Kuidas muuta inimajaloo kulgu

1. Alguses oli sõna

Palju sajandeid oleme endale jutustanud üht lihtsat lugu sotsiaalse ebavõrdsuse päritolust. Suurema osa oma ajaloost elasid inimesed tillukestes küttide-kori-laste salkades. Siis tuli maaviljelus, mis tõi endaga kaasa eraomandi, ja seejärel linnade esiletõus, mis tähendas tsivilisatsiooni sündi selle sõna tõelises mõttes. Tsivilisatsioon tähendas hulka halbu asju (sõdu, makse, bürokraatiat, patriarhaati, orjandust…), aga tegi võimalikuks ka kirja, kirjanduse, teaduse, filosoofia ja enamiku inimese teisi suursaavutusi.

Seda lugu tema kõige jämedamates joontes teab peaaegu igaüks. Vähemalt Jean-Jacques Rousseau päevist peale on see raaminud meie arusaamu inimajaloo üldisest kujust ja suunast. See on tähtis, sest see narratiiv määrab ära ka meie arusaama poliitilistest võimalustest. Enamiku inimeste silmis on tsivilisatsioon – ja seega ka ebavõrdsus – traagiline paratamatus. Mõned unistavad tagasipöördumisest mingi kadunud utoopia juurde, industriaalse ekvivalendi leidmisest „primitiivsele kommunismile“ või, äärmuslikel juhtudel, isegi kõige hävitamisest ja tagasi koriluse juurde minekust. Aga keegi ei sea kahtluse alla selle loo põhistruktuuri.

Sellel narratiivil on üks fundamentaalne viga. See ei vasta tõele. Arheoloogia, antropoloogia ja nende sõsarteaduste ülekaalukas tõendusmaterjal hakkab andma meile juba üsna head ettekujutust sellest, millised inimajaloo viimased 40 000 aastat on tegelikult olnud, ja see ei sarnane peaaegu üheski tükis konventsionaalse narratiiviga. Meie liik ei veetnud tegelikult suuremat osa oma ajaloost tillukestes salkades; maaviljeluse tulek ei tähistanud otsustavat pöördepunkti sotsiaalses evolutsioonis; esimesed linnad olid sageli tugevasti egalitaarsed. Sellele vaatamata on uurijad ka neis küsimustes järkjärgult konsensusele jõudes jäänud veidralt tõrksaks teatama oma avastustest laiale avalikkusele – või isegi teiste distsipliinide õpetlastele –, rääkimata avaramate poliitiliste järelmite üle mõtisklemisest. Selle tagajärjel valivad inimajaloo „suurte küsimuste“ üle mõtisklevad autorid – Jared Diamond, Francis Fukuyama, Ian Morris ja teised – oma lähtepunktiks endiselt Rousseau küsimuse („mis on sotsiaalse ebavõrdsuse algupära?“) ning eeldavad, et suurem lugu saab alguse mingit laadi äralangemisega ürgalgsest süütusest.

Paljalt küsimuse niisugune püstitamine tähendab rea eelduste tegemist: 1) et on olemas mingi asi, mida nimetatakse „ebavõrdsuseks“; 2) et see on probleem, ja 3) et oli aeg, kus seda ei eksisteerinud. Alates mõistagi 2008. aasta finantskriisist ja sellele järgnenud vapustustest on „sotsiaalse ebavõrdsuse probleem“ seisnud poliitiliste debattide keskmes. Intellektuaalsete ja poliitiliste klasside seas näib valitsevat konsensus, et sotsiaalse ebavõrdsuse tase on kontrolli alt väljunud ning et ühel või teisel viisil tuleb sellest suurem osa maailma probleemidest. Selle tõsiasja esiletõstmist käsitatakse kinda heitmisena globaalsetele võimustruktuuridele, aga võrrelge seda viisiga, kuidas sarnaseid küsimusi oleks võidud arutada üks põlv varem. Erinevalt termineist nagu „kapital“ või „klassivõim“ on sõna „võrdsus“ otsekui loodud juhtima poolikute meetmete ja kompromissideni. Inimene võib unistada kapitalismi kukutamisest või riigivõimu murdmisest, aga väga raske on kujutada ette „ebavõrdsuse“ väljajuurimist. Tegelikult pole üldsegi selge, mida selle tegemine isegi tähendaks, sest inimesed ei ole kõik ühesugused ja keegi ei tahagi ju eriti, et oleksid.

„Ebavõrdsus“ on niisugune sotsiaalsete probleemide raamimise viis, mis sobib hästi tehnokraatlikele reformijatele, sedalaadi isikutele, kes algusest peale eeldavad, et igasugune reaalne nägemus sotsiaalsest muutusest on juba ammu poliitiliselt laualt maas. See võimaldab neil numbritega mängida, Gini koefitsientide ja düsfunktsionaalsuse läve üle vaielda, maksusüsteeme või sotsiaalhoolekande mehhanisme kohendada, isegi šokeerida avalikkust arvudega, mis näitavad, kui halvaks täpselt asjad on läinud („Kujutage ette! 0,1% maailma elanikkonnast hoiab oma kontrolli all enam kui 50% rikkusest!“) – kõike seda ilma puudutamata ühtegi neist tegureist, mis inimestele sääraste „ebavõrdsete“ ühiskonnakorralduste juures tegelikult vastumeelt on: näiteks et mõnedel õnnestub muundada oma rikkus võimuks teiste üle; või et teised leiavad end olukorrast, kus neile öeldakse, et nende vajadused ei oma tähtsust ja nende elul pole mingit iseeneslikku väärtust. Viimatinimetatud tõik, tahetakse meid uskuma panna, on lihtsalt ebavõrdsuse vältimatu tagajärg, ebavõrdsus aga on mis tahes suures, keerukas, urbaniseerunud, tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnas elamise vältimatu tagajärg. See on tegelik poliitiline sõnum, mida annavad edasi lõputud heietused kujuteldavast süütuseajastust enne ebavõrdsuse leiutamist: et kui me tahame säärastest probleemidest päriselt lahti saada, siis peaksime kuidagiviisi saama lahti 99,9%-st Maa elanikkonnast ning pöörduma tagasi tillukeste korilasesalkadena elamise juurde. Vastasel korral ei ole meil loota paremat kui ehk pisut mugandada selle saapa numbrit, mis jääb igavesti meie näo peal trampima, või vahest võidelda endale välja veidi enam manööverdamisruumi, kuhu mõned meist vähemalt ajutiselt võiksid selle saapa eest kõrvale põigata.

Peavoolu sotsiaalteadus näib nüüd olevat mobiliseerunud, et seda lootust üle kinnitada. Peaaegu iga kuu jõuavad meie silme alla publikatsioonid, mis üritavad projitseerida praegust sundmõttelist omandi jaotusega tegelemist tagasi kiviaega, kihutades meid asjatult otsima „egalitaarseid ühiskondi“, mis on defineeritud niisugusel viisil, et need ei saaks ühelgi juhul eksisteerida laiemal kui tillukese korilassalga skaalal (ja võimalik, et sealgi mitte). Niisiis katsume meie siinses essees teha kaht asja. Esiteks kulutame natuke aega, sõeludes seda, mis neis asjus informeeritud arvamuse ette käib, et tuua päevavalgele, kuidas seda mängu mängitakse ja kuidas isegi pealtnäha kõige peenema taibuga kaasaegsed õpetlased jõuavad tagasi konventsionaalsete tõdede korrutamise juurde nii, nagu neid tunnistati Prantsusmaal ja Šotimaal aastal, ütleme, 1760. Seejärel püüame rajada esialgsed alused ühele hoopis teistsugusele narratiivile. See on suurelt jaolt pinda ettevalmistav töö. Küsimused, millega me tegeleme, on nii määratud ja teemad nii tähtsad, et paljalt nende täielike implikatsioonide taipamine nõuaks aastatepikkust uurimistööd ja väitlusi. Aga ühele me jääme kindlaks. Ürgalgsest süütusest äralangemise loo hülgamine ei tähenda, et tuleks hüljata unistus inimese emantsipatsioonist – see tähendab ühiskonnast, kus mitte keegi ei saa muuta enda omandiõigust teiste orjastamise vahendiks ja kus kellelegi ei pea saama ütelda, et nende elu ja vajadused ei loe. Otse vastupidi. Inimkonna ajaloost saab märksa huvitavam paik, mis sisaldab märksa rohkem lootusrikkaid hetki, kui meil siiani on lubatud kujutledagi, kui me kord õpime heitma maha oma kontseptuaalsed ahelad ja nägema seda, mis päriselt olemas on.

2. Tänapäeva autorid sotsiaalse ebavõrdsuse päritolust; ehk Jean-Jacques Rousseau igavene naasmine

Visandagem alustuseks jämedais joontes üldtunnustatud tõekspidamised inimajaloo üldisest käigust. See käib umbkaudu nii: Kui kardin inimkonna ajaloo eest tõuseb – ütleme, ümmarguselt 200 000 aastat tagasi, kui lavale astub anatoomiliselt moodne Homo sapiens –, leiame oma liigi elamast väikestes mobiilsetes salkades, mille suurus küünib 20 kuni 40 indiviidini. Need salgad otsivad küttimi-seks ja koriluseks optimaalseid territooriume, liikudes pähkleid ja marju korjates loomakarjade jälil. Kui ressursid kokku kuivavad või tekivad sotsiaalsed pinged, reageerivad nad edasiliikumise ja kuhugi mujale minemisega. Elu on nende varajaste inimeste jaoks – me võime mõelda neist kui inimkonna lapsepõlvest – täis ohte, kuid ka võimalusi. Ainelist vara on vähe, kuid maailm on rikkumatu ja kutsuv paik. Enamik inimesi töötab kõigest mõne tunni päevas, ja sotsiaalsete gruppide väiksus võimaldab neil säilitada omamoodi lahedat, formaalsetest domineerimisstruktuuridest pärssimata kamraadlust. Rousseau, kes kirjutas 18. sajandil, viitas sellele kui „looduslikule seisundile“, aga tänapäeval eeldatakse, et see vältas suurema osa meie liigi tegelikust ajaloost. Arvatakse ka, et see oli ainus ajastu, mil inimestel õnnestus elada ehedates ühiskondades võrdsetena, ilma klasside, kastide, pärilike juhtide ja tsentraliseeritud valitsuseta.

Oh häda, viimaks pidi see õnnelik asjakorraldus lõppema. Meie konventsionaalne maailmaajalugu paigutab selle hetke kuhugi umbkaudu 10 000 aasta tagusesse aega, viimase jääaja lõppu.

Sel hetkel leiame oma kujuteldavad inimtegelased laiali pillatuna üle maailma mandrite, kus nad hakkavad harima oma põlde ja kasvatama oma karju. Millised ka ei olnud lokaalsed põhjused (nende üle vaieldakse), tagajärjed olid tohutud ja üldjoontes igal pool ühesugused. Territoriaalsed kuuluvused ja eraomand saavad tähtsaks senitundmatul moel, koos nendega aga ka sporaadilised vaenud ja sõjad. Maaviljelusest tekib toidu ülejääk, mis võimaldab mõnedel laiendada oma rikkust ja mõjuvõimu üle oma vahetu sugukonna piiride. Teised kasutavad toiduotsimisest vabanemist uute oskuste arendamiseks, nagu keerukamate relvade, tööriistade, liikumisvahendite ja kindlustuste leiutamine või tegelemine poliitika ja organiseeritud religiooniga. Selle tagajärjel võtavad need „neoliitikumi maaviljelejad“ kiiresti oma küttidest-korilastest naabrite üle võimust ning asuvad viimastele otsa peale tegema või neid uudsesse ja edenenumasse – ehkki vähem võrdsesse – eluviisi kaasa tõmbama.

Et asi veelgi keerulisemaks ajada, tagab maaviljelus – või nii meile vähemalt räägitakse – elanikkonna arvukuse tõusu üle kogu maailma. Sedamööda kuidas inimesed üha suurematesse keskustesse koonduvad, astuvad meie pahaaimamatud esivanemad veel ühe tagasivõetamatu sammu ebavõrdsuse poole ja umbkaudu 6000 aastat tagasi tekivad linnad – ning meie saatus on lõplikult otsustatud. Koos linnadega tekib vajadus tsentraliseeritud valitsuse järele. Uued bürokraatide, preestrite ja sõdalaspoliitikute klassid seavad end püsivalt ametisse, et hoida korda ning tagada kaupade ja avalike teenuste sujuv liikumine. Naised, kes olid kunagi võinud mängida silmapaistvat rolli inimeste asjades, eraldatakse nüüd meestest või vangistatakse haaremitesse. Sõjavangid surutakse orjusesse. Saabunud on täiemõõduline ebavõrdsus, ja enam ei ole sellest pääsu. Ometigi, kinnitavad jutuvestjad meile ikka ja jälle, ei ole selle linliku tsivilisatsiooni tekke juures mitte kõik halb. Leiutatakse kiri, esmalt riigi arvepidamise tarbeks, ent see võimaldab ka pööraseid edusamme teaduses, tehnikas ja kunstides. Süütuse hinnaga me omandame oma moodsa „mina“ ning võime nüüdsest peale silmitseda pelga haletsuse ja kadedusega noid väheseid „traditsioonilisi“ ehk „primitiivseid“ ühiskondi, mis millegipärast rongist maha jäid.

See on siis lugu, mis – nagu öeldakse – moodustab aluse kogu nüüdisaja ebavõrdsuse-teemalisele debatile. Kui näiteks mõni rahvusvaheliste suhete ekspert või kliiniline psühholoog soovib sedalaadi teemade üle mõlgutada, siis peab ta väga tõenäoliselt päris enesestmõistetavaks, et me suurema osa inimkonna ajaloost oleme elanud tillukestes egalitaarsetes salkades või et linnade teke tähendas ühtaegu ka riigi tekkimist. Seesama kehtib enamiku hiljutiste raamatute kohta, mis püüavad heita pilku eelajaloo piiritule avarusele, et ammutada sealt kaasaja elu jaoks asjakohaseid poliitilisi järeldusi. Võtke kasvõi Francis Fukuyama „Poliitilise korra algupära: Inimese-eelsest ajast kuni Prantsuse revolutsioonini“1: „Oma varajastes staadiumides sarnaneb inimeste poliitiline organiseerumine karjatasandi ühiskonnaga, mida võib vaadelda šimpansitaoliste kõrgemate primaatide juures. Seda võib pidada sotsiaalse organiseerumise markeerimata vormiks.

… Rousseau tõstis esile, et poliitilise ebavõrdsuse algupära peitub maaviljeluse arengus, ja selles oli tal laias laastus õigus. Et karjatasandi ühiskonnad on maaviljeluse-eelsed, ei leidu neis eraomandit üheski selle sõna tänapäevases tähenduses. Nagu šimpansikarjad, nii asustavad ka kütid-korilased teatud territooriumi, mida nad valvavad ja mille pärast aegajalt lahingut löövad. Aga nende stiimul teatud maatüki äramärkimiseks ja „enda omaks“ kuulutamiseks on nõrgem kui maaviljelejatel. Kui nende territooriumile tungib sisse mõni teine grupp või kui sinna imbub ohtlikke kiskjaid, võivad karjatasandi ühiskonnad tänu madalale asustustihedusele lihtsalt liikuda kuhugi mujale. Karjatasandi ühiskonnad on ülimalt egalitaarsed … Juhiroll omistatakse indiviididele niisuguste omaduste põhjal nagu tugevus, intelligentsus ning usaldusväärsus, aga see kaldub käima ühe indiviidi käest teise kätte.“

Raamatus „Maailm kuni eilseni“ 2 pakub Jared Diamond välja, et niisugused salgad (milles, nagu ta usub, inimesed elasid „isegi veel kõigest 11 000 aastat tagasi“) hõlmasid „vaid mõne tosina indiviidi“, kellest suurem osa oli omavahel bioloogiliselt suguluses. Nad elasid kaunis kasinates tingimustes, „küttides ja korjates kõikvõimalikke metsikuid looma- ja taimeliike, mis ühe metsa-aakri peal elama juhtusid“. (Miks kõigest ühe aakri peal, seda ei seleta ta kusagil.) Ja nende ühiskondlik elu oli Diamondi järgi kadestusväärselt lihtne. Otsused võeti vastu „silmast silma arutluste“ teel; oli „vähe isiklikku vara“ ja „mitte mingisugust poliitilist juhtimist ega tugevat majanduslikku spetsialiseerumist“. Diamond järeldab, et kahjuks ainult säärastes ürgalgsetes rühmitustes on inimkonnal iganes õnnestunud tõusta mingi tähendusrikka sotsiaalse võrdsuse määrani.

Diamondi ja Fukuyama meelest, nagu ka Rousseau meelest mõni sajand varem, tegi sellele võrdsusele lõpu – igal pool ja igaveseks – maaviljeluse leiutamine ja suurem rahvastikutihedus, mida see võimaldas ülal pidada. Maaviljelus tõi kaasa ülemineku „karjadelt“ „hõimudele“. Toiduülejääkide kuhjumine toitis rahvastiku kasvu, viies mõningate „hõimude“ arenemiseni seisuslikeks ühiskondadeks, mida tuntakse „pealikuriikidena“. Fukuyama maalib vaat et piibelliku pildi Eedenist lahkumisest: „Sedamööda kuidas väikesed inimsalgad rändlesid ja eri keskkondadega kohastusid, alustasid nad oma väljumist looduslikust seisundist, arendades välja uudseid sotsiaalseid institutsioone.“ Nad sõdisid omavahel ressursside pärast. Ebaküpsed ja puberteetlikud, olid need ühiskonnad määratud raskustesse sattuma.

Jõudis kätte aeg täis kasvada, aeg endale korralikud juhid määrata. Ei läinudki kaua, kui pealikud kuulutasid end kuningaiks, isegi imperaatoreiks. Vastupanu oli mõttetu. Selline asjade käik oli vältimatu juba sestpeale, kui inimesed võtsid omaks suured ja komplekssed organiseerumisvormid. Isegi kui juhid hakkasid end halvasti üleval pidama – riisudes enda kätte põllumajanduslikke ülejääke, et soosida oma sõltlasi ja sugulasi, tehes seisuse püsivaks ja päritavaks, kogudes endale trofeekolpi ja orjapiigade haaremeid või kiskudes obsidiaannugade abil välja südameid oma rivaalide rinnust – isegi siis ei olnud enam võimalik minna tagasi. „Suured populatsioonid,“ pakub Diamond, „ei suuda toimida ilma juhtideta, kes langetavad otsuseid, täidesaatvate tegelasteta, kes tehtud otsused ellu viivad, ning bürokraatideta, kes otsuste ja seaduste elluviimise üle valvavad. Kõigi teie, anarhistlike lugejate õnnetuseks, kes te unistate elust ilma mingi riigivalitsuseta, loen ma siin üles põhjused, miks teie unistus on ebarealistlik: te peaksite leidma mõne tillukese inimsalga või sugukonna, kes oleks valmis teid aktsepteerima, kus keegi ei ole võõras ja kus kuningad, presidendid ning bürokraadid on tarbetud.“

Ebameeldiv järeldus, ja seda mitte ainult anarhistide, vaid igaühe jaoks, kes on kunagi sattunud mõtlema, kas ehk ei leidu status quo’le mõnda talutavat alternatiivi. Tähelepanuväärne on aga see, et hoolimata enesega rahulolevast toonist ei põhine niisugused väljaütlemised mingisuguselgi teaduslikul tõendusmaterjalil. Ei ole vähimatki põhjust uskuda, et väikestel gruppidel oleks eriline tõenäosus osutuda egalitaarseteks või et suurtel peaksid tingimata olema kuningad, presidendid või bürokraatiad. Need on lihtsalt faktide pähe esitatud eelarvamused.

Fukuyama ja Diamondi puhul võib vähemalt märkida, et nad ei ole vastavaid distsipliine kunagi õppinud (esimene on politoloog, teisel on doktorikraad sapipõie füsioloogia alal). Siiski on antropoloogidel ja arheoloogidel, isegi kui nad „laiema pildi“ narratiivide alal kätt proovivad, veider kalduvus jõuda välja mingi samalaadi, kuid piiratuma Rousseau-variatsioonini. Raamatus „Ebavõrdsuse loomine: Kuidas meie eelajaloolised esivanemad valmistasid pinna ette monarhia, orjanduse ja impeeriumi tõusuks“ 3toovad kaks silmapaistvalt kvalifitseeritud õpetlast, Kent Flannery ja Joyce Marcus, ära 500 lehekülje jagu juhtumiuuringuid, püüdes seda mõistatust lahendada. Nad möönavad, et institutsioonid nagu hierarhia ja orjus ei olnud meie jääaegsetele esivanematele päris tundmatud, kuid jäävad kindlaks, et neid kogeti peamiselt läbikäimises üleloomulikuga (esivanemate vaimude ja muu taolisega). Maaviljeluse leiutamine, pakuvad nad, viis demograafiliselt laienenud „klannide“ või „pärilusrühmade“ tekkeni, ja selle käigus sai ligipääs vaimudele ja surnutele teeks ka maise võimu juurde (kuidas täpselt, seda meile ei selgitata). Järgmine suurem samm teel ebavõrdsuse poole astuti Flannery ja Marcuse järgi siis, kui teatavad ebaharilikult andekad või mainekad klanniliikmed – vilunud ravitsejad, sõdalased ja teised edasitrügijad – said õiguse anda oma staatus järglastele edasi, sõltumata viimaste annetest või võimetest. Sellega olid seemned külvatud ja sealtpeale oli linnade, monarhia, orjanduse ja impeeriumini jõudmine veel vaid aja küsimus.

Flannery ja Marcuse raamatu juures on veider see, et alles riikide ja impeeriumide sünnini jõudes toovad nad tegelikult mängu mingisugusegi arheoloogilise tõendusmaterjali. Selle asemel tuginevad kõik tõeliselt võtmetähtsusega momendid nende ülevaates „ebavõrdsuse loomisest“ suhteliselt hiljutistele kirjeldustele piiratud tegevusulatusega korilastest, karjakasvatajatest ja maaviljelejatest, nagu Ida-Aafrika riftivööndis elavad hatsad või Amazonase vihmametsade nambikvarad. Säherduste „traditsiooniliste ühiskondade“ ülevaateid käsitletakse nii, nagu oleksid need otse meie paleoliitilisse või neoliitilisse minevikku avanevad aknad. Häda on selles, et tegelikult nad midagi seesugust ei ole. Hatsad ega nambikvarad ei ole mingid elavad fossiilid. Nad on palju aastatuhandeid olnud kontaktis maaviljeluslike riikide ja impeeriumidega, rüüstajate ja kaubitsejatega, ja nende sotsiaalseid institutsioone on otsustavalt kujundanud püüded viimastega toime tulla või neid vältida. Ainult arheoloogia saab meile öelda, mida – kui üldse midagi – neil eelajalooliste ühiskondadega ühist on. Niisiis, pakkudes küll igasuguseid huvitavaid sissevaateid sellesse, kuidas ebavõrdsuse ilmingud võiksid inimühiskondades tekkida, ei anna Flannery ja Marcus meile kuigivõrd põhjust uskuda, et need tegelikult ka niimoodi tekkisid.

3. Ent kas me tõesti tormasime ülepeakaela oma ahelatesse?

Kõik need lõputud püüdlused esile manada Rousseau süütut loodusseisundit ja sellest äralangemist on tõeliselt pentsikud selle poolest, et Rousseau ise ei väitnud kunagi, nagu oleks looduslikku seisundit ka tegelikult esinenud. See kõik oli vaid mõtteeksperiment. Oma (1754. aastal kirjutatud) „Arutluses inimestevahelise ebavõrdsuse allikaist ja alustest“,4kust suurem osa meie jutustatud (ja ümber jutustatud) loost pärit on, kirjutas ta: „… seda uurimistööd, mille me siin ette võime võtta, ei tule pidada ajalooliseks tõeks, vaid pigem hüpoteetilisteks ja tinglikeks mõttekäikudeks, mis sobivad paremini asjade loomuse illustreerimiseks kui nende tegeliku algupära kättenäitamiseks…“

Rousseau „looduslik seisund“ ei olnud kunagi mõeldud ühe arengujärguna. See ei pidanud olema üheks „metsluse-faasi“ vasteks, millest algavad šoti filosoofide Adam Smithi, Adam Fergusoni, John Millari või hiljem Lewis Henry Morgani evolutsioonilised skeemid. Nood teised olid huvitatud sotsiaalse ja kõlbelise arengu tasemete määratlemisest vastavalt ajaloolistele muudatustele tootmisviisides: korilus, karjakasvatus, põlluharimine, tööstus. Rousseau seevastu esitas pigem mõistujutu. Nagu on rõhutanud tuntud poliitikateoreetik Judith Shklar,5püüdis Rousseau tegelikult uurida seda, mida ta pidas inimkonna poliitika fundamentaalseks paradoksiks: et meie kaasasündinud vabadusetung juhib meid kuidagi ikka ja jälle „spontaanselt teele ebavõrdsuse poole“. Rousseau enda sõnul: „Kõik kihutasid oma ahelate poole, uskudes, et kindlustavad nii oma vabaduse; sest ehkki neil oli küllalt mõistust taipamaks poliitiliste institutsioonide eeliseid, ei olnud neil piisavalt kogemusi, et näha ette nende ohtlikkust.“ Kujuteldav looduslik seisund on kõigest üks viis selle mõtte näitlikustamiseks.

Me peame järeldama, et hoolimata kõigist oma visionäärsetest ideaalidest on revolutsionääridel jäänud sageli puudu kujutlusvõimest, eriti mis puudutab mineviku, oleviku ja tuleviku ühendamist. Kõik nad räägivad ikka üht ja sama juttu. Ei ole vist juhus, et tänapäeval, uue aastatuhande algul on kõige elujõulisemad ja loomingulisemad revolutsiooniliikumised – kellest Chiapase zapatistid ning Rojava kurdid on vaid kõige ilmsemad näited – need, mille juured on sügaval traditsioonilises minevikus. Mingi ürgalgse utoopia kujutlemise asemel saavad nad lähtuda keerulisemast ja komplitseeritumast narratiivist. Õigupoolest näib revolutsioonilistes ringkondades valitsevat üha süvenev arusaamine, et vabadus, traditsioon ja kujutlusvõime on alati olnud läbi põimitud ning jäävad sellisteks alati, viisidel, mida me ei suuda päriselt mõista. On juba aeg, et me ülejäänudki neile järele jõuaksime ja hakkaksime vaatama, milline võiks välja näha mittepiibellik versioon inimajaloost.

4. Kuidas võib (möödunud) ajaloo käik nüüd muutuda

Niisiis, mida on arheoloogiline ja antropoloogiline uurimistöö meile tegelikult Rousseau ajast peale õpetanud?

Esiteks seda, et „sotsiaalse ebaõigluse algupära“ järele küsimine on arvatavasti vale koht, kust alustada. Tõsi, meil ei ole tõesti aimu, missugune võis suurem osa inimese ühiskondlikust elust olla enne niinimetatud ülempaleoliitikumi algust. Suure osa meie tõendusmaterjalist moodustavad töödeldud kivi, luu ja veel paari vastupidava materjali laialipillatud killud. Eri inimlaseliigid eksisteerisid koos; ei ole selge, kas mingi etnograafiline analoogia võiks siin olla asjakohane. Alles ülempaleoliitikumi enda käigus, mis algab umbkaudu 45 000 aastat tagasi ja hõlmab jäätumise ning globaalse jahtumise kulminatsiooni (ca 20 000 aastat tagasi), mida tuntakse viimase jääaja maksimumi nime all, hakkavad asjad üldse mingisugusesse fookusse koonduma. Viimasele suurele jääajale järgnes siis ilmastiku soojenemine ning jääkatte järkjärguline taandumine, mis tõi meid meie praegusesse geoloogilisse epohhi, holotseeni. Järgnesid veelgi leebemad tingimused, mis valmistasid ette pinna, millel Homo sapiens – olles juba koloniseerinud suure osa Vanast Maailmast – viis lõpule oma marsi Uude Maailma, jõudes umbes 15 000 aastat tagasi Ameerikate lõunapoolseile randadele.

Niisiis, mida me tegelikult sellest inimajaloo perioodist teame? Suur osa varaseimast toekamast tõendusmaterjalist inimese sotsiaalse organisatsiooni kohta paleoliitikumis pärineb Euroopast, kus meie liik seadis end sisse kõrvuti Homo neanderthalensis’ega, enne kui viimane ümmarguselt 40 000 aastat eKr välja suri. (Andmete tihe kontsentratsioon selles maailmajaos peegeldab kõige tõenäolisemalt arheoloogilise uurimistöö ajaloolist kallutatust ja mitte midagi ebaharilikku Euroopa enese juures.) Sel ajal ning läbi kogu viimase jääaja maksimumi sarnanesid Euroopa asustuskõlblikud osad rohkem Serengeti rahvuspargiga Tansaanias kui ühegi tänapäevase Euroopa habitaadiga. Liustikepiirist lõuna pool, tundra ja Vahemere metsaste kallaste vahel, jagunes kontinent loomadest kubisevaiks orgudeks ja steppideks, mida hooajati läbisid hirve-, piisoni- ja karvaste mammutite karjad. Eelajaloolased on juba mõnikümmend aastat väitnud – küll vähese nähtava mõjuga –, et neid keskkondi asustavatel inimrühmadel ei olnud midagi ühist nonde õndsalikult lihtsate, egalitaarsete küttide-korilaste salkadega, kelletaolistena harjumuspäraselt ikka veel kujutletakse meie kaugeid esivanemaid.

Vaieldamatult on olemas rikkalike panustega matusepaigad, mis ulatuvad ajas tagasi kaugele jääaja sügavustesse. Mõned neist, näiteks 25 000 aasta vanused hauad Sungiris Moskvast ida pool, on olnud teada juba palju aastakümneid ning on teenitult kuulsad. Felipe Fernández-Armesto, kes arvustas „Ebavõrdsuse loomist“ The Wall Street Journalis,6väljendab mõistetavat hämmeldust selle üle, et need on raamatust välja jäetud: „Ehkki mr Flannery ja ms Marcus teavad, et pärilikkuseprintsiip eelnes maaviljelusele, ei suuda nad päriselt kõrvale heita rousseaulikku illusiooni, et see sai alguse alles paikse eluviisiga. Seetõttu kujutavad nad maailma, kus umbkaudu ajani 15 000 aastat eKr puudub päritav võim, eirates seejuures üht oma eesmärgi seisukohalt tähtsamat arheoloogilist leiukohta.“ Sest Sungiri paleoliitilise asula alla igikeltsa sisse oli kaevatud keskealise mehe haud, kes oli maha maetud, nagu Fernández-Armesto märgib, „rabavate auavaldustega: lihvitud mammutiluust käevõrudega, rebasehammastest diadeemi või peakattega ning ligi 3000 peenelt nikerdatud ja lihvitud vandelhelmega“. Ja mõne jala kaugusel täpselt samasuguses hauas „lebas kaks last, üks umbkaudu 10, teine 13 aastat vana, ehitud võrdväärsete hauapanustega – mille hulka vanema puhul kuulus oma 5000 sama peent (ehkki pisut väiksemat) helmest kui täiskasvanul ning mammutiluust nikerdatud massiivne oda“.

Niisugustel leidudel ei näi olevat mingit silmapaistvat kohta üheski senivaadeldud raamatus. Nende tähtsuse alahindamist või nende joonealustesse pagendamist võiks olla lihtsam andestada, kui Sungir oleks üks isoleeritud leid. Aga ta ei ole seda. Nüüdseks on tõestatult ülempaleoliitikumi-aegseid võrdlemisi rikkalike panustega matuseid leitud kaljukoobastest ja lageda taeva alla rajatud asulaist mitmel pool Lääne-Euraasias, Donist kuni Dordogne’ini. Nende seast leiame näiteks Hispaania Baskimaalt 16 000 aasta vanuse „Saint-Germain-la-Rivière’i emanda“, kes on ehitud 300 km kaugusel kütitud noorte hirvepullide hammastest valmistatud ehetega; ja Liguuria ranniku matused – sama iidsed kui Sungir –, teiste seas „Il Principe“ ehk Vürst, noor mees, kelle regaalide hulka kuulusid eksootilisest tulekivist skepter, põdrasarvest sauad ning keerukas perforeeritud merikarpidest ja hirvehammastest peaehe. Niisugused leiud esitavad innustava väljakutse tõlgendajaile. Kas Fernández-Armestol on õigus, kui ta ütleb, et need on tõendid „päritavast võimust“? Milline oli sääraste indiviidide staatus nende eluajal?

Mitte vähem intrigeerivad ei ole ka sporaadilised, kuid mõjukad tõendid monumentaalarhitektuurist, mis lähevad tagasi kuni viimase jääaja maksimumini. Idee, et „monumentaalsust“ võiks mõõta absoluutväärtustes, on muidugi sama tobe kui mõte esitada jääajal tehtud kulutusi dollarites ja sentides. See on suhteline mõiste, mis on sisukas üksnes teatud konkreetsel väärtuste ja varasemate kogemuste skaalal. Pleistotseen ei paku Giza püramiididele või Rooma Colosseumile otseseid vasteid. Küll aga pakub ta rajatisi, mida tolle aja mõõdupuude järgi ei saanud pidada millekski vähemaks kui avalikeks ehitisteks, mis tähendas keerukat kava ning tööjõu koordineerimist muljetavaldavas ulatuses. Nende hulka kuuluvad jahmatavad „mammutimajad“, mis on ehitatud mammutikihvadest raamile tõmmatud nahkadest ja mille näiteid – dateeritavaid aega umbkaudu 15 000 aastat tagasi – võib leida jäätumispiiri äärsest transektist, mis ulatub tänapäeva Krakówist lausa Kiievini välja.

Veel hämmastavamad on Göbekli Tepe kivitemplid, mis enam kui 20 aastat tagasi kaevati välja Türgi-Süüria piirialal ning on ikka veel elava teadusliku vaidluse teemaks. Pärit umbkaudu ajast 11 000 aastat tagasi, päris viimase jääaja lõpust, hõlmavad need vähemalt kahtkümmet müüridega piiratud megaliitehitiste kompleksi, mis kerkivad kõrgele üle Harrani tasandiku praeguseks viljatu pinna. Igaühe neist moodustavad enam kui viie meetri kõrgused ja kuni tonni raskused lubjakivisambad (mis on aukartustäratavad ka Stonehenge’i mõõdupuude järgi, aga sellest oma 6000 aastat varasemad). Peaaegu iga Göbekli Tepe sammas on tähelepanuväärne kunstiteos, millele on nikerdatud reljeefid ähvardavate loomadega, isassugutunnused raevukalt õieli. Kiskjaskulptuurid esinevad kõrvuti mahalöödud inimpeade kujutistega. Nikerdused annavad tunnistust skulptorioskustest, mida kahtlemata oli viimistletud järeleandlikuma puidu peal (mida kunagi Taurose mägede jalamil ohtralt võtta oli), enne kui neid asuti rakendama Harrani aluskivimi kallal. Huvitaval kombel – ja hoolimata rajatiste suurusest – oli nende massiivsete ehitiste eluiga suhteliselt lühike ja jõudis lõpule suure pidusöögi ning müüridevahe kiire täisajamisega: hierarhiad tõusid taeva poole ainult selleks, et saada kiiresti taas maha kistud. Ja selle eelajaloolise maskimängu, pidutsemise, ehitamise ja hävitamise protagonistideks olid, niipalju kui me teame, kütid-korilased, kes elasid üksnes metsiku looduse ressurssidest.

Mida me siis sellest kõigest peame arvama? Ühe reaktsioonina on õpetlased mõtte mingist egalitaarsest kuldajastust täielikult kõrvale heitnud ning järeldavad, et ratsionaalne omakasu ja võimu akumuleerumine on olnud püsivaks jõuks inimkonna sotsiaalse arengu taga. Aga ka see ei klapi päriselt. Tõendusmaterjal institutsionaalsest ebavõrdsusest jääaja ühiskondades, olgu suurejooneliste matuste või monumentaalsete ehitiste kujul, on parimalgi juhul sporaadiline. Matuseid lahutab üksteisest sõna otseses mõttes hulk sajandeid ja tihti ka sadu kilomeetreid. Isegi kui panna see tõendusmaterjali lünklikkuse arvele, peame ikkagi küsima, miks on tõendusmaterjal nii lünklik: lõppude lõpuks, kui kasvõi üks noist jääaja „vürstidest“ oleks käitunud pisutki näiteks pronksiaja vürstide moodi, siis peaksime leidma ka kindlustusi, laohooneid, paleesid – kõiki peadtõstvate riikide tavalisi tunnuseid. Selle asemel näeme kümnete tuhandete aastate jooksul küll monumente ja suurejoonelisi matuseid, ent eriti ei midagi muud, mis osutaks seisuslike ühiskondade kasvule. Ja lisanduvad teised, veelgi kummalisemad tegurid, näiteks fakt, et enamasti on „vürstliku“ matuse vääriliseks peetud vapustavalt moondunud füüsisega isikuid, keda tänapäeval peetaks kas hiiglasteks, küürakateks või kääbusteks.

Laiem vaade arheoloogilisele tõendusmaterjalile toob mõttesse ühe võtme selle dilemma lahendamiseks. See peitub eelajaloolise ühiskonnaelu aastaajalistes rütmides. Enamik senikäsitletud paleoliitilistest leiukohtadest seostub tõenditega iga-aastastest või kaks korda aastas toimunud koosviibimisperioodidest, mis olid seotud saakloomakarjade rändega – olgu nendeks siis karvased mammutid, stepipiisonid, põhjapõdrad või (Göbekli Tepe puhul) gasellid –, aga ka kalade tsüklilise kudematulekuga ning pähklikorjamisega. Ei ole kahtlust, et aasta ebasoodsamatel perioodidel meie esivanemad tõepoolest elasid ja kogusid toitu tillukeste salkadena. Kuid ülekaalukad tõendid näitavad, et teistel perioodidel kogunesid nad massiliselt sedalaadi „mikrolinnadesse“, nagu on leitud Dolní Věstonices, Morava jõgikonnas Brnost lõuna pool, pidades ülikülluslike looduslike toiduressursside varal pidusööminguid, viies läbi kompleksseid rituaale, ambitsioonikaid kunstilisi ettevõtmisi ning kaubitsedes mineraalide, merikarpide ja loomanahkadega, mis pärinesid hämmastavalt kaugetest paikadest. Lääne-Euroopa vasted neile hooajalistele kogunemispaikadele oleksid Prantsuse Périgordi ja Cantabria ranniku suured kaljukoopad oma kuulsate maalingute ja nikerdustega, mis samamoodi moodustasid osa iga-aastaste kokkutulekute ja laialiminekute tsüklist.

Niisugused ühiskondliku elu hooajalised mustrid püsisid veel kaua pärast seda, kui „maaviljeluse leiutamine“ väidetavalt kõik teiseks muutis. Uued tõendid näitavad, et sedalaadi alternatsioonid võivad osutuda võtmeks Salisbury tasandiku kuulsate neoliitiliste monumentide mõistmiseks, ja mitte ainult kalendrisümboolika poolest. Stonehenge, nagu selgub, oli kõigest viimane väga pikas rituaalsete struktuuride ahelas, mida püstitati nii kivist kui ka puust ning mida ümbritsevale tasandikule inimesed tähenduslikel aastaaegadel koondusid Briti saarte kõige kaugematest nurkadest. Hoolikad väljakaevamised on näidanud, et paljud neist rajatistest – mida praegu usutavalt tõlgendatakse mälestusmärkidena võimsate neoliitiliste dünastiate asutajatele – lammutati maha kõigest paar põlve pärast nende püstitamist. Mis veelgi rabavam, see suurejooneliste monumentide püstitamise ja mahakiskumise komme langeb kokku perioodiga, mil Britannia rahvad, võtnud mandri-Euroopast üle neoliitilise maaviljelusmajanduse, näikse pööranud selja vähemalt ühele selle kesksele aspektile, loobudes teraviljakasvatusest ja pöördudes – umbkaudu aastal 3300 eKr – tagasi sarapuupähklite kui ühe põhitoiduse kogumise juurde. Hoides küll alal oma loomakarjad, millest nad hooajati valmistasid pidusööminguid lähedalasuva Durringtoni valli juures, ei olnud Stonehenge’i ehitajad, nagu näib, ilmselt ei korilased ega maaviljelejad, vaid midagi vahepealset. Ja kui midagi kuningliku õukonna taolist oligi võimul pidustuste hooajal, kui inimesed suurel hulgal kokku tulid, pidi see siiski minema laiali suuremaks osaks aastaks, kui needsamad inimesed taas üle kogu saare laiali valgusid.

Miks need hooajalised variatsioonid nii tähtsad on? Sest need toovad ilmsiks, et päris algusest peale eksperimenteerisid inimesed teadlikult erinevate sotsiaalsete võimalustega. Antropoloogid ütlevad sedasorti ühiskondade kohta, et need on „kahetise morfoloogiaga“. Kirjutades 20. sajandi hakul, täheldas Marcel Mauss, et polaarjoone all elavatel inuittidel „ja samamoodi paljudel teistelgi ühiskondadel … on kaks rühmitumise viisi, üks suveks ja teine talveks, ja neile kahele rühmitumise viisile vastavad ka kaks õigussüsteemi, kaks moraali, kaht sorti kodumajandus ja usuelu“. 7Suvekuudel läksid inuitid väikeste patriarhaalsete salkadena laiali, et püüda mageveekalu, karibuusid ja põhjapõtru, iga salk ühe meessoost vanema võimu all. Vara tähistati omandimärkidega ja patriarhid teostasid oma sugulusgrupi turjal sunnijõulist, mõnikord isegi türanlikku võimu. Pikkadel talvekuudel aga, kui Põhja-Jäämere kaldale kogunesid hülge- ja morsakarjad, jõustus hoopis teine sotsiaalne struktuur ja inuitid tulid kokku, et ehitada suuri puust, vaalaluust ja kivist koosolemismaju. Nendes majades valitsesid niisugused voorused nagu võrdsus, altruism ja ühiselu; kogu vara kasutati ühiselt; abikaasad vahetasid partnereid hüljeste jumalanna Sedna egiidi all.

Poliitiliste kannapöörete mõttes vahest kõige rabavamad olid Ameerika suurte tasandike 19. sajandi hõimukonföderatsioonide – nomaadliku kütielu omaks võtnud kunagiste või puhutiste maaviljelejate – aastaaegadega seotud praktikad. Hilissuvel kogunesid väikesed ja üliliikuvad šaieenide ja lakotade salgad suurtesse asulatesse, et teha logistilisi ettevalmistusi piisonijahiks. Sel äärmiselt tundlikul perioodil määrasid nad ametisse politseijõud, mis teostasid täielikku sunnijõudu, kaasa arvatud õigus vangistada, piitsutada või trahvida iga üleastujat, kes võis ühist tegevust ohustada. Ometi, nagu täheldas antropoloog Robert Lowie, toimis see „ühemõtteline autoritaarsus“ rangelt hooajalisel ja ajutisel alusel, andes maad „anarhilisematele“ organiseerumisvormidele kohe, kui jahihooaeg – ja sellele järgnevad kollektiivsed rituaalid – olid lõpule viidud.

Õpetlaste teadmised ei liigu alati edasi. Mõnikord lihkuvad need tagasi. Saja aasta eest sai enamik antropolooge aru, et need inimesed, kes elatuvad peamiselt metsiku looduse ressurssidest, ei ole normaaljuhul piiratud eluga tillukestes „salkades“. See idee sündis tegelikult alles 1960. aastatel, kui ürgalgse inimluse näideteks said nii telepubliku kui ka teadlaste jaoks Kalahari bušmanid ja mbuti pügmeed. Selle tagajärjel oleme näinud tagasipöördumist evolutsiooniliste etappide teooria juurde, mis tõepoolest ei ole kuigi erinev Šoti valgustuse traditsioonist: sellest lähtub näiteks Fukuyama, kui ta kirjutab ühiskonnast, mis areneb ühtlases tempos „salkadest“ „suguharude“ ja „pealikuriikideni“ ning lõpuks sedasorti komplekssete ja kihistunud „riikideni“, milles me elame tänapäeval – mida tavaliselt määratleb nende monopol „sunnijõu legitiimsele kasutamisele“. Selle loogika järgi aga oleks šaieenid ja lakotad pidanud umbkaudu iga aasta novembris „arenema“ salkade staadiumist otseteed riikideks ja siis, kevade saabudes, jälle „taandarenema“. Praegu saab enamik antropolooge aru, et need kategooriad on lootusetult küündimatud, ometi ei ole keegi pakkunud välja ka ühtegi alternatiivset viisi mõtlemaks maailmaajaloost kõige laiemates joontes.

Täiesti sõltumatult lubab arheoloogiline tõendusmaterjal arvata, et viimase jääaja ülitugevalt aastaajast sõltuvais keskkondades käitusid meie kauged esivanemad laias laastus samamoodi: liikudes edasi-tagasi alternatiivsete sotsiaalsete korralduste vahet, võimaldades teatud aasta-aegadel autoritaarsete struktuuride tõusu tingimusel, et need ei saa jääda kehtima; lähtudes arusaamast, et ükski konkreetne sotsiaalne kord ei ole kunagi püsiv ega muutumatu. Ühe ja sama elanikkonna sees võidi elada moodustistes, mis kaugelt vaadates sarnanevad mõnikord salkadega, mõnikord hõimudega ja mõnikord ühiskonnaga, millele on omased mitmed tänapäeval riikidega seostatavad tunnusjooned. Niisuguse institutsionaalse paindlikkusega käib kaasas võime astuda mis tahes antud sotsiaalse struktuuri piiridest välja ja järele mõtelda; võime nii luua kui lammutada poliitilisi maailmu, milles me elame. Kui ka mitte midagi muud, siis vähemalt seletab see ära viimase jääaja „vürstid“ ja „vürstitarid“, kes näikse ilmuvat hiilgavas üksilduses, otsekui mingisuguse muinasjutu või kostüümidraama tegelased. Võib-olla nad olidki seda peaaegu otseses mõttes. Kui nad üldse valitsesid, siis võib-olla tõesti – täpselt nagu Stonehenge’i kuningad ja kuningannad – kõigest ühe lühikese hooaja vältel.

Nüüdisaja autoritel on kalduvus kasutada eelajalugu lõuendina, millele visandada lahendusi filosoofilistele probleemidele: kas inimesed on olemuselt head või halvad, koostööaltid või konkureerivad, egalitaarsed või hierarhilised? Selle tulemusel kipuvad nad ka kirjutama nii, nagu oleks 95% vältel meie liigi ajaloost inimühiskonnad olnud suurtes joontes ühesugused. Aga isegi 40 000 aastat on väga, väga pikk ajaperiood. Näib sisimalt tõenäoline, ja tõendusmaterjal kinnitab seda, et noodsamad rajaleidjaist inimesed, kes koloniseerisid suure osa planeedist, eksperimenteerisid ka tohutult mitmekesiste sotsiaalsete korraldustega. Nagu Claude Lévi-Strauss sageli osutas, ei olnud varajased Homo sapiens’id mitte üksnes füüsiliselt moodsate inimestega ühesugused, nad olid meiega võrdsed ka intellektuaalselt. Tegelikult oli enamik neist arvatavasti ühiskonna potentsiaalist teadlikumgi kui inimesed tänapäeval üldiselt, kuivõrd nad iga aasta eri ühiskonnakorralduse vormide vahet liikusid. Selle asemel et mingis ürgalgses süütuses logeleda, kuni ebavõrdsuse vaim kuidagiviisi pudelilt punni lõi, näikse meie eelajaloolised esivanemad olevat seda pudelit regulaarselt lahti ja kinni korkinud, piirates ebavõrdsust rituaalsete kostüümidraamadega, konstrueerides jumalaid ja kuningriike samamoodi nagu oma monumente ning neid siis rõõmsalt taas maha lõhkudes.

Kui nii, siis ei ole küsimus tegelikult mitte selles, „millised on sotsiaalse ebavõrdsuse juured“, vaid selles, „kuidas me nii kinni oleme jäänud“ vaatamata sellele, et oleme elanud nii suure osa oma ajaloost eri poliitiliste süsteemide vahet edasi-tagasi liikudes. See kõik on väga kaugel kujutelmast eelajaloolistest ühiskondadest, mis triivivad pimesi institutsionaalsete ahelate poole, mis neid seovad. See on kaugel ka Fukuyama, Diamondi jt koledatest prohvetikuulutustest, kus mis tahes „kompleksne“ sotsiaalse organiseerumise vorm tähendab paratamatult, et tillukesed eliidid haaravad võtmetähtsusega ressursid enda valdusse ning hakkavad kõiki ülejäänuid jalge alla tallama. Suurem osa sotsiaalteadustest käsitleb neid süngeid prognoose enesestmõistetavate tõdedena. Aga need on selgesti alusetud. Seega võiksime täitsa õigustatult küsida, millised kalliks peetud tõed veel tuleb nüüd ajaloo prügimäele heita?

Tõtt-öelda kenake hulk. Esimene pomm meie nimekirjas puudutab maaviljeluse päritolu ja levikut. Enam ei toeta miski vaadet, nagu oleks see tähistanud tähtsat pööret inimühiskondades. Nondes maailmajagudes, kus loomad ja taimed kõige varem kodustati, ei toimunud tegelikult mingit tajutavat „muutust“, kus paleoliitilisest korilasest oleks ühtäkki saanud neoliitiline farmer. „Üleminek“ peamiselt looduslikest ressurssidest elatumiselt toidu tootmisel põhinevale eluviisile võttis tüüpjuhul aega umbes 3000 aastat. Kui maaviljelus tegigi rikkuse ebavõrdsema jaotumise võimalikuks, siis hakkas selline jaotumine enamikul juhtudel tegelikult toimuma alles tuhandeid aastaid pärast elukorralduse muutust. Vahepealsel ajal katsetasid inimesed üksteisest nii kaugetes piirkondades nagu Amazonase alad ja Lähis-Ida Viljakas Poolkuu maaviljelusega – „mängisid maaviljelust“, kui soovite, liikudes igal aastal eri tootmisviiside vahet üsna samamoodi, nagu nad vaheldasid ka oma sotsiaalseid struktuure. Veel enam, „maaviljeluse levik“ sekundaarsetele aladele, nagu näiteks Euroopasse – mida väga tihti kirjeldatakse triumfalistlikus võtmes, küttimise ja koriluse vältimatu allakäigu algusena – oli, nagu selgub, ülimalt ebakindel protsess, mis mõnikord nurjus, viies demograafilise kollapsini mitte küttide, vaid maaviljelejate juures.

Ilmsesti ei ole nii erakordselt pikaajaliste ja keerukate protsessidega tegeldes enam mõtet kasutada fraase nagu „maaviljeluslik pööre“. Kuna ei eksisteerinud mingit Eedeni-taolist olekut, millest esimesed maaviljelejad võinuksid astuda oma esimesed sammud teel ebavõrdsuse poole, on veelgi vähem mõtet rääkida sellest, et maaviljelusega said alguse seisused või eraomand. Kui sotsiaalse kihistumise kindlustumist üldse kusagil võib täheldada, siis just nende asurkondade seas – „mesoliitiliste“ rahvaste juures –, kes varajase holotseeni järjest soojenevatel sajanditel maaviljelusest keeldusid: vähemalt kui luksuslike panustega matused, röövsõjad ja monumentaalehitised tõenditena arvesse tulevad. Vähemalt mõningail juhtudel, näiteks Lähis-Idas, näib, et esimesed maaviljelejad töötasid oma töömahukama eluviisi jaoks teadlikult välja alternatiivseid kogukonnavorme. Oma küttidest-korilastest naabritega võrreldes näevad need neoliitilised ühiskonnad välja rabavalt egalitaarsed, kusjuures dramaatiliselt tõuseb naiste majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, mida selgesti peegeldab nende kunst ja rituaalne elu (seadkem vaid Jericho või Çatalhöyüki naisefiguurid vastamisi Göbekli Tepe hüpermaskuliinse skulptuuriga).

Teine pomm: „tsivilisatsioon“ ei esine tervikpaketina. Maailma esimesed linnad ei tekkinud kõigest käputäies paikades koos tsentraliseeritud valitsemise ja bürokraatliku kontrolli süsteemidega. Hiinas Huang He alamjooksul näiteks, nagu me nüüd teame, eksisteeris aastaks 2500 eKr – enam kui tuhat aastat enne vanima (Shangi) kuningadünastia rajamist – 300 või enamal hektaril laiuvaid asulaid. Vaikse ookeani vastaskaldal on Peruu Río Supe orust, eriti Carali leiukohast, leitud umbes samast ajast pärinevaid rabavate mõõtmetega tseremoniaalkeskusi: mõistatuslikke säilmeid süvendatud platsidest ja monumentaalsetest platvormidest, mis on neli aastatuhandet vanemad kui inkade impeerium. Need hiljutised avastused näitavad, kui vähe me veel tegelikult teame esimeste linnade paiknemisest ja päritolust ning kui määratult palju vanemad võivad need linnad olla autoritaarse valitsuse ja kirjaoskusega halduse süsteemidest, mida kunagi peeti nende asutamise vajalikeks tingimusteks. Ja urbaniseerumise üldtunnustatumate südamaade – Mesopotaamia, Induse oru, Mehhiko oru – kohta koguneb üha rohkem tõendeid, et esimesed linnad olid seal organiseeritud teadlikult egalitaarsetel alustel, nii et munitsipaalnõukogud jäid keskvõimust tähelepanuväärselt sõltumatuks. Kahel esimesel juhul õilmitsesid peene kodanikuinfrastruktuuriga linnad enam kui pool aastatuhandet, ilma et oleks mingeid jälgi kuninglikest matustest või monumentidest, regulaarvägedest või muudest ulatusliku sunnijõu vahenditest või isegi vihjet otsesele bürokraatlikule kontrollile enamiku kodanike elu üle.

Öelgu Jared Diamond mida tahes, ei ole absoluutselt mingeid tõendeid, et ülalt alla toimivad valitsusstruktuurid oleksid ulatusliku organiseerumise paratamatu tagajärg. Öelgu Walter Scheidel mida tahes, ei vasta lihtsalt tõele, nagu ei oleks valitsevaist klassidest, kui need end kord juba on sisse seadnud, võimalik lahti saada muidu kui üleüldise katastroofi teel. Kui võtta kõigest üks hästi dokumenteeritud näide: umbkaudu aastal 200 pKr näikse Teotihuacani linn Mehhiko orus, elanikkonnaga 120 000 inimest (üks oma aja maailma suurimaid), olevat läbi teinud põhjaliku muutuse, pöörates selja püramiidtemplitele ja inimohvritele ning luues end ümber tohutu mugavate villade kogumina, mis on kõik peaaegu ühesuurused. Nii jäid lood umbes 400 aastaks. Isegi Cortési päevil oli Kesk-Mehhiko veel koduks Tlaxcala-taolistele linnadele, mida juhtisid valitavad nõukogud, mille liikmeid nende valijad perioodiliselt piitsutasid, tuletamaks neile meelde, kes siin tegelikult lõpuks peremees on.

Mosaiigitükid täiesti teistsuguse maailmaajaloo kokkupanekuks on olemas. Suuremalt jaolt oleme lihtsalt oma eelarvamustest liiga pimestatud, et kõiki järeldusi taibata. Nii näiteks kinnitab tänapäeval peaaegu igaüks, et osalusdemokraatia või sotsiaalne võrdsus võivad küll toimida väikeses kogukonnas või aktivistide rühmas, kuid neid ei saa kuidagi „suurendada“ linna, regiooni või rahvusriigi mõõtkavani. Kuid otse meie nina all olevad tõendid, kui me vaid suvatseksime neid vaadata, lubavad arvata vastupidist. Egalitaarsed linnad ja isegi piirkondlikud konföderatsioonid on ajaloos üsna tavalised. Egalitaarsed perekonnad ja majapidamised seevastu mitte. Kui ajaloo kohtuotsus kord käes, saame näha, et kõige valulikum inimlike vabaduste kadu sai alguse just väikeses mõõtkavas – sugupoolte, vanusegruppide ja koduorjuse suhete tasandil –, niisugustes suhetes, mis sisaldavad ühtaegu suurimat intiimsust ja strukturaalse vägivalla sügavaimaid vorme. Just sinna peaksime me vaatama, kui tahame tõesti mõista, kuidas esmakordselt sai vastuvõetavaks see, et mõned muundavad oma rikkuse võimuks, sellal kui teised leiavad end olukorrast, kus neile öeldakse, et nende vajadused ja elu ei loe. Ja just seal, ennustame meie, tehakse tulevikus ära kõige raskem töö vaba ühiskonna loomiseks.