Miks uurida kirjandust?*

Miks-küsimustest üldiselt

Väga üldist laadi miks-küsimused kuuluvad niisuguste küsimuste hulka, mida täiskasvanud inimesed harilikult ei esita. Need vaevavad pigem lapsi ja filosoofe kui küpseid inimesi. Enamiku aja tuleb enamik inimtegevuse valdkondi kenasti toime ilma oma eesmärki, mõtet või otstarvet küsimuse alla seadmata. Ja isegi neis uurimisvaldkondades, mida eeldatavasti peaks kannustama eelarvamustevaba, uudishimulik ja kriitiline vaim, kardetakse sageli, et liigne takerdumine miks– ja milleks-küsimustesse avab üha uute miks-küsimuste Pandora laeka, mis viib meid kas lõputusse tagasiminekusse, nõiaringi, dogmatismi või täielikku skeptitsismi.

Loodusteaduste arenguga on käinud kaasas teleoloogiliste, looduse eesmärki ja otstarvet puudutavate miks-küsimuste kõrvalejätmine. Need distsipliinid on delegeerinud seesugused küsimused (näiteks miks, mispärast on universum või inimene arenenud selliseks, nagu nad on) teoloogiale ja metafüüsikale. Ja isegi metafüüsika ei paista nende üle eriti õnnelik olevat. Kuid küsimusele “Miks uurida loodust?” saab anda vähemalt kaks usutavat vastust. Esimene on selle tegevuse tulemuste võimalik tehniline kasutatavus – loodussündmuste etteaimamine ja suunamine – ning teine põhjus on puhttunnetuslik – looduse uurimine rahuldab üht inimloomuse keskset tunnust, nimelt uudishimu.

Viimast sorti seletust annaks mõistagi kasutada ka pealkirjas püstitatud küsimusele vastamiseks. Me saaksime siis väga üldise, ehkki mõneti tühja vastuse: kirjandust uuritakse selleks, et jõuda rahuldavama ja täielikuma käsituseni kirjandusest. Kuid skeptikut niisugune vastus mõistagi ei pidurdaks (kui teda üldse miski pidurdada suudaks). Leidub ju maailmas nii palju asju, mida akadeemiliselt ei uurita – mispärast küll on siis kirjandus niivõrd eesõigustatud, et tema uurimisele nii palju aega ja vaeva kulutatakse? Ma pöördun selle küsimuse juurde veel tagasi.

Institutsionaalne kontekst

Olles juba kasutanud sõna “akadeemiline”, tahaksin enne vaadelda seda keskkonda, milles küsimus kirjanduse uurimise mõttest tüüpiliselt esile kerkib. Kirjandusteadusega tegelevad inimesed leiavad peaaegu rutiinselt end aeg-ajalt olukorras, kus nad peavad vastama küsimusele: miks te kirjandust uurite? See juhtub ülikoolides ja instituutides, insitutsionaliseeritud teaduse kontekstis, esmajoones siis, kui kirjandusteadlased peavad oma ametit õigustama nende ees, kelle käes on rahakott. Ajalooliselt on välja kukkunud nõnda, et kirjandust uuritakse ja mõtestatakse peamiselt ülikoolides, harvem ka uurimisinstituutides. Inimesed, kes käsitlevad kirjandust, peavad oma töökoha õigustamiseks looma mulje, et nad ajavad akadeemilist, teaduslikku asja. Kirjanduse uurimine õigustab ennast ühiskonna silmis kui teadus ning teadusbürokraatia silmis kui väga erilist liiki teadus. Humanitaarteadused on loodusteadustest nooremad ning nende üks funktsioone on korvata seda elumaailma neutraliseerumist, ühetaolisustumist, mille toob kaasa inimese täppisteaduslik uurimine koos oma tehnoloogiliste rakendustega. Nendele protsessidele vastukaaluks pakuvad humanitaarteadused lugusid, mis aitavad elumaailma mitmekesisust säilitada ja paremini tajuda ning end selles orienteerida.1

Humanitaarteadused peaksid ammutama oma elujõu teatavatest kirjeldamis- ja mõtestamispraktikatest. Olgu need praktikad sujuvalt kumuleeruvad või hoopis murranguliselt uuenduslikud, igal juhul peaksid nad ideaalis tagama uurimisala stabiilsuse ning andma igale uurijapõlvkonnale arusaama ühisest eesmärgist. Iga humanitaarteadus määratleb enda jaoks selle horisondi, milles uurimistööd tehakse, muutmata seejuures uurijaid selle paindlikes piires sunnismaiseks. Iga distsipliin arendab välja oma kultuuri, omad tavad. Humanitaarteadusi aga ei ole enamasti valitsenud karmid ja eksplitsiitsed reeglid nagu keskaegset skolastikat või tänapäeva loodusteadust.2 Nende bürokraatlik, formaalne ja väline pealesurumine võib olla hukatuslik. Pigem peaksid humanitaarteadusi kujundama ebaformaalsed kokkulepped ja vaimne taktitunne. Kuid just niisugune vanamoodne ebaformaalsus on ohus tänapäeva teadusmasinas, milles valitsev retoorika nõuab uurimistöö “objektiivset hindamist vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud kriteeriumidele”.

Kirjanduse uurijad peavad oma töös kohanduma hindamismeetoditega, mis on algselt välja töötatud loodusteaduste jaoks. Neid innustatakse iga hinna eest välismaal publitseerima, ehkki uuritavate autorite kuulsus jääb sageli nende oma maa piiresse. Kuid mis mõte oleks näiteks Oskar Lutsu loomingus uusi aspekte avastavat artiklit publitseerida inglise keeles, kui tema loomingut selles keeles praktiliselt ei tunta? Ja mis teaduslikku väärtust võiks Eestis omada populaarne ingliskeelne artikkel, mis Lutsu välismaalasele tutvustabki? Tagasi eesti keelde tõlgitult mõjuks see tõenäoliselt triviaalsena. Sellest siis ka üks nn rahvusteaduste paradokse: akadeemilise bürokraatia silmis kõige kõrgemalt hinnatud võõrkeelsed artiklid on sageli üpris triviaalsed ega kannataks mõnikord emakeelsena publitseerimistki.

Kirjandusuurijad on akadeemilise bürokraatia kontekstis sunnitud samuti teesklema, et nende töö toodab niinimetatud “teaduslikke tulemusi”. Ehkki sel nõudel pole antud erialal sageli sügavamat mõtet, ahvatleb see arendama välja teatavat akadeemilis-pseudoteadusliku žargooni. Tagajärjed ilmnevad kirjandusalaste artiklite poeetikas, kus pääseb valitsema hämar erikeel, tahtlikult ebaelegantne akadeemiline stiil, mis oleks just nagu mõeldud lugeja eemalepeletamiseks, allusiivsus, nimede pildumine, viidete labürint seal, kus piisaks lihtsast parafraasist jne.

Niisiis vajadus end akadeemilises kontekstis õigustada ei pruugi kirjandusest kirjutamisele tingimata kasuks tulla. Enese õigustamine teiste ees on erinevalt enese õigustamisest iseenda ees pahatihti üpriski silmakirjalik tegevus. Mõnikord väidetakse kirjanduse uurimise õigustuseks lihtsalt seda, et kirjandust uuritakse igal pool, isegi Lätis ja Soomes; seega me ei saa olla suveräänne läänelik riik, kui meil pole kirjanduse uurimise institutsiooni. Mõnikord esitatakse veelgi suurejoonelisemaid pretensioone. Näiteks Eesti Vabariigi ühe eesmärgina on põhiseaduses määratletud “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Eesti kirjandust aga annab tõlgendada nii rahvuse kui kultuuri tuumana, mis on vähemalt ajalooliselt mänginud rahvuse kujunemises suurt rolli. Ja praegugi kasutatakse tähtsate kirjandustegelaste näopilte, et anda meie rahatähtedele legitiimsust. Niiviisi arutledes võibki kergesti jõuda järeldusele, nagu seisneks Eesti Vabariigi mõte eesti kirjanduse uurimises.

Muidugi on selline argumentatsioon ülepingutatud ja liiga pateetiline, et usutavalt kõlada, ning pealegi kumab sellest läbi teaduse vaimule võõras allumiskiusatus poliitilistele võrgutustele. Niisugune õigustusviis mõjub veelgi ebausutavamalt, kui vaadata meie kirjandusteaduse tegelikku olukorda. (Näiteks ilmnevad kummalised pinged, kui kirjanduse uurijad, kes on enamasti rahvuslikult meelestatud tublid patrioodid, püüavad üle võtta ja rakendada žargooni, mis pärineb radikaalselt “antihumanistlikust” kontekstist.)

Niisiis tekib paratamatult mõte, et kirjandusuurimise käsi käiks paremini, kui teda ei sunnitaks end administraatorite ja bürokraatide ees õigustama, kui selle olemasolu peetaks enesestmõistetavaks. Bürokraatia ees eneseõigustamise üks kurbi tagajärgi võib olla see, et õigustaja hakkabki oma suuresõnalisi õigustusi uskuma, mis võib viia akadeemilise autonoomia ohvriks toomiseni kahtlastele ideoloogilistele eesmärkidele. Jääb üle ainult loota, et ühiskonna vaesus ja viletsus ei suureneks selle määrani, mis laseks kirjanduse uurimisel paista vastutustundetu luksuse ja ressursside raiskamisena. Need kahtlused on võib-olla küll määratud meid alati saatma, aga ma ei usu, et leiduks ideaalset püsilahendust dilemmale: Shakespeare või saapad?

Edasi esitan ma mõned kahtlused ja küsimused eeldusel, et mõnikord on tervislik võtta oma tavalistest toimetustest aeg maha ja arutada pikemalt küsimuse üle “Miks uurida kirjandust?”, pööramata tähelepanu niisugustele maistele asjadele nagu leivateenimine, töökohad, rahastamine jne.

“Kriitika funktsioon”

Pöördugem tagasi väite juurde, et kirjandust uuritakse selleks, et jõuda rahuldavama ja täielikuma käsitluseni kirjandusest. Kuigi loosungid nagu “kunst kunsti pärast” ja “teadmine teadmise pärast” on juba iseenesest ikka veel võimsad õigustusvahendid, on alust ka arvamusel, et kirjanduse uurimise mõte ei pruugi olla ainuüksi kirjanduslik. Võibolla peitub ivake tõtt ka väites, et parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu. Kui soovite, siis seda võiks nimetada traditsiooniliseks humanistlikuks vaateviisiks.

Ingliskeelses maailmas on käesoleva ettekande küsimust üsna sageli arutatud pealkirja all “Kriitika funktsioon”3. Leidub nimelt vähemalt neli tähtsat esseed, mis kannavad just niisugust pealkirja – autoriteks Matthew Arnold, T. S. Eliot, Northrop Frye ja Terry Eagleton. Edasise puhul tasuks silmas pidada, et kui inglise sõna criticism tähistab igasugust kirjanduse üle arutlemist, niihästi ajakirjanduslikku kui akadeemilist (ehkki ajaloolise ja filoloogilise faktiuurimise kohta on käibel pigem väljend scholarship ning lehearvustuste kohta ka reviewing), siis meie maailmanurgas on kirjandusuurimist mõjutanud saksa ja vene pruuk, milles see liigitatakse teaduseks ning see eristub omakorda tegevusest nimega “kriitika”, mis tähendab pigem raamatuarvustamist.

Võtkem kokku nende rohkem kui sajandi vältel kirjutatud esseede põhipunktid.

* Matthew Arnoldi “The Function of Criticism at the Present Time” (1864)4: kriitika ülesandeks on ideede levitamine, omakasupüüdmatu püüdlus tundma õppida ja propageerida parimat, mida on kogu maailmas teada saadud ja mõteldud. Teose hindamisel tuleb üritada näha seda nii, “nagu see iseeneses päriselt on” ning mitte takerduda psühholoogilise, ajaloolise ja sotsioloogilise tausta vaatlemisse või moraliseerimisse. Kriitika on küll kujutlusloomega võrreldes sekundaarne tegevus, kuid tal on siiski teatud võime uuendada kultuuri, puhastades teed kunsti kui sellise hindavale vastuvõtule. Kunsti suhtes on kriitikal ettevalmistav roll, sest ta loob kohase atmosfääri tõeliste loomesaavutuste jaoks.

* T. S. Eliot sõnastab essees “The Function of Criticism”5 (1923) kriitika funktsioonina “kunstiteoste selgitamise ja maitse korrigeerimise”, samuti ka teostevaheliste ajalooliste seoste ehk kirjandusmonumentide korra uurimise. Ta heidab Arnoldile ette kriitika ja loomingu liiga jäika eristamist, kuna iga kirjanik peab ju ühtaegu olema ka iseenda kriitik. Eliot nuriseb kriitika impressionistlikkuse ja distsiplineerimatuse üle ja soovitab sel tegeleda esmajoones faktidega, mis aitaksid teostele valgust heita, mitte spekulatsioonide, psühholoogiliste hüpoteesidega ega muljetega. Kuid temalegi on kriitika siiski kirjanduse abitegu ning romantikute püüdlustesse kehtestada kriitika autonoomiat suhtub ta skeptiliselt.

* Northrop Frye essee “The Function of Criticism at the Present Time”6 (1949) kannab täpselt sama pealkirja, mis Arnoldi kirjutis. Selleski sätestatakse kriitiku rollina kunstniku ja publiku vahendamist. Seejuures aga manifesteeritakse, et kriitika peaks muutuma sotsiaalteaduseks, mis käsitleb kirjandust kui tervikut ühtses mõisteraamistuses. Üksikfaktide uurimise asemel peaks kriitika vaatlema kogu kirjandusuniversumit, selle žanre ja kategooriaid.

* Terry Eagletoni raamatuke “The Function of Criticism: From the Spectator to Poststructuralism”7 (1984) annab ülevaate eelpool nimetatud kirjutistest ning jõuab kurva tõdemuseni, et kriitika on peaaegu täielikult kaotanud oma valgustusaegse tuumaka sotsiaalse funktsiooni. Hoolimata essee tooni käremarksistlikkusest tundub Eagletoni järeldus igati asjakohane: “Kriitika akademiseerumine andis talle institutsionaalse aluse ja professionaalse struktuuri, kuid see tähendas ka kriitika lõplikku äralõikamist avalikkuse sfäärist.” Eagleton sümpaatia kuulub valgustusaja kriitikale, mille hääl oli avalikkuses kuuldav ja aitas osalt ka avalikkust moodustada.

Need neli esseed väljendavad päris kokkuvõtlikult üldisemat arengujoont traditsioonilisest vaateviisist, et kriitika on päriskirjandust teeniv tegevus ning traditsiooni hoidja, kuni soovini tõsta selle tunnetuslikku ja seejärel ka sotsiaalset tähtsust. Vaadelgem lähemalt kaht viimast momenti: soovi, et kirjanduse uurimine muutuks sotsiaalteaduseks, ning igatsust kirjandusteooria poliitiliselt ümberkujundava jõu järele. Need on olnud momendid, mis on tihti – ka kahetsusväärselt – kujundanud kirjandusuurimist selle poole sajandi jooksul, mil eesti kirjandusteadus oli rahvusvahelistest arengutest üpris tõhusalt ära lõigatud.

Moderniseerumistung

20. sajandi kirjandusteaduse arengut saaks Thomas Paveli8 eeskujul mõtestada kui ebaühtlase moderniseerumise protsessi. Inimteadused on perioodiliselt tajunud, et nad on loodusteadustest maha jäänud, ning püüdnud seda lõhet sillutada. Püüd mahajäämust ületada on sageli seisnenud formaliseerimisviiside laenamises “arenenumateks” peetud naaberdistsipliinidest. See moderniseerumistung näib perioodiliselt korduvat kirjandusuurimises: juba 19. sajandi positivistlik kirjanduslugu pidas silmas teaduslikkuse ideaaale. Kui 19. sajandi kirjandusloolased püüdsid järgida tollase ajalooteaduse ja filoloogia rangust, siis 20. sajandi formalismid jäljendasid uuemaid teaduslikkuse eeskujusid, nagu küberneetika ja lingvistika. Kuid mõlemal juhul püüti tasa teha humanitaarteaduste arvatavat mahajäämust ning ühendada loodusteadused ja humanitaarteadused ühte tunnetussüsteemi. Üks selle taotluse tulemusi oli muuhulgas ka projekt luua uus üliteadus semiootika ehk ühendteadus märkidest. Tegelikkuses kippus see taotlus küll elustama hoopis mõningaid eelmodernseid mõtlemisviise (nagu gnostitsism, kabalistika, uusplatonism). Praegusel ajal näib, et semiootika on taas killunemas traditsioonilistesse fakulteetidesse, ja omaette institutsionaalne baas on sellel vaid vähestes paikades, näiteks Tartus.

Poliitilise relevantsuse pretensioonid

Moderniseerumissurve toob igas sfääris kaasa vaimuseisundi, mida Vincent Descombes on iseloomustanud psühhiaatriaterminiga “tsüklotüümne ostsillatsioon”9: see tähendab kõikumist ülima erutuse ja süngeima masenduse vahel. Ka kirjandusuurimist on sageli saatnud tõsised kahtlused oma meetodites ja eesmärkides, kuid oma hiljutises ajaloos on ta läbi teinud ka vähemalt ühe intensiivse eufooriaperioodi, mille mõju kiirgub siiamaani mitmesse valdkonda. Pean silmas kirjandusteaduse erilist vohamist Ameerika Ühendriikides 1980. aastatel. Sel kümnendil kerkis esile uurimisprogrammide kimp, mida sageli tuntakse postmodernismi või poststrukturalismi nime all. See on, Mark Lilla õelat määratlust kasutades: “lõdvalt struktureeritud konstellatsioon säärastest efemeersetest distsipliinidest nagu kultuuriuuringud, feministlikud uuringud, gay and lesbian studies, teaduse sotsioloogia ja postkoloniaalne teooria. Akadeemilise postmodernismi esmane tunnus on sünkretism, mis teeb raskeks selle mõistmise ja koguni kirjeldamise. See laenab vabalt mõisteid Derrida, Michel Foucault’, Gilles Deleuze’i, Jean-Francois Lyotard’i, Jean Baudrillard’i, Julia Kristeva (tõlgitud) teostest – ja, justkui sellest poleks veel küll, otsib inspiratsiooni Walter Benjaminilt, Theodor Adornolt ja teistel Frankfurdi koolkonna kujudelt. Arvestades mingisugusegi korra pealesurumise võimatust niivõrd lahknevatele ideedele, paneb postmodernism põhirõhu hoiakule ja ei hooli eriti argumentatsioonist. Seda näib koos hoidvat veendumus, et nii eriilmeliste mõtlejate esiletõstmine annab mingil kombel panuse ühisesse poliitilisse üritusse, mis ise jääb küll mugavuse mõttes täpselt määratlemata.”10 Eriliselt rõhutamisväärne on siin just usk teoreetilise kriitika poliitilisse tähtsusse, mis Paul de Mani ja John Hillis Milleri kirjutistes võttis mõnikord lausa millennaarsed toonid. Neil oli küsimusele “Miks uurida kirjandust?” väga selge, ehkki fantastiline vastus: selleks, et meie praegustes praktikates valitsevat ideoloogilist rõhumist paljastades tuua lähemale tuhandeaastast rahuriiki, uut taevast ja uut maad.

Seda kummalist usku kirjandusteoreetilise ideoloogiakriitika lunastusjõusse on ehk kõige lihtsam seletada kui ülereageerimist kirjandusteadlase erialasele võõrandumisele või radikaalse energia ennastpetvat suunamist teooria hämarusse pärast 1968. aastat, mil vasakpoolsete lootused mingisugusele reaalsele poliitilisele murrangule tuhmusid. Seda hingestas veendumus sümbolisüsteemide ja rõhumissüsteemide tihedas seotuses ning lootus, et esimest häirides suudetakse ümber kujundada viimast. Ja selle tagajärjel võttis maad üsnagi moondunud enesepilt kirjandusteooria poliitilisest jõust ja mõjust. Kirjandusteaduse metafüüsiline pretensioonikus oli osalt aga kompensatsiooniks professionaalse analüütilise filosoofia huvikaotusele sügavamate eksistentsiaalsete küsimuste vastu.

Eesti olukord

Iseloomustamaks kirjanduse uurimise olukorda Eestis lubatagu tsiteerida ühe Keeles ja Kirjanduses hiljuti ilmunud artikli resümeed. Ma arvan, et selle nukker toon tabab adekvaatselt paljude tundeid nii ülikoolides kui väljaspool neid: “Eesti kirjanduse mõtestamises ja kirjanduslugudes on kuni viimase ajani olnud valitsevateks meetoditeks positivism ja biografism. Meid ei ole mõjutanud ei uuskriitika, vene formalistid ega Praha või prantsuse strukturalistid, ehkki viimase ühel harul, nimelt semiootikal, on tänu Juri Lotmanile tegelikult keskus Tartu Ülikoolis.”11

Siingi kajab ilmekalt vastu kohaliku mahajäämuse tunne ning moderniseerumise (või postmoderniseerumise) igatsus. Ometigi on mul teatud kahtlusi selle kirjakoha kesksete eelduste paikapidavuse osas. Esiteks mulle tundub, et kirjanduslugu võib hakkama saada ka ilma (eksplitsiitse) meetodita, kui meetodi all pidada silmas menetlust, mis on reeglite kaudu õpetatav. Teiseks, humanitaarteaduslik positivism on viimasel ajal omandanud teenimatult halva maine. 19. sajandi lõpu positivism on kirjandusloos olnud üks viljakamaid “meetodeid” ehk lähenemisviise, mis andis küllaltki nüansseeritud käsitlusi eluloo, ajaloo, psüühika, kirjandusteoste ja miljöö seostest. Kirjandusloolistes rumalustes – näiteks asjakohatutesse faktidesse takerdumises või sotsioloogilistes reduktsioonides – ei ole niivõrd süüdi positivism, vaid… lihtsalt rumalus.

Eesti kirjandusteaduse kohtumine Lääne teooriatega jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks probleeme tekitama ning kohaliku mahajäämuse tunne hakkab põhjustama kummalisi ülereageerimisi. Juba praegugi võib näha, kuidas dekonstruktsiooni tõlgendatakse loana panna distsiplineerimatult kirja vabu assotsiatsioone ning postmodernismi ettekäändena vältida empiirilist uurimist. Mahajäämustunnet kompenseeritakse peaaegu eneseparoodilise žargoonikasutusega ning – seda küll pigem kunstiteaduses ja -kriitikas – poliitilise poseerimisega.

Seega võiks kõnelda teooriapimestusest, mis avaldub näiteks selles, kui teooriate sõnavara võetakse üle ilma süntaksit omandamata või kui alavääristatakse tavapärast ajaloolist, filoloogilist või poeetikaalast uurimistööd millegi iganenuna, ehkki on ilmselge, et empiiriliste andmete puudumine või eiramine pidurdab teoreetiliste ja tõlgenduslike lähenemiste arengut. Kirjandusteadus vajab hädasti tasakaalu ühelt poolt empiirilise või ajaloolise materjali läbiuurimise kriitilise taseme ning teiselt poolt nende teooriapõhise mõtestamise vahel. Muidugi võidakse selle peale kosta, et pole olemas fakte, mis poleks juba teooriast läbi imbunud, kuid sellegipoolest ma arvan, et on võimalik ka niisugune üleinvesteerimine teooriasse, mis kärbib kirjandusuurimise kultuurilist relevantsust. Ajaloolise uurimistöö, tõlgenduste ja teoreetilise mõtestuse tase ja vahekord varieeruvad pealegi kultuuriti. Kui näiteks Jonathan Culler väidab, et kellelgi pole enam tarvis uusi tõlgendusi “Kuningas Learist”, kuna neid on turul juba sadu ning seetõttu tuleks keskenduda hoopis kirjanduse poeetikale,12 siis meie ei saa seda diktumit automaatselt üle võtta ja oma oludele rakendada, sest isegi nendesamade meie rahatähtedel kujutatud kirjandusfiguuride ajalooline uurimine on ikka alles algjärgus, tõlgendustest kõnelemata. Kirjanduse uurimise areng lihtsalt ei järgi seda ettemääratud universaalset rada ismilt ismile, millest kõnelevad ingliskeelsed teooriaõpikud. Enamasti seisneb see hoopis väga lokaalsetes vastustes väga lokaalsetele stiimulitele. Ja paljudel juhtudel võib selguda, et stiimuleid on valesti mõistetud või neile on ebaadekvaatselt reageeritud.

Seega tuleks meil ka prantsuse või ameerika kirjandusuurimise lähiajalugu ümber kirjeldada viisil, mis võtaks arvesse sealsetki lokaalset konteksti ning aitaks vältida umbteid. Strukturalistliku moderniseerimise revolutsiooniline programm ei suutnud viia kirjandusuurimise tõelisele moderniseerumisele. Selle asemel stimuleeris see ambivalentset diskursust, mis (post)strukturalistliku retoorika kattevarjus lähtus suurel määral ikka traditsioonilistest intuitiivsetest tehnikatest. Seejuures jäid aga varasemast kirjandusteadusest üle võetud intuitiivsed tehnikad ilma oma vanadest hermeneutilistest ja filoloogilistest kontrollimehhanismidest. Ning regulatiivsete mehhanismide puududes arenes teaduslik pürgimus gnostiliseks ideoloogiaks.

Thomas Pavel on kirjeldanud strukturalismi mandumist postmodernismiks järgmiselt: “See on mitmesugustest revolutsioonidest tuttav mall. See algab radikaalse revolutsiooniga, mis põhineb rakendamatutel printsiipidel ja saavutamatutel eesmärkidel. Ta jääb püsima, kasutades salamisi revolutsioonieelseid meetodeid kui ainust abi uute printsiipide ebatõhususe vastu. Samamoodi toimivad ka utoopilised poliitilised režiimid: selle asemel et möönda oma programmi võimatust, taanduvad nad ühelt poolt kaootiliselt traditsiooniliste meetodite juurde, kuid oma utoopiat seejuures vankumatult sõnades kinnitades. Sellest pingest sünnibki terror.”13

Eesti kirjandusteaduse lisaprobleem pluralistlikul ajastul – traditsiooniliste distsipliinisiseste tavade ja kontrollimehhanismide killunemise ajal – on akadeemiliste standardite ja kollegiaalse kriitika (peer review) küsimus. Et kõikide kirjandusteaduse vallas töötavate inimeste ühes suunas töölepanek tundub võimatu ja soovimatu, muudab lähenemisviiside, uurimisainete ja terminoloogia mitmekesisus kollegiaalse kriitika, ebaformaalse konsensuse ja ühise eesmärgitunde saavutamise raskeks. See loob üha uusi võimalusi lüüa kolleege, laiemast publikust rääkimata, pahviks lihtsalt mõne uue eksootilise žargooniga, keisri uute rõivastega. Tänapäeval valitseva kirjanduskriitiliste lähenemisviiside pluralismi tingimustes ei tohiks ükski uurija eeldada, nagu töötaks ta kumuleeriva distsipliini raames, mille lähte-eeldused, mõisted, terminoloogia ja definitsioonid on ühtaegu moodsad ja üldtuntud. Vastupidi, ta peaks pigem iga kord alustama A-st ja B-st, oma eelduste ja mõistete lahtiseletamisest juhul, kui need pole intuitiivselt enesestmõistetavad. Isegi kui tegu ei ole teadliku šarlatanlusega, võib Eesti akadeemilise kogukonna väiksus tekitada olukorra, kus mingi konkreetse idioomi kõnelejaid on ainult üks-kaks ning kollegiaalse kriitika protsess muutub võimatuks. See võib aga suurendada administratiivset survet, et kirjandusteadus muutuks rahvusvahelisemaks, ja see omakorda pigem kahandab kui suurendab kirjandusteaduse kultuurilist relevantsust. Heaks sellekohaseks näiteks on Eesti kirjandusteaduse “evaluatsioon” – mõne aasta eest haridusministeeriumi poolt Rootsi kolleegide käest tellitud absurdne bürokraatlik dokument.14

Miks siis ikkagi kirjandust uurida ja kuidas?

Kuigi meie kirjandusteaduse hädade põhipõhjus ei ole mu meelest “kohalik mahajäämus”, ei tähenda see veel, et mingeid hädasid polekski. Kuid ma ei arva, et neid saaks parandada viiekümne aasta plaani viie aastaga täita püüdes või üritades Ameerikale järele jõuda ja mööda minna või õppides aktsendivabalt kõnelema postmodernismi keelt.

Nõukogude ajal kammitses kirjandusuurimist lisaks poliitilistele piirangutele veel üks kohalik kultuuritegur. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. Ma ei taha väita, nagu olnuks eesti kirjandus kuni 1980. aastateni nii lihtsameelne ja -koeline, et seal polnukski midagi uurida või tõlgendada. Kuid sellisena teda ometigi pikka aega võeti. Koguti küll ajaloolisi fakte, kuid konkreetsete kirjandusteoste tähenduse üle arutleti harva. Selle taga oli kirjanduse kvaasisakraalsus, tohutu austus, mida publik kirjanduse vastu tundis. Tunneb ju ka professionaalne kriitik vahetevahel, et kriitika on teatud määral manipulatiivne tegevus, ning arvatavasti on igal kirjanduskäsitlejal mõned luuletused, mida ta armastab liiga palju selleks, et neid kohelda kirjandusuurimise objektina – mõni luuletus, mida ta vaikselt lausub, tahtmata seda millegagi seostada.

Ükskõik, kas see hüpotees kirjanduse kunagisest sakraalsusest, mis tõlgendamisvajaduse välistas, peab paika või mitte – igal juhul ei pea see enam paika praeguses olukorras. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist.

Parim vahend kirjandusuurimise stagneerumise vastu võiks ehk olla akadeemiliste piiride avamine – mitte niivõrd rahvusvahelisele kollegiaalsele kriitikale ega isegi naaberdistsipliinidele, vaid laiale valgustatud lugejaskonnale. Selles mõttes jagan ma Terry Eagletoni igatsust – ükskõik kas reaalse või kujutlusliku – avaliku sfääri või kirjasõna vabariigi järele, milles kirjanduskriitikal oleks tähtis koht. Niisiis võiks kirjanduskriitika oma võimaliku auditooriumina silmas pidada mitte üksnes akadeemilisi kolleege, vaid ka laiemat publikut.

Kuid selleks tuleb hästi kirjutada. Kirjanduskriitik peaks üpris eneseteadlikult arendama välja stiili, mis suudaks köita laiemat publikut. Ta peaks muutuma non-fiction kirjanikuks. See ei tähenda, et žurnalistika peaks kirjandusuurimise üle võtma – pigem siis võiks seda teha juba kirjandus ise.

Võib-olla oleks kirjanduskriitikul kasulik mõelda endast mõista kui reisikirjanikust. Enne kui tavainimene läheb reisile, tahab ta harilikult lugeda külastatava koha ajaloost, rahvast, maastikest, seal praegu valitsevast poliitilisest korrast ning loodavast kultuurist. Ja mõnikord tahab ta lugeda neist ka pärast reisi. Niisamuti võib kirjandushuviline vahetevahel tahta lugeda häid kriitikaraamatuid ja kirjanike biograafiaid. Kirjanduskriitika teosed on nagu reisiraamatud kirjanduse maailmast – mõnikord reisijuhid, mõnikord reportaažid, reisikirjad, muljendused. Leidub ju tähtsaid kanoonilisi autoreid, keda isegi spetsialistil on raske ilma teejuhita külastada. Mõne autori on kooliõpetus igavaks muutnud, mõned on luustunud monumentideks. Kriitik peaks huvi kirjanduse vastu elavana hoidma ja kui see aitab tõsta ka mõne kirjaniku mainet, siis seda parem. Aga kui mõnikord läheb tarvis ka ikonoklastilist peapesu, siis on seegi parem kui lugupidav unustus.

Minu ideaalkirjanduskriitikul on see eelis, et ta on lugenud palju raamatuid, oskab leida huvitavaid seoseid ja kirjutab paremini kui enamik meist. Ta oskab eri vaateviise ja sõnavarasid võrrelda, sest tema lugemisdieet ei ole piirdunud ainult kirjandusteostega. Ta võib osutuda isegi moraalselt ja ühiskondlikult kasulikuks, ehkki mitte sel moel, nagu on kujutlenud marksistlikud ja postmodernistlikud kriitikud. Kuna ta on tuttav erinevate keelekasutustega, kirjelduste ja vaatepunktide paljususega, siis suudab ta tõsta meie tundlikkust teistsuguste mõtte- ja tundemaailmade vastu. Kuid kõiki neid mainitud voorusi jagab hea kriitik ka hea romaanikirjaniku või antropoloogiga: empaatia, hea maitse, intellekt, kujutlus, eruditsioon, armastus kirjanduse vastu, hea stiil, uudishimu, intuitsioon, kõlblustunne, elegants, mõtteküllus jne. Ja selles kõiges pole mingit erilist meetodit.

Tõsi küll, kohe päris kindlasti ei ammendu kirjandusuurimine niisuguse kirjutamisega. Vähemalt sama vajalik on ajalooline ja filoloogiline uurimistöö, mis kallab vett kriitiku veskile. See tegevusala vajab paremini kaitstud keskkonda kui kriitika või teooria ning kardetavasti suudab ellu jääda üksnes ülikoolides ja instituutides. Õigupoolest on juba praegu tegu haruldase ja ohustatud uurijaliigiga. Muidugi võib hea kriitik ühendada endas ka hea õpetlasuurija omadused. Aga isegi siis, kui uurija kirjutised on äärmiselt igavad ja tema vooruste hulka kuuluvad pigem hoolsus, täpsus, pedantsus, töökus, visadus, viljakus, väärib ta kõrgeimat lugupidamist.

Ja siis on veel kolmas kirjandusest kirjutamise viis, nimelt teooria. Paraku on see termin viimasel ajal omandanud kaks üpris erinevat tähendust. Ühel juhul võiks teda iseloomustada kui üldist poeetikat, kirjanduse tingimuste ja reeglipärasuste uurimist. See oleks Aristotelese ettevõtmise jätk, millesse nn mõõdukad strukturalistid (Genette, Todorov jt) on andnud hindamatu panuse. See aitab selgitada seda mõisteraamistust, mille abil me käsitleme kirjanduse omadusi. Selline kirjandusteooria võtab oma kontseptsioone instrumentaalselt või pragmaatiliselt, et mitte paroodiliselt korrata kõiki neid epistemoloogilisi ja ontoloogilisi paradokse, millega pistab rinda filosoofia.

Kuid sõna “teooria” on hakatud kasutama ka sünonüümina eespool kirjeldatud “postmodernismile”. Püüde asemel avastada kirjanduse kõige üldisemaid reeglipärasusi kohtab siin pigem distsiplineerimatut eklektikat, mis leiab oma õigustuse hägusast millennarismist ning poliitilise relevantsuse illusioonist. Kuid sellisenagi on tema põhipuudus stilistiline – taotluslik hämarus peletab eemale võimaliku valgustatud publiku ja pagendab kirjanduse uurimise akadeemilisse marginaalsusse.

Kokkuvõtteks: vastus küsimusele “Miks uurida kirjandust?” sõltub rõhuasetusest. Küsimusele “Mispärast kirjandust uurida?” saab vastata lühidalt: kirjanduse pärast. Aga küsimusele: “Mispärast uurida kirjandust?” tuleb anda pikem vastus, milles kirjandus seostataks niisuguste mõistetega nagu hea elu, humanistlik kirjakultuur ja kirjasõna vabariik ning nende mõistete antropoloogilise, kõlbelise ja poliitilise dimensiooniga.

*Autori tõlge avaettekandest “Why do we study literature?” 30. oktoobril 1998. aastal Tallinnas Kirjanike Majas toimunud Eesti-Soome ühisseminaril “Rahvuskirjandus rahvusvaheliste kirjandusuurimise meetodite maailmas”.