Läheb viiruslikuks

Negatiivsete sündmuste tuules levivad sageli vandenõuteooriad ja kuulujutud, eriti kui sündmused on värsked ja osalt tundmatud. Just nii on juhtunud koroonaviirusega.

Probleem ulatub sügavamale kui ainult klikke meelitavad desinformatsioonilehed. Kuigi Ungari politsei on kinni pannud mõned desinformatsioonilehed, mis õhutasid koroonaviirusega seoses paanikat, on ka Ungari valitsus ise, eriti epideemia esimeses faasis, kasutanud oma meediaimpeeriumi patuoinakampaaniaks ning levitanud kriisi allikate ja tekke kohta desinformatsiooni.

Koroona, desinformatsiooni kuningas

Koroonaviiruse hirmu levides üle maailma muutusid desinformatsioonikampaaniad üha tõhusamaks. Lisaks klikke meelitavatele veebilehtedele, mille eesmärk on teenida viiruse kohta väära ja sensatsioonilise info levitamiselt kasumit, on ilmnud areenile geopoliitilised tegutsejad, keda huvitab infokaose külvamine. Nagu üks WHO ametnik on öelnud: „Levib „infodeemia‟, mis on vähemalt sama ohtlik kui viirus ise, kuna desinformatsioon levib kiiremini ja kergemini ning põhjustab suurt kahju.‟

Desinformatsioon ei tekita üksnes väärarvamusi. See võib maksta ka elusid ning õhutada ühiskondlikke rahutusi. Viiruse kohta väärinfo levitamise kaheks viisiks on olukorra eitamine/banaliseerimine ning liialdamine/paanika. Näiteks Lõuna-Koreas võis täheldada esimest äärmust, kus üks 200 000 liikmega suletud sekt salgas koroonaviiruse olemasolu, nimetades seda kõigest valitsuse vandenõuks, ning andis sellega suure panuse viiruse levikusse ja kaudselt ka mitme surma põhjustamisse.

Edukat näidet paanika õhutamisest võis näha hiljuti Ukrainas. Tervishoiuministeeriumi nimel saadeti välja võltsitud kettkiri, mis väitis, et koroonaviirus on jõudnud Ukrainasse. Pettus jõudis elanikkonna suure osani, mis põhjustas väiksemaid meeleavaldusi ning mõningaid vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meeleavaldajad jooksid isegi Hiinast saabuva bussi peale tormi. On tugevaid kahtlustusi, et selle aktsiooni taga olid Venemaa jõupingutused.

Leidub ka ilmselgemaid näiteid: Vene allikad levitasid mitmeid vääraid ja vasturääkivaid narratiive koroonaviirusest, ühtaegu eitades selle olemasolu ning väites, et see on Lääne bioloogiline relv. USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia alal Philip Reeker on nimetanud Venemaad koroonaviirusega seotud desinformatsiooninarratiivide üheks allikaks.

Teised autoritaarsed režiimid on samuti olnud kaunis aktiivsed sääraste väärnarratiivide levitamisel. Kõige silmapaistvam näide on Hiina, kust viirus alguse sai. Algusest peale tahtsid mõned Venemaa ja Hiina levitatud valeuudised veeretada vastutust viiruse eest USA-le, väites, et selle on loonud ameeriklased kui bioloogilise relva. Seda narratiivi on hiljaaegu korranud isegi mõned kõrged Hiina ametiisikud, näiteks on Hiina diplomaadid nimetanud viiruse allikaks USA-d ja Hiina välisministeeriumi infoosakonna kõneisik väitis, et „USA sõjavägi võis olla see, kes epideemia Wuhani tõi‟. Selline jultunud vale püüab süüd kõrvale veeretada Hiina Kommunistlikult Parteilt – poliitiliselt jõult, mis kannab algusest peale peamist vatutust viiruse globaalse leviku eest.

Iraan on arvatavasti kõige ilmekam näide, kuidas autoritaarsete režiimide tüüpilised refleksid, salgamine ja patuoina riiklik otsimine, koos võhiklikkusega võivad viia veelgi tapvama stsenaariumini. Et režiimi legitimeerimise nimel tõsta valimisosalust, eitas valitsuspropaganda praktiliselt viiruse olemasolu, väites, et USA üksnes dramatiseerib viirust selleks, et valimisosalust alla viia. Juhindudes sellisest vandenõuteooriast, astus valitsus vastu oma kodanikele ja meediaväljaannetele. Tagajärjeks on 14 000 ametlikku koroonaviiruse juhtu ja peaaegu 800 surma – tõelised arvud võivad olla kordi suuremad.

Ungari: hübriiddesinformatsiooni maastik

Ungaris võib täheldada kahte liiki desinformatsiooni. Äärmusserval asuvad klikke meelitavad desinformatsioonilehed, mis on olemas igas demokraatlikus ühiskonnas, kus nad kuritarvitavad sõnavabadust ja vaidlustavad peavoolu narratiive. Aga mängus on osalenud ka peavool ise: otseselt valitsuse juhitavad ja valitsusmeelsed meediakanalid kordavad kooris valitsuse ametlikke vääravaldusi. Viimasel desinformatsiooni liigil on sarnasusi eespool mainitud autoritaarsete valitsuste riikliku desinformatsiooniga.

Algul olid koroonaviirust puudutava desinformatsiooni levitajaks onlain-portaalid, mis püüavad olukorrast rahalist profiiti lõigata. Nende peamine sissetulekuallikas on reklaam. Neil lehtedel võib näha suurte rahvusvaheliste firmade reklaame, mis on sinna paigutatud näiteks Google Adsi kaudu.

Valisime välja Ungaris 12 mõjukat desinformatiivset Facebooki-lehte, millel on kokku rohkem kui 1 miljon jälgijat, ning vaatlesime nende sisu ja sõnumite levikut SentiOne tarkvara abil, mis on mõeldud sotsiaalmeedia jälgimiseks. Neil 12 lehel jagatud postitused pälvisid suurt tähelepanu. 27. veebruari seisuga oli 200 postitust kutsunud esile 21 000 reaktsiooni, 3 700 kommentaari ja 22 000 jagamist. Jagamiste suur arv teeb eriti muret, sest tõenäoliselt aitas see neil narratiividel jõuda sotsiaalmeedia kasutajate veelgi suuremate hulkadeni. Arvestades nende lehtede järgijate ja reaktsioonide hulka, on meil alust uskuda, et avastatud desinformatiivsed narratiivid võisid jõuda sadade tuhandete ungarikeelsete inimesteni.

Leidsime, et libauudised Covid-19 puhangu kohta jagunevad nelja suurde kategooriasse. Esimene seisneb „genotsiiditeooriates‟, mis annavad mõista, et keegi levitab viirust tahtlikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Kõige tüüpilisem seda liiki narratiiv väidab, et „globaalne eliit‟, teiste hulgas Bill Gates, üritab Maakera elanikkonda detsimeerida. „Bill Gatesi teooriat‟ mainis isegi valitsusmeelne portaal Demokrata, kuid tavaliselt oli see populaarsem äärmusserva klikimagnetitel. Selle teooriaga käib kaasas populistlik narratiiv.

Teise rühma kuuluvad eelmainitud „bioloogilise relva teooriad‟. Tavaliselt väidavad selle rühma teooriad, et bioloogilist relva kasutatakse „Kolmandas maailmasõjas‟ Hiina vastu. Üks spetsiifiline narratiiv ütleb näiteks, et epideemia taga on USA eesmärgiga suruda „Hiina majandus põlvili‟. See narratiiv sobib kenasti tuntud geopoliitilise narratiiviga, mida levitavad sageli Venemaa ja Hiina, et luua mulje, nagu USA tegutseks vaenulikult kõikide oma tajutavate rivaalide vastu, isegi kui see tähendab rahvusvaheliste konventsioonide rikkumist. Samal ajal olid populaarsed ka mõned vandenõuteooriad, mulle järgi on viirust levitanud hoopis Hiina ja et viirus loodi bioloogilise relvana ühes Wuhani sõjalises laboris. Ühisjooneks on see, et koroonaviirus pole olnud midagi looduslikku, vaid tuleneb erilisest plaanist hävitada teatav inimrühm.

Kolmas desinformatsioonigrupp on apokalüptilised maailmalõpunarratiivid. Tegu on artiklitega, mis taotlevad oma paanikat külvavate väidetega sensatsiooni. On väidetud kodusõja puhkemist Wuhanis, seda, et sajad nakatunud „piiravad‟ kontrollpunkte linnast välja viivatel teedel, ja et peaaegu 5 miljonit inimest on Wuhanist lahkunud, nii et viirus on juba levinud üle terve maailma. Sedalaadi desinformatsioon mainis ka koroonaviiruse juhtumeid ja surmasid juba Ungaris, kui ametlikke juhtumeid veel polnud.

Viimane ja väiksem rühm koosnes artiklitest raviviiside kohta. Seesugused teated väidavad, et viiruse vastu on leitud rohi, et traditsiooniline hiina meditsiin „blokeerib‟ viiruse, fantaseeritakse selle ravimisest C-vitamiiniga jne.

Enamik neist desinformatsiooni narratiividest pälvis ka Ungari võimude tähelepanu. Algatati uurimised üle tosina portaali toimetaja suhtes, kes olid koroonaviiruse kohta väärinfot levitanud. Portaale on kinni pandud ja toimetajaid kohtu alla antud. Politsei on vahistanud ühe vlogeri, kes levitas sõnumit, nagu kavatsetaks Budapesti linn kinni panna.

Võimude valvsus niisuguste võrgulehtede suhtes väärib tunnustust ning teatavad piirangud neile näivad õigustatud, sest paanika praeguses olukorras võib maksta elusid. Arvukad desinformatsiooniportaalid levitavad vääruudiseid koroonaviiruse kohta, mis jõuavad sadade tuhandete inimesteni ja külvavad rahutust. Manipulatiivsed artiklid Covid-19 kohta ainult suurendavad nende veebilehtede külastatavust, aidates neil levitada veelgi enam tervishoiu-alaseid libauudisid ning ebaefektiivseid „raviviise‟. Need veebilehed levitavad ka informatsiooni „alternatiivsest meditsiinist‟, mis väidetavalt ravib kõike kõrgest vererõhust kuni vähini; nad teevad vaktsineerimisele vastupropagandat, tekitades reaalset kahju.

Paraku samal ajal mõningad Ungari ametkonnad ei võidelnud desinformatsiooniga, vaid aitasid selle tootmisele ja levikule hoopis kaasa. Samamoodi nagu Iraanis, oli peamiseks eesmärgiks leida patuoinaid ning varjata võimude vähest ettevalmistust kriisiks.

Riiklik desinformatsioon

Ungari pole olnud ainus maa, isegi mitte arenenud riikide seas, mis polnud koroonaviiruse epideemiaks sugugi valmis. 28. veebruaril, kui Ungaris polnud veel ühtegi kinnitust leidnud haigusjuhtu, väitis peaminister Orbán enesekindlalt, et Ungari jaoks tõeline probleem ja väljakutse ei ole mitte koroonaviirus, vaid illegaalne migratsioon. Viiruse tähtsuse pisendamine asendus hiljem propagandaga, mis seob Ungari valitsuse lemmikteema, illegaalse migratsiooni, viirusega.

Suurt narratiivi koroonaviiruse ja illegaalse immigratsiooni seosest levitas esmalt peaministri nõunik sisejulgeoleku alal György Bakondi. Ta ütles märtsi alguses, et „koroonaviiruse ja illegaalse migratsiooni vahel on kindel seos‟. Ta lisas, et enamik illegaalseid migrante saabub Afganistanist, Pakistanist või Iraanist, niisiis on nad pärit või rännanud läbi mõnest peamisest epideemiakoldest. Seetõttu teatati, et kurikuulsad „transiittsoonid‟ saadavad lõunapiirilt automaatselt tagasi kõik migrandid. See oli esimene oluline märk, et keskvalitsus on ise hakanud epideemiat ekspluateerima oma poliitilistes huvides.

Hiljem armus ka peaminister sellesse vandenõuteooriasse, levitades seda nii kodus kui välismaal. Kooskõlas selliste argumentidega hakkasid Ungari ametiisikud näpuga näitama koroonapatsientidele migratsioonilaagrites. Esimesteks avalikult teatavaks tehtud koroonaviiruse kandjateks olid iraani üliõplased, keda Ungari valitsus, vastutavad ametkonnad ja Fidesz hakkasid häälekalt süüdistama koostöö puudumises karantiini ajal – sõnum, mis oli tahtlikult mõeldud rõhutama seost koroonaviiruse ja moslemite immigratsiooni vahel.

Need sõnumid olid absurdsed. Ungaris positiivse proovi andnud iraanlased ei olnud illegaalsed immigrandid, vaid Ungari riikliku stipendiumiga Ungaris õppivad üliõpilased. Pealegi, kuidas saab illegaalsete immigrantide kaela veeretada epideemiat, mis levib maailma eliitide seas mööda lennulinne ja nakatades tähtsaid isikuid nagu Miami linnapea, Kanada peaministri abikaasa, Brasiilia presidendi pressiesindaja või Tom Hanks?

Valitsusmeelsed kommentaatorid kordasid sõnumit, et „kriis puudutab peamiselt migratsioonimaid‟ (mida väljend „migratsioonimaa‟ ka ei tähendaks) ning süüdistasid viiruses Lääne-Euroopat. Ja muidugi George Sorost ja tema avatud ühiskonna teooriat. Samal ajal ei teinud valitsuses keegi etteheiteid Hiinale, viiruse allikale – tõenäoliselt selleks, et kaitsta poliitilisi ja majandussidemeid Hiinaga.

Ungari valitsuse kõneisik süüdistab ajakirjandust puudulikus faktikontrollis ning esitab varjatud ähvardusi, et valitsus kasutab iga abinõu peatamaks vääruudiste ja kuulujuttude levikut.

Pärast salgamise ja aeglaste vastusammude perioodi rakendas Ungari valitsus lõpuks viiruse leviku aeglustamiseks mitu tähtsat piirangut, mis osutavad õiges suunas. Ometi on kriisist saanud kõige tõsisem väljakutse, mida Orbán on oma 14-aastase valitsemisaja jooksul seni tunda saanud. Mitte ainult majanduse aeglustumise ja ohvrite tõttu, mis on tabanud kõiki Euroopa riike, vaid ka seetõttu, et kriis on tabanud kõige valusamalt sektoreid nagu tervishoid ja haridus, mida on kõige rängemalt on riivanud valitsuse kasin eelarvepoliitika muidu tugeva majanduskasvu perioodil.

Orbáni režiim on kriisi poliitilisest mõjust kohkunud ning süüdlasi otsiv desinformatsioonikampaania on üritanud rahulolematust mujale kanaliseerida. Orbán on harjunud valitsemisviisiga, mis püsib tugevatel majandusnäitajatel, ning ta on seni kõigest puhtalt välja tulnud lihtsalt poliitilise kommunikatsiooni ja sümboolse poliitika abil, tuginedes tohutule ja äärmiselt tsentraliseeritud meediaimpeeriumile. Pandeemiaga võitlemise esimesed nädalad on näidanud, et seda taktikat on praegusel juhul väga raske ellu viia.