Mõrad Kremli Matrixis

Kunagi sajandi hakul, Venemaa naftabuumi haripunktis, mil oli õide löömas Putini-ajastu, küpsemas “juhitav demokraatia” ja sündimas postmodernne diktatuur, leidsin end pikast hallist kõrgeima korruse toast Ostankino telekeskuses, selles viie jalgpalliväljaku suuruses Kremli propagandataraanis. Olin just saabunud Londonist, et püüda poliitilise konsultandi ja hiljem teleprodutsendina läbi lüüa tormiliselt laieneval Vene teleturul. See oli iganädalane ajurünnak Esimeses Kanalis, kuhu tulid kokku Moskva dünaamilisemad pead, et luua juhitava demokraatia telešedöövreid, meelelahutuslikku vaba ühiskonna fassaadi, samal ajal kui reaalsus iga tunniga aina autoritaarsemaks muutus. Meid oli seal toas üle kahekümne: valgetes siidsärkides päevitunud diktorid, higiste habemete ja vänge hingeõhuga poliitikaprofessorid, tossudes reklaamijuhid. Ühtki naist polnud. Kõik suitsetasid. Seal oli nii palju suitsu, et nahk hakkas sügelema. Mina olin sinna pääsenud juhuslikult, kirjastajast sõber oli mu sisse smugeldanud: tänu mu venepärasele perekonnanimele polnud keegi taibanud, et olen britt, ja ma hoidsin suu kinni, et keegi mu aktsenti ei märkaks.

Laua otsas istus Mihhail Leontjev, riigi kuulsaim poliitikasaadete juht. Ta oli lüheldast kasvu ja kõneles kiiresti, ärasuitsetatud häälega: “Me kõik teame, et tõelist poliitikat ei tule, igaüks teab, et tõelisi valimisi enam pole, kuid meil tuleb siiski luua oma vaatajates tunne, nagu midagi juhtuks. Nad peavad meelelahutust saama!”
Leontjev on kõige enam tuntud oma viie vihkamise minuti kaudu, mis on tema sisustada pärast päevauudiseid. Oma esinemises võtab ta ette mingi ühe teema (oligarhid, Ameerika, jalgpalli, Afganistani) ja jutlustab viis minutit, jagades vihjeid ja mükse, tehes silma, insinueerides, harva (kui üldse) öeldes midagi otse, korrates vaid lõputult sõnu nagu “nemad” ja “vaenlane”, kuni need teadvusse sööbivad. 1990. aastatel oli ta olnud liberaalne demokraat, kuid nüüd, kui tuul on pöördunud, on tast saanud natsionalistlik autokraat. “Nii et mille peale me täna mängime? Kas ründame oligarhe?” jätkas Leontjev. “Kes on järgmise nädala vaenlane? Poliitika peab paistma nagu… nagu kino!”
Uus Kreml oli otsustanud mitte korrata vana Nõukogude Liidu viga. Nad ei tohtinud kunagi lasta televisioonil ega poliitikal igavaks muutuda. Neil oli kavas rikastada autoritarismi reitingutega, diktatuuri dünaamikaga, luua puhtakujuline vaatemänguühiskond ühes võltsparteide ja võltsopositsiooni ja võltsskandaalide ja võltsaktsioonidega. Istudes selles täissuitsetatud toas, oli mul tunne, et reaalsus ongi kuidagiviisi paindlik ja vermitav, et ma olen koos Prosperodega, kes suudavad projitseerida mida tahes sellesse reaalsuse kõrbe, mida nõukogudejärgne Venemaa endast kujutab. Ja nii hiiglaslikul maal, mis elab korraga seitsmes ajavööndis ja peaaegu niisama mitmes ajalookihistuses, ongi televisioon ainus jõud, mis suudab seda kõike ühendada ja valitseda ja kokku siduda.

Kogu järgmise aastakümne jooksul lihvisid Ostankino kanalid propaganda ja meelelahutusäri kombineerimise kunsti. Vaatemängu keskmes oli Putini kuju: tema pidi olema mees igaks hooajaks, palja ülakehaga action man, kes tiigritele jahti peab, lahe jorss, kes sõidab Harleyga, koduperenaiste sõber, kes tõreleb ostukeskustega nende kõrgete hindade pärast. Ühes armastatuimas telestseenis istub Putin silmitsi oma ministritega ja kõik nad higistavad ja vingerdavad hirmust ja kimbatusest, kui Putin sõitleb neid, et nad on talle ja kogu riigile pettumuse valmistanud. Televisioon aitas Putinil tõusta kõrgemale pelgast poliitikast, kõrgemale süüst ja vastutusest – saada postmodernseks TV-tsaariks. Kuid Esimene Kanal ei lubanuks endale kunagi näidata lihtsalt ja ainult Putini PR-d. Kohe pärast päevauudiseid näitas ta ärevust tekitavalt realistlikke draamasid teismeliste elust narkootikumidest läbi imbunud koolis: ostes hetkeks usaldust ja siis ekspluateerides seda poliitilise kasu nimel. Üks teine Ostankino kanal NTV, mida kunagi peeti kõige liberaalsemaks Venemaal, näitas katkematut reaalelu õuduslugude voogu: mõrvad, vägistamised, röövimised – midagi täiesti vastandlikku “klassikalisele” totalitaarsele televisioonikäsitusele, mille järgi sulle peaks justkui näidatama ideaalset võltsreaalsust. Nüüd juba sootuks rafineeritumal Venemaal demonstreerib riik julma reaalsust, et äratada vaatajas hirmu ning meeletut soovi Kremli tugevama võimu ja suurema riigipoolse kontrolli järele.

Produtsendid ja ajakirjanikud, kes neid saateid tegid, olid eraelus liberaalid. Nad tahtsid veeta oma puhkuse Toscanas ning maitsetelt ja vaadetelt olid üdini euroopalikud. Kui küsisin neilt, kuidas nad suudavad oma kutseelu isiklikuga ühitada, vaatasid nad mind nagu lolli ja vastasid: “Viimase kahekümne aasta jooksul me oleme üle elanud kommunismi, millesse me kunagi ei uskunud, demokraatia ja finantskriisid ja maffiariigi ja oligarhia, ja me oleme mõistnud, et kõik see on illusioon, et kõik on PR.” “Kõik on PR” sai Uuel Venemaal lemmiklauseks, mu Moskva tuttavaid täitis tunne, et nad on ühtaegu nii küünilised kui ka valgustatud, jõudnud mingil moel “teispoole usku”. Kui küsisin neilt nõukogude aja dissidentide kohta, kes olid võidelnud kommunismi vastu, põlgasid nad need ära kui naiivsed unistajad, ja mu enese läänelikud kiindumused sellistesse udustesse mõistetesse nagu “inimõigused” ja “vabadus” kui rumaluse: “Kas sa siis ei näe, et teie oma valitsused pole põrmugi paremad kui meie oma,” ütlesid nad mulle. Millessegi uskumist ja selle eest seismist selles maailmas pilgati, võimet oma nägu ja kuju muuta ülistati: “Mina suudan töötada iga võimuga, millega kästakse,” ütles NTV juht, kes varem oli töötanud demokraatiameelsele, USA Kongressi poolt rahastatud Vabale Euroopa Raadiole. Ja see oli mõeldud komplimendina iseendale. Vladimir Nabokov kirjeldas kord üht liblikaliiki, kes oma arengu varasemal etapil pidi õppima, kuidas muuta värvi, et varjata end ohuallikate eest. Need, kes sellele liblikale jahti pidasid, olid ammu välja surnud, aga tema muutis oma värvi ikka edasi, selgest transformatsioonirõõmust. Midagi samalaadset on juhtunud Venemaa eliitidega: nõukogude ajal õppisid nad ära teesklemise, selleks et ellu jääda. Nüüd ei ole enam hädavajadust oma värve pidevalt vahetada, kuid nad jätkavad seda juba omamoodi süngest rõõmust – konformism on ülenenud esteetiliseks aktiks.

Ostankino, Moscow. Photo: Aleksey Dorofeev. Source: Flickr

See künismi, lõputu kujumuutmise ja libaloomsuse võidukäik leidis peegelduse ka ühes ajastu jaoks võtmelises romaanis “Nulli lähedal”. Groteskne satiir “Nulli lähedal” jutustab loo Jegorist, kes kasvab üles paljulugenud hipsterina ühes Nõukogude provintsilinnas, vabana igasugustest illusioonidest hiliskommunismi võltsi ideoloogia suhtes. 1980. aastatel kolib ta Moskvasse, et hängida ringi boheemlike ringkondade ääremaadel; 1990. aastatel saab temast suhtekorraldusguru, rõõmuga valmis teenima keda tahes, kui makstakse. Romaani “Nulli lähedal” maailmas on igaüks müüdav: isegi kõige sirgeselgsematel liberaalsetel ajakirjanikel on oma hind. See on ohtlik maailm, kus rivaalitsevad jõugud tulistavad otse tänavail üksteise pihta vene klassikute avaldamisõiguste pärast, kus vagurad intellektuaalid osutuvad tegelikult maffiabossideks ja kus salateenistused imbuvad omaenese hämarate eesmärkide nimel sisse kõikjale. Jegor on kõikvõimas manipulaator, midagi postsovetliku üliinimese taolist: “Jegor seisis kõrgel maailmahoone harjal, kus silmipimestavas kaoses hullasid kehatud, juhitamatud, liiderlikud sõnad, vabalt ühinedes ja lahknedes ja mõnikord sulades kokku imekauniteks mustriteks.”

Raamat muutub veelgi huvitavamaks, kui võtta arvesse, kes selle kirjutas. Vladislav Surkov oli Presidendi Administratsiooni ülema esimene asetäitja ja õigupoolest Putini ajastu tegelik ideoloog, juhitava demokraatia arhitekt. Isiklikult tema vastutada oli riigi poliitika- ja meedia-elu suunamine, ta oli tuntud kui “nukujuht, kes erastas endale Venemaa poliitilise süsteemi”. Nagu tema kangelane romaanis “Nulli lähedal”, oli Surkovgi olnud boheemlane, õppinud teatrilavastajaks, enne kui sai suhtekorraldajaks ja seejärel siirdus poliitikasse. Jälgides, kuidas Surkov kõneleb, tekib tunne, nagu jälgiks suurt parodisti, kes morfeerub ühest rollist teise: kord udune liberaal, kes jutlustab moderniseerumist ja innovatsiooni, kord näppu viibutav natsionalistlik demagoog, kes kiidab taevani vene hinge, kuid kohe samas ei jäta mainimata ka oma imetlust Tupac Shakuri ja Joan Miro vastu. Kui Lääs sai jagu Nõukogude Liidust, liites üheks paketiks vabaturumajanduse, laheda kultuuri ja demokraatliku poliitika (parlamendid, investeerimispangad ja abstraktne ekspressionism võitsid poliitbüroo, plaanimajanduse ja sotsialistliku realismi), siis Surkovi geniaalsus seisnes nende seoste lõhkumises: autoritarismi paaripanekus moodsa kunstiga, õiguste ja esindatuse keele kasutamises õigustamaks türanniat, demokraatliku kapitalismi lahtilõikamises ja uuesti kokkukleepimises pastišiks, nii et see hakkas tähendama oma algse eesmärgi täielikku vastandit.

Oma töölaua tagant Kremlis kontrollis ta kogu Venemaa virtuaalse poliitika šaraadi, laual telefonid otseühendustega kvaasiopositsiooniliste parteide peakorteritesse. Ta oli kõrgeim “poliittehnoloog” – unikaalne postsovetlik elukutse -, kes tegutses selles süsteemis kui suurvesiir või Võlur Oz ning oli võimeline nõiduma poliitilistest nukuparteidest ja marionetlikest ühiskonnaliikumistest välja üht suurt reaalsuse simulaakrumit. Tõepoolest, kui ajaloolased hakkavad uurima Venemaa ajalugu 1990. aastate keskpaigast kuni tänapäevani, võivad nad täie õigusega nimetada seda pigem “poliittehnoloogide”, mitte “Jeltsini” või “Putini” ajastuks. Mitmeski mõttes oli esimeseks suurvesiiriks 90ndatel Boriss Berezovski, kes kibekähku klopsis kokku võimupartei Jedinstvo (hiljem sai sellest Ühtne Venemaa), mida ta kutsus “tühjaks kestaks”, ning kasutas oma mõjuvõimu televisiooni üle, et muuta Vladimir Putin hallist aparatšikust macho-kangelaseks. Ent kui varasematel “vesiiridel” tuli ellujäämise eest tiheda konkurentsi olukorras võidelda, siis Surkovi kontroll Venemaa ühiskonna üle oli täielik. Plaksutab vaid korra käsi ja loob vabaühenduste tarvis Ühiskondliku Palati; plaksutab teist korda ja loob natsionalistlikud liikumised, mis hakkavad vabaühendusi süüdistama, et nood on Lääne tööriistad. Vehib oma võlukepikesega ja välja ilmub neofašistlik noorteliikumine, mis põletab modernistlike kirjanike teoseid nende ebapatriootilise sisu pärast; ja kohe seejärel saab temast fanfaarihelide saatel heldekäelise kunstifestivali sponsor kõige provokatiivsematele Moskva kunstnikele. Siis toetab risti kandvaid ja pealaest jalatallani musta riietatud õigeusu fundamentaliste, kes omakorda asuvad moodsa kunsti näitusi ründama. Mõte oli selles, et anastada kõik poliitilise diskursuse vormid, mitte võimaldada ühelgi sõltumatul liikumisel areneda väljaspool Kremli kontrolli.

Töötamine selles maailmas oli des-orienteeriv kogemus. Oma Moskva-aastate jooksul jäin ma eemale kõige otsesemalt propagandistlikest Ostankino kanalitest (Briti produtsendina polnud ma seal ka eriti teretulnud) ja mind hakkas tõmbama justnagu “opositsiooniliste” projektide poole. Üks tuntumaid neist oli SNOB, mis ühendas endas veebimeediat, televisiooni ja ajakirju uue, “globaalsete venelaste” klassi – lääneliku kallakuga liberaalide ja jõukate suurlinlaste tarvis. SNOB-i asutas Venemaa rikkaim mees Mihhail Prohhorov, kulutades sellele 20 miljonit dollarit. SNOB-i tööruumid asusid selleks ümber ehitatud vabrikus Moskva kesklinna lähistel. Kontor oli trendikam kui ükski neist, kuhu olen eales sattunud Shoreditchis või Prenzlauer Bergis: vana vabrikuhoone paljas tellissein oli puutumata jäetud, hiigelsuured aknakaared säilitatud, montaažitoad ja avatud planeeringuga toimetusruumid olid delikaatselt sinna sisse ehitatud. Töötajad olid terased noored olevused, nõukogude intelligentsi võsukesed, valdasid täiuslikult inglise keelt ja kritiseerisid valjuhäälselt valitsust. Peatoimetaja asetäitja oli Masha Gessen, tuntud ameerika-vene LGBT-õiguste kaitsja, kelle artiklid läikkaanelistes Lääne ajakirjades ründasid raevukalt Putinit. Kuid kogu SNOB-i opositsioonilise hoiaku juures oli selge, et nii suurejooneline projekt poleks saanud võimalikuks ilma Surkovi õnnistuseta. See oli just seda sorti opositsioon, mis Kremlile oli väga mugav: ühelt poolt jättis see liberaalidele tunde, et neil on vaba häälekandja ja oma kodu (ja sissetulek), teiselt poolt aitas see Kremlil sildistada “opositsiooni” kui hipsteritest moskvalasi, kes ei tea midagi “tavaliste” venelaste elust ja kelle mõtted on pühendatud sellistele “marginaalsetele teemadele” nagu gay-õigused (üpris homofoobsel Venemaal). Juba projekti nimi SNOB, ehkki mõeldud irooniliselt, tegi meist potentsiaalse vihaobjekti. Ja hoolimata kogu Putini-vastasest lobast ei tegelnud me tegelikult SNOB-is üldse tõelise uuriva ajakirjandusega, ei toonud päevavalgele mingeid “kõvu fakte” korruptsioonist ega riigivargustest: 21. sajandi Venemaal on lubatud öelda kõike, mis iganes tahad, niikaua kui sa ei hakka korruptsiooni jälgi ajama. Pärast tööd istusime kolleegidega, jõime ja arutasime: kas me oleme opositsioon? Kas aitame saada Venemaal vabamaks maaks? Või oleme tegelikult Kremli projekt, mis peab aitama Putinil tugevamaks muutuda? Teeme tegelikult vabaduse-eesmärgile hoopis kahju? Või oleme vaid surveventiil, et rahulolematuse auru ohutult välja lasta? Või oleme me mõlemat? Lihtsalt üks kaart, mis on lauda käidud? Kui lähenesid 2012. aasta presidendivalimised, sai Prohhorovist Kremli poolt heakskiidetud liberaalne kandidaat: SNOB-i projekt oli aidanud tal võita vene intelligentsi poolehoidu, samal ajal kui oma ohjeldamatute Courcheveli-pidude poolest kuulsa värvika oligarhina oli ta Kremlile kergeks sihtmärgiks ja võimaldas seega näidata Putinil end taas oligarhide vastu võitlejana. Jälle spekuleerisid Moskva “lobisevad klassid”: on Prohhorov ikka ehtne kandidaat? Kas oleks parem hääletada tema poolt või tähendaks see, et mängid kaasa Kremli mängu? Või peaks üldse hääletamata jätma ja süsteemi boikoteerima? Lõpuks kogus Prohhorov täiesti korralikud 13% – enne kui poliitikalavalt elegantselt taandus.

Juhitava demokraatia süsteemi ehk postmodernse diktatuuri geniaalsus oli selles, et opositsiooni lihtviisilise mahasurumise asemel, nagu oli olnud kombeks 20. sajandil, puges ta kõigisse ideoloogiatesse ja liikumistesse, ekspluateerides neid ja õõnestades nad seestpoolt absurdseks. Ega juhuslikult olnud nullindate Venemaal üheks kõige populaarsemaks filmiks “Matrixi”-sari, ulmefilm peaosas Keanu Reavesiga, mis näitab tänapäeva maailma kui virtuaalset illusiooni, mille on loonud masinad, kes toituvad mitte midagi aimavast inimsoost, keda hullutatakse simuleeritud reaalsusega. Et neid filme näha, ummistas Moskvas rahvas järjekordadega tänavaid, kirjanikud ja poliitikud nägid neis kaasaegse Venemaa parimat metafoori. Aga kui aastakümme lõpule lähenes ja ma jätkasin telesaadete tegemist Venemaa kanalitele, märkasin, et Kremli Matrixisse on tekkinud tõsised mõrad.

Nullindate lõpu paiku töötasin ma TNT-s, meelelahutuskanalis, mis oli suunatud kogu riigi noorsoole. TNT oli sügavalt apoliitiline, tegi situatsioonikomöödiaid ja efektseid, mõnes mõttes nilbeid reality show‘sid. Kuid sel oli ka väike dokumentalistikaosakond, mille tööks oli hoida kätt nooruse tõeliste mõtete ja tunnete pulsil: TNT bisnis põhines reitingutel ja ta ei saanud oma auditooriumi tegelikke muresid ignoreerida. Üks kõige ehmatavam, statistilistest andmetest ilmnenud fakt oli enesetappude arvu järsk kasv noorte, eriti teismeliste tüdrukute seas. Kui ma tegin filmi kahest noorest sõbratarist, kes olid enesetapu sooritanud, avastasin ma põlvkonna, kes ühelt poolt küll ei seisnud silmitsi mingite selliste aineliste raskustega, millega nende vanematel 90ndate algupooles oli tulnud rinda pista, kuid kel teiselt poolt ei olnud ka mingeid ideaale või ideoloogiaid, mis oleksid neil aidanud oma keerukate teismeaastatega toime tulla: kõikjal võidutseva künismi pöördpooleks oli meeleheide. Kui jätkasin oma filmisarja vene teismelistest, leidsin eest süsteemist täielikult võõrdunud põlvkonna. Paljudele poistele oli nende suurimaks eluprobleemiks sunduslik sõjaväeteenistuseaeg, kus neid ootas ees füüsiline vägivald ja sunnitöö mustal turul armeeohvitseride korrumpeerunud klassi huvides. Kokkupõrked teismeliste ja politseinike vahel olid igapäevane nähtus. Ma uurisin ühe teismeliste seltskonnaga juhtunud lugu, kelle politsei võrdlemisi kaheldava patu eest vaeseomaks peksis – nad olid joonud õlut avalikus kohas. Väljaspool juhitava demokraatia Matrixit aga kerkisid esile uued kangelased: Jekaterinburgis filmis noormees, kellel liikluspolitsei luud oli murdnud, nüüd salaja nende pistist võtvaid kolleege ja postitas videod internetti, saades üüratu avaliku toetuse osaliseks. Inimesed, kellest ma oma saateid tegin, ei tõlkinud oma viha ja lootusetust ühegi ideoloogia keelde, nad ei tõlgendanud end poliitiliselt – poliitika keele oli riik omastanud. Kui nad välja meelt avaldama läksid, ei kasutanud nad “õiguste” või “demokraatia” keelt, vaid absurdistlikke plakateid, nagu “Enne sööki pese käsi”, “Jalg on keha parim sõber”, “Kes siin boss on?”. Absurdism näis olevat parim vastus sellele mänglevalt nurjatule karikatuurile, mida kujutas endast juhitav demokraatia.

Filmidel, mida mina ja teised dokumentalistid TNT-s tegime, oli menu: noor põlvkond janunes saadete järele, mis kajastaksid nende oma maailma. Ostankinos oleksid sellised saated olnud mõeldamatud, kuid meie olime “noortekanal” ja tulime sellest puhtalt välja. Tõtt-öelda kanali direktor, pigem äriinimene kui loovtöötaja, vaevu märkas, mis nurgataguses dokumentalistikaosakonnas toimub: tema vaatas ainult reitingunumbreid ja need olid ilusad. Kuid kord küsiti talt intervjuud ühele riigi juhtivale kvaliteetlehele. Ta oli meelitatud – see oli harv juhus, kui tõsine ajaleht kerglasevõitu meelelahutuskanali vastu huvi tundis. Aga kanalidirektori õuduseks küsis ajakirjanik temalt, kas tal on kavas oma kanal poliitiliseks muuta. Miks näitab selle dokumentalistikaharu lugusid nii riskantsetel teemadel? Kas riik on selle heaks kiitnud? Pärast seda öeldi mulle viisakalt, et “sotsiaalseid” filme TNT enam ei tooda: kuid kas ma ei tahaks teha midagi jalgpallurite naistest?

2011. ja 2012. aastal valgusid kõik need väiksemad nördimused, mida olin kogu riigis tähele pannud, üle ääre tänavatele ning sajad tuhanded venelased avaldasid meelt Putini orkestreeritud tagasituleku vastu presidenditoolile. “Maha surkovlik propaganda!” skandeeris rahvas: see polnud vastuhakk mitte niivõrd Kremli valitud poliitilisele suunale, olgu siis vasak- või parempoolsele, vaid virtuaalse poliitika süsteemile, mis oli Venemaal valitsenud 1990. aastate keskpaigast peale, katse leida uut tõsimeelsust ja asendada künismi võidukäik taas väärtustega. See konflikt simuleeritud poliitika ja iha vahel mõtestatuma järele ongi Venemaa nüüdsete pingete keskpunkt. Suureks väljakutseks uuele Vene opositsioonile on olnud leida keel enda väljendamiseks olukorras, kus sõnad “demokraatia” ja “moderniseerimine” on üpris kahtlaseks muutunud. Selle keele otsing võtab mitmesuguseid vorme. Kõige valjemalt kõlab opositsioonis korruptsioonivastasest blogijast poliitikuks võrsunud Aleksei Navalnõi hääl, kellest sai meeleavalduste staar ja kelle vastu nüüd Kreml naeruväärse korruptsioonisüüdistusega kohtuasja on korraldanud. Navalnõi väldib “suurt” ideoloogiat. Selle asemel keskendub ta konkreetsetele korruptsioonifaktidele – millised bürokraadid mida ja kui palju varastavad. Tal on natuke lapselikult romantiline arusaam õiglasest vihast: kuulsaks on saanud nimi, mille ta andis Putini Ühtse Venemaa parteile – “sulide ja varaste partei”. Tema lööklause “Üks kõigi, kõik ühe eest!” on tsitaat üldarmastatud noortefilmist “Kolm musketäri”, kiskudes nii esile mälestusi sellest “õigluse” narratiivist, milles vene lapsed üles kasvasid, enne kui neist võidukad küünikud said. Kuid samal ajal kui Navalnõi loodavad assotsiatsioonid küünituvad tagasi lapsepõlve, on ta esinemisviis ühtlasi mõneti tänavalik, teatava vägivaldse alatooniga – ta on häbenematu natsionalist ja nõuab “Venemaad venelastele”. Meeleavaldustel marssisid kõige tõelisemad natsionalistid kõrvuti tõeliste liberaalidega, mõlemad ihkamas “tõelist” poliitikat: võitlus simuleeritud poliitika vastu kätkeb omi ohte.

Teine opositsiooni poolt kasutatav narratiiv keskendub linnakujundusele ja -arhitektuurile. Putini ajastul on Moskva muutunud üha lämmatavamaks, südalinna iga roheala ja majahoovi on hõivamas neostalinistlikud hiidhooned, mis saavad teoks korrumpeerunud ametnikke rikastavate sobingute läbi. Arhitektuuri- ja disainiinstituudist Strelka on saanud opositsiooni taimelava, kuna siin aidati arendada ideid linna ümberkorraldamiseks, koostati manifest vajadusest “avaliku linnaruumi” järele – mis Venemaa jaoks on uus mõiste. Siin kasutati poliitikast kõnelemiseks linnaplaneerimise keelt ja loosung “Andke meile meie linn tagasi!” sai üheks meeleavalduste ergutushüüdeks. Ka keskkonnakaitse keel on omandanud poliitilise mõõtme. Üks opositsiooni liidreid on Jevgenia Tširikova, kes alustas oma kampaaniat üksiku ökosõdalasena päästmaks kodu kõrval kasvavat metsa korruptiivsest automagistraali-ehitamise tehingust tuleneva ohu eest. Soov hoida keskkond “puhtana” on saanud sünonüümiks nõudele “puhastada” riigi valitsemine korruptsioonist.
Otsides moraalset koodi, milles väljendada iseennast, on opositsioon hakanud apelleerima 1970. aastate dissidentidele: olnud läbi nullindate naljanumbriks, on neist järsku saanud taas kangelased. Oma kohtuprotsessil võrdles Putini-vastane punkbänd Pussy Riot seda kohtupidamist 1960. aastate näidisprotsessidega selliste dissidentide nagu Sinjavski jt üle, lõpukõnes viidati Jossif Brodskile ning kasutati niisuguseid 1970. aastate märksõnu nagu “väärikus” ja “südametunnistus”. Osa uuest opositsioonist loeb ka innukalt prantsuse situatsioniste, kelle tekste on hiljuti vene keelde tõlgitud. Kui ma mullu suvel uitasin Occupy Abai1 meeleavalduste lähikonnas, võis kuulda üliõpilasi keset sügavat ööd tõsiste nägudega arutamas Debord’i “Vaatemänguühiskonna” üle – see oli keel, mis ideaalselt sobis juhitava demokraatia virtuaalreaalsuse kritiseerimiseks.

Kuigi poliitilises mõttes pole protestiliikumine saavutanud kõige vähematki, on ta täielikult muutnud ühiskondliku debati kontuure Venemaal ning murdnud Kremli diskursusemonopoli. Esimesed, kelle õlule Matrixi rikkimineku süü asetati, olid selle enese autorid, poliittehnoloogidest vesiirid. Surkov viidi üle vähem tähtsale ametikohale ja seejärel lasti 2013. aasta mais sootuks lahti. Alandavas telepildis istus Surkov Putini ees, kui president teda hurjutas, et tal pole õnnestunud soovitud tulemusi saavutada. Surkov vingus ja sõna otseses mõttes lömitas tema ees: “Muidugi on teil kõigis oma hinnangutes täiesti õigus ja ma ei julgeks neid mingil juhul kahtluse alla seada.” Putin vaatas teda põlastusega. See stseen oli sisimas ülimalt irooniline: olid ju Surkov ja tema poliittehnoloogid ise loonud selle rituaalse telealanduste žanri, kus Putin mängib tsaari ja tema ministrid peksupoisse, õieti olid nad loonud ka Putini, sellisena, nagu me teda tunneme. Nukujuhi üle mõistsid kohut tema enese nukud, nad olid tirinud ta tema enese teatri lavale, kus nüüd ta enda loodud olendid teda alandasid. Jälgides Kremli käitumist Putini kolmandal valitsemisajal, tekib tunne, et lavastajad on majast lahkunud ja võimu haaranud nukud on sattunud hüperaktiivsesse raevu. Et takistada Navalnõil natsionalistide kangelaseks saada, püüab Kreml 21. sajandil üles soojendada tsaristlikku vormelit isevalitsus-õigeusk-natsionalism: usufanaatikud, keda Surkov ettevaatlikult toetas, et nad juhitava demokraatia nukuetenduses kõrvalrolli mängiksid, patrullivad nüüd Moskva tänavail isehakanud korravalvuritena, kes kaitsevad linna “saatanlike Lääne palgal olevate vaenlaste” eest; Kremli poolt salaja rahastatud skinhead‘id ronivad nüüd välja oma keldritest, et asuda tööle riigiasutustes.

Samal ajal jõuavad Ostankino kanalid oma propagandistlikes ponnistustes peaaegu brechtilike liialdusteni. Üks päev vaatasin Leontjevi saadet NTV-s. Ta nägi välja kurnatud, silmad verd täis valgunud, räuskas – toomata ainsatki tõendikillukest peale usu oma hullunud silmades -, et Putini-vastaste ülejooksikute surmade eest Londonis on vastutav MI6: “Nad püüavad meid süüdi lavastada,” ütles Leontjev. Taustaheliks kõlas otse B-kategooria õudusfilmist võetud muusika. Tundes muret, et Navalnõi korruptsioonivastane kampaania talle pooldajaid võidab, näitavad Ostankino kanalid nüüd “varjatud kaameraga” tehtud kaadreid ministrite ja parlamendisaadikute vahistamistest. Alanud on sisevaenlaste otsimine, nõiajahid salajastele rakukestele. Paranoiline Riigiduuma, mida nii kaua oli hoolega häälestatud, loomaks illusiooni diskussioonist, on muutunud feodaalse orjalikkuse karikatuurseks kabareeks ning tipib patriootlikke seadusi kiiremini sisse, kui printer neid välja trükkida jõuab. Iga rahvaesindaja, et vaid mitte olla järgmine, keda otse-eetris arreteeritakse, on varmas paljastama oma kolleege, kes opositsioonile kaasa olid tundnud, kui reetureid, ja CIA vandenõusid nähakse iga voodi all. Uue ajastu seisukohalt määravaks sai seadus, mis keelas Ameerika perekondadel Vene orbusid lapsendada: vastus Washingtoni otsusele avaldada nende korrumpeerunud Venemaa ametnike nimekiri, kellel on keelatud Ühendriikidesse siseneda või seal investeerida. Orbudeseadust polnud kokku sepitsenud poliittehnoloogid, selles surus läbi Putin ise, tehes teadlikult lastest poliitilise ärakasutamise relva. “Te arvate, et me oleme hulluks läinud,” näivad ütlevat peletislikud, hambuni relvastatud ja pururikkad nukud, “hästi, me veel näitame teile, mida tähendab hullus. Te arvate, et me oleme kurjad? Hästi, me näitame teile, mis on kurjus.”

Putin ei püüa enam olla tsaar, kes seisaks poliitikast kõrgemal, “stabiilsuse” ja “efektiivsuse” president. Nüüd ülistatakse teda kui enamuse (režiimi uus lemmiksõna) presidenti, “töölisaristokraatia” eestvõitlejat. Iga-aastasel telekohtumisel rahvaga kõneles Putin relvatehase töölistega provintsilinnas Tagilis. Seistes tanki ees, tõotasid tunkedes töölised Putinile, et kui meeleavaldused tema vastu jätkuvad, siis “me tuleme Moskvasse ja kaitseme meie stabiilsust”. Aga kui ajakirjanikud Tagili sõitsid, selgus, et mingeid töölisi tegelikult polnudki, oli vaid suhtekorraldajate ja PR-mänedžeride organiseeritud näitetükk, kes ise olid maskeerinud end tehasetöölisteks. Poliittehnoloogide ja vesiiride ajastu lõpp ei tähenda, nagu oleks Venemaa poliitika saamas reaalseks, pigem sööstab see veelgi sügavamale, kolmemõõtmelisse hallutsinatsiooni, luupainajalikku dimensiooni, kus puudub juba igasugune side reaalsusega ning kus nukud kõnelevad hologrammidega ja mõlemad on veendunud, et on reaalsed.

Sel uuel ajastul on mängureeglid muutunud. Kujumuutjate ajastul võidi olla liberaal ja töötada ka Kremli heaks: kõik oli mäng ja midagi ei võetud tõsiselt. Nüüd tuleb sul otsus langetada: kas toetad orbude kasutamist poliitilise relvana või mitte; kas pooldad Pussy Rioti vangipanekut või mitte. “On üks hetk, kust alates koostöö muutub kollaboratsionismiks,” ütles hiljuti Boriss Akunin, pöördudes just Moskva intellektuaalide, teleprodutsentide ja ajakirjatoimetajate poole. Nagu igal teisel, tuli ka minul otsus langetada. Millalgi 2010. aastal kutsuti mind ühte Ostankino kanalitest ja pakuti mulle unelmateprojekti: hunnitu eelarvega ajaloolist dokumentaaldraamat. See oli tõeliselt faustilik tehing: oma suurima unistuse täideminek nii väikese hinna eest, nagu seda on tööleasumine Ostankinos. Kokkusaamine, nagu sedasorti asjad ikka, leidis aset kusagil kesköö paiku. Sammusin mööda pikki koridore, kus polnud viibinud enam palju aastaid, pärast seda kunagist sattumist Esimese Kanali ajurünnakule. Peaprodutsent, kes mulle tööd pakkus, oli kõhn kahvatu mees laia ja sõbraliku naeratusega. Nime ja miljonitesse küündiva varanduse oli ta endale teinud kui Venemaa esimene telepsühholoog – doktor Kurpatov. Kogu tuba oli täis raamatuid tema nõuannetega, kuidas toime tulla kõigega, abieluprobleemidest kuni surmahirmuni. Nüüd oli temast saanud Esimese Kanali asedirektor,2 eeldusel et ta suudab ka kogu rahva hoida rahuliku ja leplikuna: “See kriis on Kremli murelikuks teinud,” ütles mulle üks Kurpatovi assistentidest, “meil tuleb rahva mõtted sellest kõrvale juhtida. Kas on mingeid ideid?”. Doktor Kurpatov oli hüpnoterapeut, ta noogutas lahkelt, kui kõnelesime, oli nõus kõigega, mis ütlesin, ja naeris valjusti kõigi mu naljade peale. Tundsin end temaga rääkides hästi. Näis, et ta mõistab kõiki mu muresid. Ainult hetkeks lagunes see fassaad koost: kui ma hajameelsusest unustasin ta nime, välgatas ta silmis metsik raev. Teadmine, kellega mul tõeliselt tegemist on, mõjus vabastavalt. Lõppkokkuvõttes ütlesin ma Ostankinole ei – aga kui järele mõelda: mul oli alati olemas elu Londonis, kuhu taanduda. Mu Moskva kolleegide jaoks oli see valik palju keerukam.

Otsekui saatuse tahtel oli üks esimesi teleprojekte, kuhu mind pärast kojupöördumist värvati, dokumentaalsaadete sari Venemaa rikkuritest Londonis. Minu eemalviibimise ajal oli Vene raha linna üle ujutanud. Kõikjal Londoni peenemates linnajagudes, kuhu sattusin, kuulsin vene keelt ja nägin palju juba Moskvast tuttavaid nägusid. “See linn on varsti meie,” ütles tänavu BBC saates Vene pankur, kes elab Londonis ja keda süüdistatakse seotuses korruptsiooni vastu välja astunud advokaadi mõrvaga Moskvas. “Me võime jätta brittidele nende parlamendi, aga kõik muu võtame endale.” Kui õigusaktivistid püüdsid läbi suruda viisa- ja investeeringutekeeldu korrumpeerunud Venemaa ametnikele, lükkas Briti valitsus selle tagasi, kartes, et see võiks Vene raha eemale peletada. Eksisteerib terve advokaatide, kinnisvaramaaklerite, pankade, suhtekorraldajate, erakoolide ja ülemteenrite armee, et teenindada seda uut raha – ja keegi ei taha küsida, kust see raha tuleb. Kui üks Venemaa ajaleht kutsus kummagi partei Briti poliitikuid üles toetama protesti Aleksei Navalnõi vahistamise ja kohtuprotsessi vastu, keeldusid need kommenteerimast, tahtmata vihastada Putinit. Tehes edasi oma telesaadete sarja, kuulsin ma Briti eliidi suust üha enam seda sama häbenematut künismi, mida olin kuulnud oma Venemaa kolleegidelt: “Miks me peaksime millegi eest välja astuma? Meie valitsused pole põrmugi paremad kui Venemaa oma. Meil ei ole õigust midagi teha. Niikuinii on see vaid mäng. Kogu see inimõiguste ja ideaalide värk on kõik vaid PR, nagu sa isegi tead.”