Rahvusriik, moodsus, demokraatia

Uusaegne rahvusriik on demokraatia peamine ja kõige tõhusam tagatis. Paljude kõrvus kõlab see väide vaieldava, provotseeriva või isegi solvavana. Maailm kubiseb idealistidest, kes usuvad universaalsete normide ülimusse, mida kõik peaksid tunnistama. Minu arvates on see utoopia, mis võib viia isegi düstoopiani, sest kõik ideed, kõik ideaalid, utoopiad, maailmanägemise või -parandamise viisid on kultuuriliselt kodeeritud ning esindavad seetõttu mõnd konkreetset ja partikularistlikku perspektiivi. Omaenda partikularistliku perspektiivi pealesurumine teistele viib aga otseteed despotismi. Minu teooria üheks lähtekohaks on eeldus, et kõik kultuurid on moraaliväärtuste kogukonnad – nad loovad kõlbelisi väärtusi ning neid tuleb tunnustada kui väärtusi loovaid ja lugupidamistväärivaid kogukondi.R1 Ja selle väite omaksvõtust järeldub, et me väärtustame mitmekesisust, ükskõik kui vähe meile ka meeldiksid teatavad kombed, mida teised moraaliväärtuste kogukonnad järgivad. Globaliseerumine ja inimõigusnormatiivid seavad selle seisukoha kummatigi kahtluse alla, ning maailma, milles me praegu elame, ongi võimalik tõlgendada selle polaarsuse kaudu.

Kesksel kohal seisab pidev pinge universalistliku ja partikularistliku diskursuse vahel. Oleks tõepoolest kurb, kui emb-kumb neist teise üle võidutsema pääseks. Mõlemad on vajalikud. Universalism ähvardab muutuda rõhuvaks, kui sellele ei paku vastukaalu sellest väljaspool seisvad ideed, ja sama kehtib ka partikularismi kohta. Kuid valgustusajast saadik oleme meie siin Läänes kippunud tõstma eelisseisundisse universalismi ja universalistlikke diskursusi ning ebateadlikult eeldama, et nii, nagu mõtleme meie, peavad mõtlema kõik arukad inimesed. Ei ole nii. Maailm on lõpmata mitmepalgeline ja kirev.

Kui väga meie arusaamad maailmast ka püüaks näida kõige valgustatuma lähenemisviisina, on need siiski piiratud. Keegi meist ei ole kultuuriliselt süütu. Kui see nii on, siis tuleb tunnistada, et kultuuril ja kultuurilisel mitmekesisusel on tähendusrikaste väärtuste alalhoidmises positiivne roll. Tõepoolest: kui üldse on olemas midagi universaalset, siis ongi seda just mitmekesisus.

Siinses arutluses tahan lähemalt vaadelda poliitilise võimu ja kultuurilise kogukonna vahekorda. Minu arutluse keskmeks on veendumus, et see vahekord on reaalne, et poliitiline võim tugineb kindlapiirilistele kultuuridele ja et demokraatia vägagi reaalsed saavutused on olulises osas ära määratud poliitilise võimu kultuuriliste alustaladega. Minu lähtepunktiks on uusaja tulek. Moodsus ehk uusaegsus on paljuvaieldud kontseptsioon, millel on oma mõõde nii poliitikas, majanduses, ühiskonnas kui ka kultuuris selle kõige laiemas tähenduses, rääkimata psühholoogiast ja muudest valdkondadest. Rahvusriikluse kontekstis kummatigi on keskseks determinandiks võimu olemuse teisenemine. Lühidalt kokku võttes on varauusaegse riigi kuju ning pädevus pärast 17. sajandit teinud läbi olulise nihke. See riik suurendas otsustavalt oma võimu enda kontrollitaval territooriumil elavate inimeste üle ning alustas territoriaalse konsolideerimise protsessi, et oma vastset võimu kindlustada.2 Sellise nihke kutsus esile rida omavahel haakuvaid põhjuseid, millest enamik oli seotud uute infosalvestustehnoloogiate, sõjalise potentsiaali ja organiseerimismeetoditega. 16. sajandi inforevolutsiooni taga seisis mõistagi trükikunsti leiutamine eelnenud sajandil, selle tehnoloogia rakendamine riigi andmesalvestusvõime arendamiseks, suuremate bürokraatiaaparaatide loomine ja ühes sellega kirjaoskajate arvu kasv. Tulemuseks oli nähtus, mida oleme hakanud nimetama absolutistlikuks riigiks.

Rööbiti nende toimingutega leidis aset teadusliku sfääri kiire kasv – teadusliku selle sõna kõige laiemas, teadmiste tähenduses –, mis saavutas oma täie kuju 18. sajandi valgustusliikumises. 1700. aastate keskpaigaks oli Euroopa saanud koduks üha kasvavale hulgale kirjaoskajatele inimestele, kelle teadmised ja taotlused olid küllaldased moodustamaks kihti, mida me tänapäeval nimetaksime intellektuaalseks eliidiks.3 See oli Kirjasõna Vabariik. Samal ajal hakkas uute, samuti kirjaoskusest sõltuvate kauplemis- ja tootmismudelite tagajärjel kuhjuma üha rohkem rikkusi eraisikute kätesse. See tekitas riigile probleeme. Varakatest ettevõtjatest koosnevate uute klasside maksustamine näis pakkuvat uusi võimalusi riigivõimu laiendamiseks, kuid juba oli mõistetud sedagi, et kuna inimestele ei meeldi maksta makse, ilma et neil nende kasutamise üle kontrolli oleks, jääb maksustamine ilma vastava quid pro quo‘ta väheefektiivseks. Inglismaal oli see küsimus tõusnud päevakorda juba 1640. aastatel ning olnud võtmetähtsusega aspektiks kodusõjas. Samamoodi avastas riik oma sunnivõimu suurendades, et inimestele ei ole sugugi meeltmööda, kui neid millekski ilma nende nõusolekuta sunnitakse.

Seepeale tekkis küsimus: kuidas, mil määral ja mil moel saaks riik võimu ümber jagada, et saavutada valitsetavate nõusolekut. See ongi hetk, mil näeme tärkamas kodanikustaatuse ja demokraatia algeid. Ilma valitsetavate nõusolekuta ei saa mõistagi olla demokraatiat. Kolmeteistkümnes Koloonias sündis sellest väitest loosung “ei mingit maksustamist ilma esindatuseta”. Pandagu tähele: tegu oli väga radikaalse ideega, mis käis risti vastu üldtunnustatud korrale, et ligipääs poliitilisele võimule on eksklusiivselt sünnijärgne, st aristokraatia eesõigus.

Esimesed kasusaajad sellest uuest valitsuskorrast avastasid, et nimetatud jõudude – teataval nõusolekumääral põhineva valitsuse, erasfääri majandusvõimu ja intellektuaalse suhtluse – ühendus muudab nad ebaproportsionaalselt tugevaks. Need olid Suurbritannia ja Madalmaad, mõningal määral ka revolutsioonieelne Prantsusmaa ja ?veits. Kuid pildil oli ka oma tume tagakülg. Nõusolekul põhinev võim tõstatas otsekohe teisitimõtlejate probleemi. Mis juhtub siis, kui mõni oluline inimrühm ei peaks nõus olema, vaid asuma endale oma võimu nõudma? Kas neile peaks jääma võimalus rajada uus riik? Enne uusaja algust, kui riigivõim oli lõdvem, ei olnud see tõsine probleem. Riigid võisid esile tõusta ja kaduda – niisugune oli näiteks Burgundia saatus. Kui aga võim, rahvas ja territoorium olid kord tsentraalse ressursina ühte liitunud, ei oleks ükski võimukandja enam heal meelel näinud nende lahutamist.

Seetõttu oli nende vastselt moderniseeruvate riikide ühtetsementeerimiseks vaja midagi muud. Ideaaltüübi järgi tuli teisitimõtlejate probleemi lahendamiseks konstrueerida ühine kultuur, mis oleks küllalt sidus, et teisitimõtlemist ja lahkulöömist ette välistada. Moderniseerunult ei oleks ükski riik enam heal meelel sallinud setsessioonist tulenevat võimu- ja prestiiIikaotust. Selle eesmärgi saavutas varauusaegne riik etniliste puhastuste ning kultuuriliselt teistsuguste rühmade rõhumise ja assimileerimise teel. Prantsusmaa hävitas Nantes’i edikti tühistamisega protestantlikud hugenotid. Inglismaa marginaliseeris inglise ja iiri katoliiklased; ka Madalmaadel suruti katoliiklased alla. Ja Ühendriigid alustasid oma rahvusvahelist karjääri etnilise puhastusega umbes ühe kolmandiku oma elanikkonna, nimelt lojalistide seas, kes olid jäänud ustavaks Briti kroonile. See osutab ka ühele teisele nähtusele – nimelt ilmalikustumise kasvavale rollile 18. sajandil.

Seega pidi moodne riik, saavutamaks niisugust kultuurilise homogeensuse määra, mis teeks lubatavaks poliitilise heterogeensuse, koondama enda kätte piisavalt palju kultuurilist võimu, et teha see käik suhteliselt ohutuks. Need elanikkonna osad, mida peeti potentsiaalselt ohtlikuks, tuli sundida konformeeruma riigi ja eliidi esitatud kultuuri- ja moraalinormatiivide mudeliga. Seetõttu asus riik osalt täitma samasugust normatiivsete sihtide seadja ülesannet, magu varem religioon, ning võttis enda kanda tähtsaima sidususelooja rolli.4 Vastutasuks pakkus kodanikustaatus juurdepääsu poliitilisele võimule ning kirjaoskuse, hariduse ja valikuvõimaluste laiemale maailmale. Nüüd tekib küsimus, kas sai see vastselt välja töötatud ja riigi suunatud normidekogum olla puhtalt või ülekaalukalt kodanikupõhised [civic], nõudmata sedalaadi solidaarsust, mida me tänapäeval määratleksime etnilisena. Alguses ei olnud olukord selge ja varajased narratiivid olid kahtlemata kodanikupõhised. Prantsuse Revolutsioon leiutas citoyen’i, ja kõik Prantsusmaa territooriumil elavad inimesed olid Prantsuse kodanikunatsiooni potentsiaalsed liikmed, ehkki keele osas eelistati alati Ile-de-France’i kõnepruuki, täpselt niisama nagu Inglismaal näiteks eelistati Londoni keelt ?oti keelele. Kas inimene võiks olla Prantsuse kodanik, kui ta räägib bretooni keelt? Ei. Samamoodi oleks Britannias kuni 1960. aastateni naeruväärsena kõrvale heidetud mõte, et keegi võiks rääkida avalikus sfääris kõmri keelt ja saada selles keeles kõik kodanikuõigused. Seega on rahvusriiklus päris algusest peale hõlmanud mitte-kodanikupõhiseid elemente ja seostanud kodanikustaatust keelega, tuues seeläbi kodakondsuse mõistesse sisse keele mittefiloloogilisi omadusi.Y5 Naiivne, ohtlikult naiivne on oletada, nagu saaks keel olla selles suhtes neutraalne. Siiski ei tähendanud ega tähenda see veel, et riik peaks olema ükskeelne. Aga elu on palju lihtsam, kui kodanike maailm tegelikult ükskeelne on.

Sellest vaatevinklist on idee kodanike kokkuleppest [civic contract] kui moodsa riigi olemuse määrajast alati olnud legend, iseenda huve teeniv narratiiv. Kodakondsus on külm kontseptsioon. Õiguslik regulatsioon, administratiivsed protseduurid, õigused ja pädevused ei raja solidaarsust ega usaldust. Kodakondsus vajab kultuurilist alust ja kultuuridel on omad eripärad, mis ei lange kokku väljakuulutatud eesmärgiga anda kõigile riigi territooriumil elavatele inimestele täielikud ja võrdsed kodanikuõigused.6 Kodanikuõiguste rajamisel ainuüksi elukohale, maksumaksmisele ning seaduskuulekusele, nagu universalistid armastavad teha, on see häda, et nii eiratakse vaikimisi mõistetud norme, nõusoleku implitsiitset alust. Valgustuse lastena meeldib meile uskuda, et meie valduses on laitmatu universaalne ratsionaalsus. See on eksitus. See lähtub eeldusest, et kultuurid kas on nii ühetaolised, et kõik erisused saab kahju tegemata ja raskustesse sattumata ära siluda, või et neid, kes meiega nõus ei ole, motiveerib pahatahtlikkus, võhiklus või rumalus. Võimalusse, et säärane erimeelsus võiks tuleneda erinevate kultuuriliste normide kokkupõrkest, suhtutakse umbusklikult, kuivõrd ükski kultuur ei võta kergelt omaenda kõlbeliste normide relativeerimist.

Tegelikult on kõik, mida me teeme, kultuuriliselt kodeeritud, ja meie endi universalistlikud taotlused ei ole kunagi kultuuriliselt süütud. Struktuurseid sarnasusi ja paralleele mõistagi leidub, ja nende kindlakstegemine on sotsiaalteaduste ülesanne, ent pärast teatud läve ületamist jääb valdavaks erinevus.7 Kui me neid erinevusi eirame, lõpetame sellega, et surume teistele peale oma norme: seda nimetatakse imperialismiks. Niisiis peame vastavalt oma arusaamadele modernsusest ja demokraatiast tunnustama kultuuriliste normide väljapaistvat rolli, ja see toob meid kultuuri enda problemaatika juurde.

Kõik kultuurid on kollektiivsed; nad hõlmavad ja välistavad; nad annavad meile konkreetse identiteetidekogumi; nad võimaldavad meil maailma mõtestada; nad pakuvad meile kollektiivset reeglistikku ja kollektiivseid teadmisvorme; ja nad on piiritletud. Piirid võivad küll nihkuda, kuid ei kao. Nad kaitsevad kõnealust kultuuri ja toimivad filtrina, läbi mille võetakse vastu ja lõimitakse uusi ideid. Ja enda alalhoidmiseks tuginevad kõik kultuurid laias laastus sarnastele mehhanismidele.8 Need tegelevad kultuurilise taastootmisega ja konstrueerivad mälu, müütide ja sümbolite kogumit, vastastikuse tunnustamise vorme ning taotlust, et tunnustataks nende kui väärtuskogukondade kõlbelist väärikust.9 Ohu korral nad kahekordistavad oma jõupingutusi kultuurilise taastootmise kaitseks. Seega on meil kultuure analüüsides eluliselt tähtis tunnistada, et kultuurilisel taastootmisel on omaenda ratsionaalsus, mis kindlasti on tugevam materiaalsest ratsionaalsusest ja utilitaarsest rahulolust. Õigupoolest võib alati, kui mõne teise inimrühma kollektiivse käitumise teatud mustreid kirjeldatakse “irratsionaalsetena”, olla kindel, et tegelikult ütleb kõneleja sellega midagi omaenese piiratuse kohta.

Sellega aga probleemid veel ei lõpe. Olles tunnistanud kodanikustaatuse ja kultuuri vahelist seotust ning kultuurilise taastootmise keskset tähtsust, peame tegema sellest järelduse, et moodsa riigi tõus, mille alused osalt paiknevad kultuuri vallas, tähendab samaaegselt ka ebaproportsionaalsust võimusuhetes. Mõned riigid on päris ilmselt võimsamad kui teised. Seda on võimalik esitada ebaühtlase arengu ühe vormina, ehkki vaevalt küll markslikus mõttes. Lihtsalt väljendudes: rea poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt võimsate riikide esiletõus Euroopas 18. sajandi lõpul ähvardas teiste, vähem võimsate kogukondade kultuurilist taastootmist. Kui varakult alustanud riigid olid kord juba võimu edukalt poliitilis-kultuurilise aluse ümber koondanud, hakkasid nad ohustama teisi, vähem arenenud inimühendusi. See nähtus seisab vähemalt osaliselt ka Napoleoni sõdade taga. Nõrgematel kultuurilistel kogukondadel ei olnud muud valikut, kui samaga vastata või hävida, ja ainult üksikud neist olid valmis meelerahuga hävingule vastu minema. Sel ajal paikapandud mudelid on püsima jäänud ja tänini selgelt äratuntavad. Tulemuseks oli palavikuline võidujooks uusaegsete – täpsemalt väljendudes “moodsate” – kultuuride, kultuuriliste kogukondade ülesehitamiseks, mis suudaksid võistelda esiletõusvate uusaegsete riikidega – Prantsusmaa, Suurbritannia, Madalmaade, Taani, ?veitsi, Rootsiga. Hilinejatele tekitas raskusi sääraste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste ressursside puudumine, mis olid olemas varakult uusaega astunutel, mistõttu nad olid sunnitud uusaegsust üles ehitama omaenda ebapiisavate ressursside varal. Olemata uusaegsed ja evimata autonoomset ligipääsu poliitilisele võimule, mis ei pidanud tingimata tähendama riiklikku iseseisvust, olid nad mõistetud hävingule ja nad teadsid seda. Näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa hilinejate kirjandus kubiseb vihjetest väljasuremishirmule.10 Sestpeale kuni meie päevini on see mudel määranud Euroopa, aga ka rahvusriikluse, kultuuri ja demokraatia ajalugu.

Nüüd oleme positsioonis, mis võimaldab vaadelda moodsa rahvusriikluse loomust teisest perspektiivist kui see konventsionaalne arusaam, mis tõstab kodanikustaatust ja universalismi esile kultuuri ja partikularismi arvel, eelistades viimased välja praakida. Järgmiseks põgusalt kultuuri ja etnilisuse vahekorrast. Kõik kultuurid loovad identiteeti, aga mitte iga identiteet ei ole etniline. Mõni identiteet on täielikult mööduv, teine piiratud või sattumuslik, kolmas jällegi osaline. Lähemat vaatlust nõuavad aga etnilisuse konkreetsed tunnusjooned. Etnilisust – ja seda sõna kasutan ma euroopalikus mõttes, mitte ameerikalikus liitidentiteedi tähenduses – tuleb mõista kui kultuuriliselt tihedat ühiste tähenduste hulka, mis loob eelduse maailma sidusaks ja tähendusrikkaks muutmiseks. Tähenduste maailm on kollektiivsete narratiivide maailm, mis ütlevad meile, mis on maailm, mis on positiivne ja mis negatiivne, miks miski juhtub ja kuidas me peaksime käituma. Ilma selliste tähendusteta jääb maailm seosetuks ja õudustäratavaks. Indiviidid jäävad isolatsiooni ega oska endaga toime tulla. Järelikult on meil kõigil olemas nii individuaalne kui ka kollektiivne identiteet. Jällegi oleks naiivne arvata teisiti.

Seega on etnilisus see tähendustevõrk, mille kaudu me üksteist ja maailma, milles me elame, mõistame ja ära tunneme. See eksisteerib ühtaegu eksplitsiitses ja implitsiitses mõõtmes, kuivõrd etnilisus on osa koodist, mille kaudu me võime teatud ideid ja teatud teadmisvorme enesestmõistetavaks pidada. Öeldes, et miski on “mõistlik” või “tervemõistuslik”, viitame vaikimisi meil kõigil olemasolevatele etnilistele teadmisvormidele. Iseenesest pole selles midagi laiduväärset. Probleemid tekivad etnilisuse vahekorrast poliitilise võimuga ja see, nagu ma juba väitsin, on moodsuse – ja seega ka demokraatia poolt võimaldatava võimule massilise juurdepääsu – vältimatu ja möödapääsmatu aspekt. Rahvusriiklus on seega rajatud kultuurilise taastootmise ja demokraatliku poliitilise võimu ristumiskohale.

Identiteediehitamise vahendid on keerulised, kuid mõningate sotsioloogia, antropoloogia ning kultuuriuuringute tõdemuste abil on võimalik neisse selgust tuua. Minu lähenemine on Durkheimi-järgne. Minu seisukohalt on kollektiivsed identiteedid konstrueeritud ja oma kandjate jaoks reaalsed. Neid identiteedikonstrueerimise protsessidest annaks lühidalt kokku võtta umbes nii: kollektiivsed ja individuaalsed identiteedid mõjutavad vastastikku teineteist. Nii individuaalse kui ka kollektiivse mina konstrueerimine toimub pidevalt ja osa sellest on implitsiitne või varjatud. Refleksiivsus relativeerib küll meie identiteeditaju, kuid ei kõrvalda seda.11

Kollektiivne identiteet konstrueerib mõttemaailma ja sellele vastava mõtlemisstiili: need omakorda korrastavad mõttelaade ja nende väljendamise stiile. Identiteedid ankurduvad kõlbeliste ideede kogumi ümber, mis tähendab, et identiteet püstitab küsimusi “heast” ja “halvast” ning on kollektiivne. Moraali reguleerimatus tekitab anoomiat, identiteedi ja minatunde kaotust.12 Kollektiivne “ise” on kollektiivne identiteet. See loob kollektiivseid teadmisvorme, annab vastuseid tervele küsimusteskaalale, mis ei mahu üksikisiku kompetentsi, nagu näiteks küsimus individuaalsest vastutusest või põhjuse ja tagajärje omavahelisest kaugusest. Kollektiivid on ametis kultuurilise taastootmise ning oma piiride kaitsmisega. Selles tuginetakse müütide ja sümbolite kompleksile, piirimärkidele ja filtritele. Mis kõige tähtsam, kollektiivne identiteet loob ja hoiab ülal diskursiivset välja, mis rajab usutavusstruktuuri ning hoiab seeläbi paigas tähendusi.13 Benedict Andersoni teooria kollektiivse eksistentsi kujutluslikkusest eeldab diskursiivsete väljade teooriat.14 Need diskursiivsed väljad pakuvad indiviidile stabiilsust ja turvatunnet ning on kommunikatsiooni aluseks, pakkudes samas identiteeditunnet ajas. Mis kõige tähtsam, identiteedi pidevaks määratlemiseks ja ümbermääratlemiseks on vajalik kestev normatiivne debatt.15 Säärase debati puudumisel surutakse normid nõrgemale osapoolele lihtsalt peale.

Ja arvestades diskursiivsete väljade tähtsust kollektiivse eksistentsi alalhoidmisel, ei ole ilmselt üllatav, et kõik identiteedirühmad püüavad vähendada miinimumini kahemõttelisust ja niivõrd kui võimalik kinnistada lausungitele ainulisi, vaidlustamatuid tähendusi. Kollektiivid tuginevad suurel määral monoloogia loomisele – kahemõttelisuse elimineerimisele -, olgu mõtlemisstiilis või väliste ideede vastuvõtmise hetkel. Sama selge on seegi, et säärast monoloogiat rünnatakse pidevalt nii seest- kui väljastpoolt. Monoloogiat ei saa lõplikult maksma panna, kuid just seda kollektiivne eksistents pidevalt taotleb.16

Lõpuks annavad kollektiivsed identiteedid indiviidi elule tähenduse, mis küünib kaugemale üksikisiku elueast; nad on mineviku ja tuleviku konstrueerimise vahendiks. Siiski võivad identiteedid killuneda, näiteks muutuste (poliitiliste, majanduslike või tehnoloogiliste) mõjul, mis seavad kahtluse alla olemasoleva tähendustarindi. Selle tagajärjel võib asjaomane kollektiiv langeda laastavasse kriisi.

Selle lühikese visandi põhjal peaks olema selge, et identiteedid ja identiteedi konstrueerimine on keerukas ja tihti tundlik valdkond, mida sageli valesti mõistetakse; ning et väliste, kõnealusest kogukonnast võimsamate toimijate hoolimatusel võib olla kaugeleulatuvaid negatiivseid tagajärgi. Moodsuse tulek oli hilinejatele üheks sääraseks kriisiks; ning kuivõrd tänapäeva maailm on loomuldasa dünaamiline ja kiiresti muutuv, kestab see protsess edasi. Rahvuskogukonnad, mis kujutlevad, et on moodsuse nõuetega edukalt kohanenud, avastavad äkitselt, et väravapostid on nende selja taga ümber tõstetud.

See toob meid järgmise probleemistiku juurde. Oleme juba harjunud ajakirjanduse sensatsioonihimuliste käsitlustega etnilisusest, mida sel populaarsel tasandil nähakse parandamatu pahena ja seda soodustab ka meie kalduvus pidada oma norme universaalseks ja alahinnata või -vääristada teiste norme. Me marginaliseerime solidaarsuse rolli demokraatia ülesehitamisel, peamiselt seetõttu, et meil siin Läänes on olnud õnn elada kindlalt püsistunud demokraatlikes ühiskondades. Kui nüüd pöörduda Kesk- ja Kagu-Euroopa poole, kus rajatakse uusi demokraatiaid, siis oleks liiga lihtne arvata, et need on edutud või toovad kasu ainult etnilistele enamustele või säilitavad oma pinnapealselt demokraatlikke tavasid üksnes Lääne surve tõttu. Rahvusriikluse sügavam analüüs viib teistsugustele järeldustele. Kümme aastat tagasi kommunismi surve alt vabanenud poliitiliste kogukondade keskne probleem oli demokraatia ehitamiseks vajalike materjalide nappus; teiseks probleemiks – mis on päevakorral tänini – oli see, kuidas ehitada üles demokraatlikku korda, mis sobiks kokku kultuuriliste ootuste vooga.

Kultuuriliste ootuste voog on mõistagi metafoor, ja postkommunistliku regiooni keskne probleem oli rajada demokraatliku korra loomiseks sotsiaalne baas, mis ulatuks pinnapealsest nõusolekust sügavamale. Kesk-Euroopas on see üldjoontes õnnestunud. Demokraatiat aktsepteerib ja toetab nii eliit kui ka rahvas, on jõutud mõnevõrra lähemale moodsusega kaasneva diversiteedi ning komplekssuse aktsepteerimisele ja selle diversiteedi mõningatele osadele ka poliitilise esindatuse andmisele. Muidugi on ette tulnud vigu ja nurjumisi, mida Lääne ajakirjandus on välja noppinud ning rõhutanud, kuid üldjoontes kulgevad asjad ladusalt.

Asi, mida Läänel – täpsemalt öeldes võimsamatel lääneriikidel – on väga raske mõista ja seetõttu ka lülitada oma nägemusse sellest regioonist, on kultuuriline ebakindlus. Euroopa ja Lääne ajaloo peavool on kirja pandud edukate tegijate vaatevinklist, kelleks on olnud suuremad riigid. Eksisteerib aga ka teine ajalugu, kirja pandud väikeriigi seisukohalt. See eeldatav alternatiivne vaatenurk esitaks meile hoopis teistsuguse pildi. Sellest ilmneks näiteks, et Euroopa suurvõimud on väiksemate kultuuriliste kogukondade narratiive järjekindlalt eiranud ja neid provintslike või irratsionaalsete pähe häbimärgistanud. Kui vaadata minevikku kesk- või kagueurooplase pilgu läbi, siis on minevik tihti kole ja selle üle valitsevad teised, välised jõud.17

See nähtus, see enda tunnetamine marginaalsena ja äärealade asukana, on olnud tolle piirkonna kestev omapära.18 Kuid ka Lääne-Euroopa väiksemad riigid ei ole väga teistsugused. Nende keskseks mureks on olnud pidada kultuurilise ja poliitilise võimu koondamisel sammu suurriikide võimekusega, et suuta välja töötada oma kodumaised uusaegsuse mudelid. Sellega on edukalt hakkama saanud kogu Skandinaavia, aga ka Madalmaad ja Portugal. Kuid Kesk- ja Kagu-Euroopa kogemus osutab teise suunda.

See tegur on relevantne tänini, sest aitab seletada etnilisuse rolli selle regiooni poliitikas. Arvestades suuremate riikide ülekaaluga, on Kesk- ja Kagu-Euroopa riigid korduvalt pidanud toime tulema sellega, et neile surutakse peale võõrsil väljatöötatud moodsusemudeleid, tihti nende endi normidele ja hädavajadustele üldse mõtlemata. Kõige äärmuslikum neist väljastpoolt pealesunnitud moderniseerimistest oli kommunism, kuid ajaloo, sealhulgas uusaja vältel on olnud rohkesti teisigi. Õigupoolest on ka demokraatia vastuvõtmisel ning Euroopa Liiduga ühinemisel teatavaid struktuurseid sarnasusi varasemate muutustega. Ei ole ootamatu, et väliste jõudude armu all elamise tunne on ajendanud neid kogukondi – või vähemalt nende mõningaid liikmeid – taanduma oma kultuurilisse tsitadelli, tõmbuma kultuuriisolatsiooni, kartes, et vastasel korral satub ohtu nende kultuuriline taastootmine. Just hirm kogukonna eksistentsi jätkumise pärast on põhjus, miks etnilised ja etniseeritud diskursused äratavad nii suurt vastukaja. Mõistagi sellega lugu ei piirdu: demokraatlikke norme tunnustati siiralt, kuid aja puudumine omaenese lahenduste konstrueerimiseks ja Lääne kannatamatus on toonud kaasa omad tagajärjed.

Igal juhul kannatavad väikeriigid ja väikesed kultuurilised kogukonnad teatavate halvemuste all, mida suurriigid paistavad olevat täiesti võimetud mõistma, või vähemalt nõnda tundub paari viimase sajandi ajalugu viitavat. Ühelt poolt on juurdepääs võimule väikeriigis – ja väikeste alla mahuvad kõik, mille elanikkond jääb alla 20 miljoni – selgesti vahetum, kuna esindustasemeid on vähem. Indiviididel on lihtsam endast jälg jätta. Ja eliidi liikmed tunnevad üksteist hästi. Seevastu märksa raskem on luua niisugust kultuurilist tihedust, millega peaaegu ilma teadlikult pingutamatagi saavad hakkama suurriigid. Selle tagajärjel on väikeriigid välismõjudele enam avatud ja vajavad oma kultuuriliste normide kaitseks tugevamaid barjääre. See sunnib neid paratamatult rakendama etnilisust ja etnilisi diskursusi toetavaid meetmeid, isegi kui see läheb teravalt vastuollu suurte riikide poolt väljatöötatud inimõiguste normatiividega. Abi oleks sellest, kui suuremad riigid tegeleksid pisut enesepiiramisega, ennast vaos hoiaksid ja püüaksid mõista väiksemate kogukondade vajadusi. Aga seda nad ei tee. Ka ei püüagi nad kaasata väikeriike arutellu normatiivide üle, mis oleks olemuslikult vajalik, kui tahetaks, et osapooled vastavad väärtused ka sisemiselt omaks võtaksid, mitte ainult passiivselt ei reageeriks. Võimuga kaasneb ka vastutus, kuid poliitilistel toimijatel ilmneb selle vastutuse kandmisel raskusi, kui tegemist tuleb teiste toimijatega, keda nad päris endaväärsetena ei tunnusta.

Üks näide hiljutistest sündmustest. Igaühele, kes tunneb etnilise kultuurilise taastootmise dünaamikat, on selge, et suurimagi meelitamise, äraostmise ega ähvardamisega ei ole Kosovos või Makedoonias võimalik saavutada sedalaadi etnilist koostööd, mida Lääs multikultuurilisuse nimel saavutada püüab. Seda mitte sellepärast, nagu oleksid albaanlased, serblased ja makedoonlased kangekaelsed, tõrksad või pahatahtlikud, vaid kuna Lääne projektid pööravad nii tühisel määral tähelepanu nende kultuurilistele hirmudele. Parim, mida praegusel ajal miinimumigi tagamiseks saavutada võib, on paralleelsete ühiskondade institutsionaliseerimine, aga sellest ei taha Lääs kuuldagi. Tagajärjeks on jätkuv ebakindlus kõigi osapoolte seas, ja Lääne suurimadki rahad ega surve ei saa seda muuta. Kohalikud toimijad võivad moepärast rääkida seda, mida Lääs nende meelest kuulda tahaks, kuid rohkemaks nad valmis ei ole.

Siiani oleme väitnud, et 17. ja 18. sajandil omandas riik seniolematu võimu, et selle võimu tõhusaks rakendamiseks pidi see välja kujundama kahepoolse suhte valitsejate ning valitsetavate vahel ja et kõige efektiivsemaks osutus võimu ümberjagamine suhteliselt homogeense kultuuri raames. See osutab, et algusest peale on etnilisus – ühine kultuur – olnud demokraatia lahutamatuks koostisosaks ja et moodsat rahvusriiklust ei ole võimalik kujutleda ilma nende riigi poolt koondatud kollektiivsete kultuuriliste normideta. Kõik see viitab, et kodakondsuse vältimatuks tingimuseks on ühiste kultuuriliste normide võrgustikule tuginev suure võimutäiusega riik.

Uue aastatuhande algul on probleem selles, et Lääne põlised riigid, mis on üles ehitanud eduka demokraatliku korra, hakkavad sattuma kahest erinevast, kuid kontseptuaalselt seotud suunast lähtuva surve alla. Riigisiseselt hakkab kodanikuühiskonna plahvatuslik kasv ja kodanikuühiskonnale omaste toimijate – lobby’de, survegruppide, heategevusorganisatioonide, poolriiklike agentuuride, identiteediliikumiste, soodustuste nõudlejate jt – rohkenemine muutma valitsejate ja valitsetavate vahelist suhet.19 Mitte ainult parteipoliitika ei ole nõrgenenud, vaid kahanevad ka kesksete riiklike organite autoriteet. Riik on kaotamas oma võimet koondada kultuurilist võimu nii, nagu ta seda suutis veel üsna hiljutises minevikus. Kui see võime edaspidigi kahaneb, võib see seada ohtu kodanikuühiskonna enda, sest ilma riikliku regulatsiooni ja õiguskorra jõustamiseta kaotab tsiviilühiskond kiiresti tsiviilsuse, nagu Venemaal juba ongi juhtunud.

Samal ajal murendab riigi võimu globaliseerumine.20 Selle tagajärjeks on tõenäoliselt ootamatud muutused poliitikas. Kõrvuti kodanikuühiskonna kasvuga võib vabalt toimuda ka etnilise identifitseerumise tõus. Avastades, et nende võime koondada kodanikuvõimu on sattunud löögi alla, võivad riigid hakata rohkem tuginema etnilistele või etniseeritud diskursustele. Suured riigid muutuvad globaliseerumise kontekstis väiksemaks. Sellest ei pruugi saada demokraatia katastroofi, nagu mõned pelgavad. Etnostevaheliste suhete reguleerimiseks on olemas hästi järele proovitud vahendeid. Ei ole aga kahtlust, et ohtu satub kultuuriliste suurvõimude universalism, usk, et prantsuse või briti või ameerika tegutsemisviis on sobiv kõigile, ja üha jõulisema väljenduse leiab etnilise identiteedina väljendunud kultuuride diversiteet.