas.

Sh Guy D. D. Stanley doktoritöö "Great Britain and the Austrian Question, 1938-1945" (Londoni Ülikool, 1975); kümme aastat hiljem valminud Robert Knighti doktoritöö "British Policy toward Occupied Austria, 1945-1950" (Londoni Ülikool, 1986); ning Günter Bischofi doktoritöö "Between Responsibility and Rehabilitation: Austria in International Politics 1940-1950" (Harvardi Ülikool, 1989).

Vt Robert H. Keyserlingk. Austria in World War II: An Anglo-American Dilemma (Montreal, 1989); ning Audrey Kurth Cronin. Great Power Politics and the Struggle over Austria, 1945-1955 (Ithaca, NY, 1986).

Vt Deborah Welch Larson, "Crisis prevention and the Austrian State Treaty". -- International Organization, Winter 1987, lk 27-60; Kurt Steiner, "Negotiation for an Austrian State Treaty". -- Alexander George et al. (eds.). U. S.-Soviet Security Cooperation: Achievements, Failures. Lessons (London, 1988); ning Voytech Mastny, "Kremlin politics and the Austrian Settlement". -- Problems of Communism, July/August 1982, 31, lk 37-51.

Avaldamise kronoloogilises järjestuses: Österreich und die Sieger. Hrsg. Anton Pelinka, Rolf Steininger (Wien, 1986); Die bevormundete Nation: Österreich und die Alliierten 1945-1949 (Innsbruck, 1988); Österreich 1945-1955: Ein Ende und viele Anfänge. Hrsg. Manfried Rauchensteiner, Wolfgang Etschmann (Graz, 1997); ning Österreich unter alliierter Besatzung, 1945-1955. Hrsg. Alfred Ableitinger, Siegfried Beer, Eduard G. Staudinger (Wien, 1998).

Vt Klaus Eisterer. Französische Besatzungspolitik: Tirol und Vorarlberg 1945/46 (Innsbruck, 1991); Die britische Steiermark 1945-1955. Hrsg. Siegfried Beer (Graz, 1995); ning Kurt Tweraser. US-Militärregierung Oberösterreich. Bd. 1: Sicherheitspolitische Aspekte der amerikanischen Besatzung in Oberösterreich-Süd 1945-1950 (Linz, 1995).

Seda fakti võib vähemalt osalt seletada sellega, et teadmiste hulk Nõukogude okupatsioonist Saksamaal on tunduvalt suurem kui materjal Austria kohta, mis on pealekauba ka poliitiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult vähem tähtis riik. Vt näiteks SBZ-Handbuch: Staatliche Verwaltungen, Parteien, gesellschaftliche Organisationen und ihre Führungskräfte in der Sowjetischen Besatzungszone Deutschlands 1945-1949 (München 1990); Stefan Creuzberger. Die Sowjetische Militäradministration in Deutschland (SMAD) 1945-1949 (Melle, 1991); Norman M. Naimark. The Russians in Germany: A History of the Soviet Zone of Occupation, 1945-1949 (Cambridge, 1995); ning Jan Foitzik. Sowjetische Militäradministration in Deutschland (SMAD) 1945-1949: Struktur und Funktion (Berlin, 1999).

Wilfried Aichinger. Sowjetische Österreichpolitik 1943-1945 (Materialien zur Zeitgeschichte 1; Wien, 1977).

Otto Klambaueri doktoritöö "Die USIA-Betriebe" (Viini Ülikool, 1978).

Oliver Rathkolbi doktoritöö "Politische Propaganda der amerikanischen Besatzungsmacht in Österreich 1945-1950: Ein Beitrag zur Geschichte des Kalten Krieges in Presse-, Kultur- und Rundfunkpolitik" (Viini Ülikool, 1981).

Vt Stefan Karner. Im Archipel GUPVI: Kriegsgefangenschaft und Internierung in der Sowjetunion 1941-1956 (Wien, 1995); ja Marianne Baumgartner. Frauenleben 1945: Kriegsende in Wien (Wien, 1995).

Sealhulgas Wolfgang Müller, "Die sowjetische Besatzungsmacht in Österreich 1945-1955: Forschungsstand, Quellenlage und Fragestellungen". -- Zeitgeschichte, 2001, 28/2, lk 114-129.

Neist olulisemad: Die Gunst des Augenblicks: Neuere Forschungen zu Staatsvertrag und Neutralität. Hrsg. Manfried Rauchensteiner, Robert Kriechbaumer (Wien, 2005); Der österreichische Staatsvertrag: Internationale Strategie, rechtliche Relevanz, nationale Identität. Hrsg. Arnold Suppan, Gerald Stourzh, Wolfgang Müller (ilmumas); ja Rolf Steininger. Der Staatsvertrag: Österreich im Schatten von deutscher Frage und Kaltem Krieg 1938-1945 (Innsbruck, 2005).

Need on Die Rote Armee in Österreich: Sowjetische Besatzung 1945-1955. Bd. 1: Beiträge; Bd. 2: Dokumente. Hrsg. Stefan Karner, Barbara Stelzl-Marx (Graz, 2005); ning Sowjetische Politik in Österreich 1945-1955: Dokumente aus russischen Archiven. Hrsg. WolfgangMüller, Arnold Suppan, Norman M. Naimark, Gennadij Bordjugov (Wien, 2005).

Need laiusid üle kogu Alam-Austria, Burgenlandi liidumaa ning Ülem-Austria põhjaosa.

Eriti võib neid leida noore Viini õpetlaseWolfgangMülleri doktoriväitekirjast "Die sowjetische Besatzung in Österreich 1945-1955 und ihre politische Mission" (Viini Ülikool, 2004). 1990. aastatel oli avaldatud mitu teedrajavat uurimust Nõukogude Liidu välispoliitika telgitagustest Stalini ja Molotovi võimu ajal,mis avasid uusi vaatenurki Kremli mõttelaadile. Need uurimused olid: Vladimir O. Petchatnov. The Big Three after World War II: New Documents on Soviet Thinking about Post-War Relations with the United States and Great Britain (Cold War International History Working Papers 13/1995); Voytech Mastny. Kremlin Politics and Soviet Insecurity: The Stalin Years (New York, 1996); ning Vladislav Zubok, Constantin Pleshakov. Inside the Kremlin's Cold War: From Stalin to Krushchev (Cambridge, Mass., 1996).

Vt Oliver Rathkolb, "Historische Fragmente und die "unendliche Geschichte" von den sowjetischen Absichten in Österreich". -- Österreich unter alliierter Besatzung, lk 137-158.

Vt Wolfgang Müller, "Sowjetbesatzung, Nationale Front und der "friedliche Übergang zum Sozialismus": Fragmente sowjetischer Österreichplanung 1945-1955". -- Mitteilungnen des Österreichischen Staatsarchivs, 2003, 50, lk 133-156.

Vt Raelynn J.Hillhouse, "A reevaluation of Soviet policy in Central Europe: The Soviet Union and the occupation of Austria". -- Eastern European Politics and Societies, 1989, 3/1, lk 83-104.

Vt Rauchensteiner, Der Sonderfall, lk 11.

Vt Klambauer, "Die USIA-Betriebe", lk 291-296.

Vt Hillhouse, "A reevaluation of Soviet policy in Central Europe", lk 101-102.

AKP juhtide nõupidamiste kohta Nõukogude Poliitbüroo esindajaga võib lugeda Wolfgang Mülleri artiklist "Die Teilung Österreichs als politische Option für KPÖ und UdSSR 1948". -- Zeitgeschichte, 2005, 32/1, lk 47-54.

Vt Heinz Gärtner. Zwischen Moskau und Österreich: Analyse einer sowjetabhängigen KP (Wien, 1979), lk 116.

Vt Wolfgang Müller, "Die gescheiterte Volksdemokratie: Zur Österreich-politik von KPÖ und Sowjetunion 1945 bis 1955". -- Jahrbuch für historische Kommunismusforschung, 2005, lk 141-170.

Vt Günter Bischof, "A Soviet "New Look" on the Danube and the emancipation of Austrian foreign policy in 1953: Peaceful coexistence in Austria after Stalin's death". -- Focus Austria: Vom Vielvölkerreich zum EU-Staat. Festschrift Alfred Ableitinger. Hrsg. Siegfried Beer, Edith Marko-Stöckl, Marlies Raffler, Felix Schneider (Graz, 2003), lk 441-466.

Vt Michael Gehler, "State Treaty and neutrality: The Austrian solution in 1955 as a "model" for Germany?". -- Austria in the Nineteen Fifties (Austrian Contemporary Studies 3, 1994), lk 39-78.

Vt Günter Bischof, Austria in the First Cold War, 1945-1955: The Leverage of the Weak (London, 1999), lk 151.

Vt Rolf Steininger, "1955: The German question and the Austrian State Treaty". -- Diplomacy and Statecraft, 1992, 3, lk 494-522.

Vt Hillhouse, "A reevaluation of Soviet policy in Central Europe", lk 103.

Molotov Remembers: Inside Kremlin Politics. Conversations with Feliks Chuev. Ed. Albert Resis (Chicago, 1993), lk 10.

See kehtis eriti just Austria kauaaegse välisministri Gruberi puhul. Vt Günter Bischof, "The making of a cold warrior: Karl Gruber and Austrian foreign policy, 1945-1953". -- Austrian History Yearbook XXVI, 1995, lk 99-127.

Published 24 May 2007
Original in English
First published by Akadeemia 1/2006

PDF/PRINT

Read in: EN / ET