Kontrrevolutsioon kontrrevolutsiooni vastu

2006. aastal tuli Ungaris taas võimule sotsialistide ja liberaalide koalitsioon, mida juhtis noor ja andekas miljardärist ärimees, endine komsomolisekretär Ferenc Gyurcsány. Seda tänu vasakpopulistlikele lubadustele, mis – nagu Gyurcsány ise oma parteikaaslastele peetud salajases kõnes tunnistas –, olid vaid hunnik teadlikke valesid. Kõne lekitamise järel puhkesid Budapestis meeleavaldused ja riigitelevisiooni peahoone – valelikkuse sümbol – pandi põlema. 23. veebruaril, 1956. aasta revolutsiooni aastapäeval, maksis politsei, kes paar päeva varem oli rahutustes selgelt alla jäänud, protesteerijatele kätte, pekstes meeleavaldajaid, möödakäijaid, juba kinnipeetuid ja kõiki, kes teele ette jäid. (Liberaalne intelligents asus oma igaveseks häbiks politseiterrori poolele.) Protestid kestsid kuid, käies kiiresti alla, ning neis hakkas üha enam domineerima nooleristlaste – 1944. aastal sissepiiratud Budapestis juudivastase terroriga kuulsaks saanud Ungari natside – sümboolika.

Proteste kasutas osavalt ära parlamendi paremopositsioon, mida juhib endine peaminister Viktor Orbán. Valitsuskoalitsioon jätkas radikaalsete kokkuhoiumeetmetega, järsu maksutõusuga, sotsiaal- ja tervishoiukulude kärbetega, koolide, kultuuriasutuste ja haiglate sulgemisega (on juba esinenud tervishoiukaosest tingitud surmajuhtumeid), kärpides või peatades mitmesuguseid subsiidiume, kavandades haiglate, raudteede, elektrijaamade ja munitsipaalteenuste erastamist, liberaliseerides hindasid (sh ravimihindu), kehtestades igakordsed visiiditasud (riiklikus) meditsiinis ning õppemaksud ülikoolides, kahekordistades ühistranspordi piletihindu, külmutades palgad ja pensionitõusud – tehes kõike, mis vajalik riigivõla ja kaubandusdefitsiidi kahandamiseks, et vastata eurotsooniga liitumiseks nõutavatele “konvergentsikriteeriumidele”. Krediidireitingu andjatel, nagu agentuur Standart and Poor, on valitsuse poliitikale suurem mõju kui valijaskonnal.

Kõigele sellele vastandub kõrvulukustav antikommunistlik tänitamine, ksenofoobne, antisemiitlik, Lääne- ja immigrantidevastane kihutustöö (immigrante Ungaris küll samahästi kui pole, aga mis sellest – kunagi tulevikus võib neid ju tulla, kui praegu võimul olevaid juurtetuid kosmopoliite minema ei aeta). Arvamusküsitlused näitavad, et vasaktsentristlik parlamendienamus võib kaduda; valitsuse toetajaid ähvardatakse avalikult. Parempoolsed on algatanud ebapopulaarsete meetmete üle referendumi, millest kujuneb sotsialistlik-liberaalsele valitsusele kindlasti üks suur lüüasaamine.1 Politsei kuritarvituste tõttu pidid riigi kolm tähtsamat politseijuhti, salateenistuse juht ja justiitsminister häbiga tagasi astuma. Korruptsioon on igapäevane asi. Teede- ja metrooehitus logiseb. Pilvelõhkujatest kontorihooned seisavad lõpuni ehitamata ja tühjalt. Usaldus avalike institutsioonide vastu on nullilähedane.

Tuhanded mootoratturid, kes uhkeldavad Wehrmachti kiivrite imitatsioonidega ning suurte natsi- ja nooleristi-lippudega ning kelle nahkjakke ehib nende organisatsiooni ametlik nimi Goy Bikers, täidavad Budapesti kesklinna peatänavaid kõuemüra ja heitgaasipilvedega. Alatasa korraldatakse meeleavaldusi, kus nõutakse mittevalitavat ja mitteparteilist ülemkoda ning uut põhiseadust, mis (rahva asemel) omistaks ülima võimu Pühale Kroonile.

Kuidas seda poliitilise hulluse puhangut mõtestada? Erinevalt 1953., 1956., 1968. ja 1981. aasta revolutsioonilistest ülestõusudest (vastavalt Ida-Berliinis, Budapestis, Prahas ja Gdanskis) ei tõotanud 1989. aasta režiimimuutus Ida-Euroopas puhtamat ja paremat sotsialismi, töölisnõukogusid, kollektiivset juhtimist ega isegi suuremaid palku proletaarlastele. Seda nähti “normaalsuse” ja ajaloolise järjepidevuse taaskehtestamisena ning püha kolmikvormeli – demokraatia, “turumajandus” ja tingimusteta liit “Läänega” – taastamisena.

Nagu ma olen varem näidanud,2 oli järjepidevuse idee pettekujutlus. Ida-Euroopas ei eksisteerinud varem säärast süsteemi, vaid seal oli kõigest mahajäänud agraarühiskond, mis põhines laostunud latifundiumidel, autoritaarsel poliitilisel korral, mida juhtis enamasti sõjaväelaste kildkond, kes pärines vaesunud aadlist ning kaldus korraldama riigipöördeid, ning avalikus ja vaimuelus andsid tooni “Lääne” vastased. Mõningad modernsuse elemendid viidi sisse alles hiljem leninlike planeerijate ja moderniseerijate poolt, kes vere, kannatuste, puuduse, türannia ja tsensuuri ülimalt kõrge hinnaga suutsid juurutada sotsiaalse mobiilsuse, urbaniseerumise, ilmalikustumise, industrialiseerumise, kirja- ja arvutusoskuse, hügieeni, infrastruktuuri, tuumikperekonna, töödistsipliini ja kõik muu.

Sellele vundamendile rajatigi uus turukapitalism ja pluralistlik demokraatia – mitte illusoorse liberaalse mineviku taasavastamisele, vaid nende nähtuste esmakordsele käsu korras kehtestamisele. See oli küll äärmiselt populaarne käsk elanikkonna selle osa seas (mille entusiastlik ja aktiivne liige minagi olin), kes osales rongkäikudel, meeleavaldustel, miitingutel – rääkimata isegi utoopilises poliitikategemises möödapääsmatust manipuleerimisest ja sohitegemisest – ning mis tollal paistis “rahvana”, kuid moodustas parimal juhul 5 protsenti tegelikust, empiirilisest deemosest. Ometigi paistis meile, kes me astusime oma süngetest mõne tosina liikmelistest dissidendieraklaist päevavalguse kätte, et need sada tuhat inimest ongi “massid”. Sel vähemusel, kes nüüdseks on laiali pudenenud, oli poliitiline hoiak ja maailmavaade, mis kujutas endast 1848. ja 1968. aasta kombinatsiooni: reibas demokraatlik rahvuslus ja konstitutsiooniline liberalism koos vastumeelsusega autoriteedi, (kultuurilise ja seksuaalse) allasurumise, distsipliini ja puritanismi suhtes.

Need üürikesed ideoloogilised ilmingud, mis tollal paistsid meile nii sügavamõttelised, huvitavad ja püsivad, peegeldasid olukorda, mida peaaegu kõik vaatlejad on olnud aeglased mõistma ja veelgi aeglasemad hõlmavalt kirjeldama.3 Nii pole suudetud rahuldavalt seletada “reaalse sotsialismi” dissidentliku kriitika vasakpoolset hoiakut ega ka 1989. aasta 68ndalikku libertaarset meelsust. Isegi kõige näkkukargavamalt ilmselged ajaloolised võrdlusjooned on jäänud tõmbamata. Kõige imelikumaks pean seda, et heaoluriigi kriisi ajaline kokkulangemine Idas ja Läänes pole äratanud mingit huvi. Ajaloolist ja poliitilist kujutlust on halvanud Nõukogude bloki režiimide pidamine (mingis ähmases mõttes) “sotsialistlikuks”, sest selleks nad end ju ise olid kuulutanud, ja mingis olulises mõttes oli see ka põhjus, miks Lääne mitut karva suurvõimud nende vastu üldse nii järelejätmatult võitlesid.

Seda seisukohta tuleks natuke selgitada. Minu arvates pole vähimatki kahtlust, et “reaalne sotsialism” oli erilist sorti riigikapitalism.4 Selles süsteemis oli olemas oma kaubatootmine, palgatöö, ühiskondlik tööjaotus, töö tegelik allutatus kapitalile, akumulatsiooni imperatiiv, klassivõim, ekspluateerimine, rõhumine, sundkonformism, hierarhia ja ebavõrdsus, tasuta kodutöö ja tingimusteta keeld töölisprotestidele (kõik streigid olid ebaseaduslikud), rääkimata poliitiliste meeleavalduste üldisest keelustatusest. Peamine erinevus oli mõistagi “turukoordinatsiooni” puudumine ja seda asendav valitsusepoolne planeerimine. Termin “eraomandus” on siinkohal eksitav, sest kui selle tähenduse tuumaks on proletaarlaste eraldamine tootmisvahenditest, siis tähistab see ka riigiomandust, isegi ilma et peaksime püüdma nendevahelist märkimisväärset erinevust pisendada. Kui “omand” tähendab võimu (ja juriidiliselt seda ta ju tähendab), siis on ka “riigiomandus” selles mõttes “eraomandus”: keegi ei saa ju väita, nagu olnuks Nõukogude tüüpi režiimides töölistel võimu tootmise, jaotamise, investeerimise ja tarbimise üle.

Samuti pole kahtlust, et Stalini-järgne riigikapitalism Nõukogude blokis ja Jugoslaavias (umbes 1956-1989) üritas luua teatavat autoritaarset heaoluriiki, mis oma probleemide poolest oli väga sarnane mis tahes heaoluriikidega Läänes, olgu need siis sotsiaaldemokraatlikud, kristlik-demokraatlikud või gollistlikud (või isegi Uuel Kursil põhinevad). (Ma ei peatu siin heaoluriikliku kapitalismi näidetel fašistlikes ja natsistlikes režiimides, kui tahes asjakohased need ka oleksid.) Igasuguse heaoluriigi – ka poststalinistliku, Gulagi-järgse “reaalse sotsialismi” – sotsiaalseks eesmärgiks oli (siinkohal võib sellest julgesti rääkida juba minevikuvormis) katse hoida tarbimist ülal nõudluse konjunktuurse reguleerimisega, et talitseda ja kaasata mässumeelset töölisklassi odava elamispinna, transpordi, hariduse ja tervishoiu abil ning luua nõnda dopolavoro (mussolinilik põhimõte, mida imetlesid ka Uue Kursi pooldajad USAs, kuid mis oli mõistagi sama mõjukas 1930. aastatel Stalini Venemaal), millega kaasneksid palgalised puhkused, massiturism, odavad rahvalikud meelelahutused, mõõduka hinnaga rõivamood ja sõiduautod. “Lõbusad semud”, 1930. aastate Nõukogude muusikafilm pioneeridest (Venemaa kõigi aegade suurim kassahitt), oli oma talumatu õnnelikkusega äravahetamiseni sarnane Hollywoodi või Kolmanda Riigi UFA filmistuudiote deliirselt naerunäolise toodanguga, vahest vaid tüdrukusäärte ahvatlusi tuuakse selles vähem esile.

Samal ajal meenutasid “sotsialistliku” Ida-Euroopa mõningad jooned pigem Kagu-Aasia korporatistliku heaolu meetodeid – ettevõtete suvelaagrid ja puhkekodud, mis olid töötajatele enamasti priid ja mida haldasid ametiühingud (nendesse kuuluda oli põhimõtteliselt igal kodanikul õigus), tasuta lastesõimed ja -aiad tööjõu järelkasvule – ning mõned jooned jällegi pärinesid Euroopa sotsiaaldemokraatiast, kuid need muudeti üldiseks ja kohustuslikuks: näiteks hästivarustatud rahvaraamatukogud, odavad raamatud, teatri- ja kinopiletid (kohaliku ametiühingu kaudu tellitud piletid maksid pealegi poole juba niigi odavast hinnast), töölispäritolu noorukite positiivne diskrimineerimine kõrgkoolidesse vastuvõtmisel, tööohutus, odavad põhitoiduained, odav alkohol, tubakas ja ühistransport, ligipääs sportimisvõimalustele. Valitseva klassi silmatorkava rikkuse puudumine, rääkimata hooplevast luksusest, koos igikestva kaubanappusega ning väga piiratud tarbimisvalikuga, seksuaalne puritanism, pikk sõjaväeteenistus, raske töö kultus, “populaarse mehaanika” ja kosmoselendude kultus noorte seas ning järelejätmatu propaganda, mis rõhutas režiimi plebeilikke ja “kollektivistlikke” omadusi, nii et igaüks pidi teadma, kuidas käsitseda tööriistakasti, kõblast ja hangu – see kõik lõi võrdsuse atmosfääri.

Muidugi oli see kõigest atmosfäär või meelestatus, aga samas oli ka tegelikkus võrratult egalitaarsem kui praegu. “Reaalse sotsialismi” tingimustes rõhusid rahvusriigid oma etnilisi vähemusi – väljaspool Nõukogude Venemaad eriti pärast Stalini surma –, pakkudes neile see-eest võimalust assimileeruda ning rõhutades “ühtsust”, “harmooniat” ja iidsete kultuurikonfliktide lõppu. (1960. aastate alguse Ungari sotsiaaltöötajate ja omavalitsusametnike väljaõpetamiseks mõeldud filmides näidatakse nomaadlike mustlasperekondade sunniviisilist pesemist, juustelõikust ja täide hävitamist, mida viivad läbi politsei ja sõjaväehaiglate personal; põrgulikud alandusstseenid segunevad teeseldud naeratustega otse kaamerasse.) Talupoegade ümberasustamine tööstusasulatesse oli erinevalt 19. sajandist suhteliselt hästi korraldatud; kuni 1970. aastateni, mil ressursid hakkasid juba kokku kuivama, koliti nad suurtesse kortermajadesse ja neile pakuti kohe terve hulk ühiskondlikke teenuseid, sealhulgas tervishoiu- ja kultuurialaseid. Mõnes riigis, nagu Rumeenia ja endine Tšehhoslovakkia, elab enamik linlastest ikka veel tollastes lagunevates kortermajades.

Pole kahtlustki, et need ühiskonnad olid väljakannatamatult autoritaarsed, ängistavad ja allasurutud, aga alles nüüd hakkame aru saama ka sellest, kuivõrd integreerunud, sidusad, rahumeelsed, kuritegevusvabad ja institutsionaliseerunud nad olid; omamoodi väikekodanlase unelm, kuid unelm sellegipoolest. Samal ajal olid nad ka “vertikaalsed”, st tõusev sotsiaalne mobiilsus oli kiire ja laiahaardeline, ning kuna jutt on algselt mahajäänud talurahvaühiskondadest, siis oli muutus õige rabav (maalt linna, tapva füüsilise põllutöö juurest tehnilisele tööle tehases, näljast, räpast ja viletsusest tagasihoidlike sööklaeineteni, sooja vee ja kanalisatsioonini). Ka kultuurimuutus oli järsk. Teekond kirjaoskamatusest ja kella mittetundmisest Brechti ja Bartokini oli hämmastavalt lühike. (Muide, õpetlik on, kui tähtsad on kultuuriliste vajaduste institutsionaalsed juured – pool kontinendist lõpetas tõsise kirjanduse lugemise ja klassikalise muusika kuulamise paari aastaga, kui need tegevused uutes sotsiaalsetes ja ideoloogilistes tingimustes enam hõlpsasti kättesaadavaks ja tähendusrikkaks ei osutunud: “Doch die Verhältnisse, sie sind nicht so” – “Kuid olud paraku ei ole need”.5)

1989. aasta režiimimuutus (milles siinkirjutaja mängis üpris avalikku rolli ja mille suhtes tema tunded on tagantjärele üsna ambivalentsed) tõi kaasa tormijooksu “riigiomandile”, selle maailmaturuhindadega erastamise, odava ülesostu, alltöövõtu ja direktoritele müümise (kes omakorda müüsid ettevõtted edasi rahvusvahelistele firmadele, misjärel paljud neist kinni pandi, et kahandada konkurentsi ja luua uusi pantvangis tarbijaturge) ning see kutsus esile enneolematu hinnatõusu, reaalpalga ja elatustaseme languse ning massilise tööpuuduse. Turu liberaliseerimine tähendas, et seni kaitstud, poputatud, tehnoloogiliselt mahajäänud kohalikud tööstused ei olnud võimelised taluma pingelist konkurentsi jaemüügiturgudel, mis viis kohaliku kaubanduse kokkukukkumiseni, sest see ei suutnud dumpingule ja muudele säärastele nippidele vastu seista. Peaaegu pool kõigist töökohtadest kadus. Vägagi ehtsat rõõmu pluralistliku poliitilise konkurentsi ja määratult kasvanud väljendusvabaduse üle tumestas vaesus ja ebaturvalisus, millega kaasnes kommertsliku popkultuuri, reklaami, tabloidide ja muu rämpsu üha laienev mõjusfäär. See, mis algul tundus millegi värvikana, on osutunud pelgalt kassikullaks ning kaotanud koos uudsusega oma võlu.

Ida-Euroopa õnnetud elanikud võtsid kõike seda ilmse ja arusaamatu katastroofina. Mõningase kriitikameele säilitasid need poliitilised grupid, kes olid võidelnud endise režiimi vastu ja jätkasid võitlust selle vaimuga veel pikka aega, ajades Teise maailmasõja järgset liberaalset joont (väljendusvabadus, konstitutsionalism, abordiõigus, homoseksualistide õigused, rassismivastasus, antiklerikalism, antinatsionalism – mis on kindlasti asjad, mille eest tasub seista, aga mis jäävad kaugeks laiemale lihtrahvaklassile, kes on hõivatud hoopis muuga), pööramata sealjuures tähelepanu laialdasele vaesusele, sotsiaalsele ja kultuurilisele kaosele. Need grupid ühendasid liberaalsele vasakpoolsusele omase “inimõigustel” põhineva kõnepruugi neokonservatiivsele parempoolsusele iseloomuliku “vaba valiku” retoorikaga (ja seda teevad nad ikka veel, ka 18 aastat hiljem) ning mõistsid erastamist kõikvõimsa riigi lammutamisena, mis oma ümberjagamisrelvaga varustatult paistis neile vaenlasena, kelle vastu tuleb võidelda. Ideoloogilist vastast nägid nad “ülalpeetavamentaliteedis”, mis ei lase sotsiaalriigi alamatel saada vabadust armastavateks, vaprateks ja autonoomseteks kodanikeks. Mäletan, kuidas 1990.-1994. aastal Ungari parlamendis arutasime viis kuud vabariigi vapi küsimust (kas Püha Krooniga või ilma, võitis Krooni partei), tööpuuduse teemal aga puudus vähegi sisukas debatt, samal ajal kui kümne miljoni elanikuga väikeriigis haihtus kaks miljonit töökohta.

Heaoluriigi päästmise ülesande enda peale võtmine tundus nüüd kõigile poliitilistele jõududele millegi ilmvõimatuna. Maades, nagu Ida-Saksamaa ja Tšehhi Vabariik, kus “kommunistliku” aparaadi funktsionääre hakati ametlikult diskrimineerima ning endise valitseva partei liikmed pidid enesekaitseks ja haavatud uhkuse ravimiseks kokku hoidma, langes see ülesanne nn postkommunistliku vasakpoolsuse õlule. Ülejäänutes võtsid selle ülesande tavaliselt enda peale äärmusnatsionalistlikud ja “kristlikud” parteid. Kuna valitsevate “kommunistlike” parteide turumeelsel reformistlikul tiival (ja nende ekspertnõunikel ülikoolides, uurimisinstituutides ja riigipankades), kes õigel ajal õiges kohas olles lõikasid erastamisest kopsakat profiiti, esines mõningast personaalset järjepidevust endisaegsete komparteidega, siis omandas näiva usutavuse ka populaarne teooria, nagu polekski “midagi muutunud” – kõik toimuv on lihtsalt vandenõu diskrediteeritud valitseva klassi võimu pikendamiseks. Tõsi on hoopis see, et muutused on olnud nii tohutud, et ainult murdosa nomenklatuurist on suutnud end kapitalistlikeks ärimeesteks ümberseadistada. Suurim võitja aga pole olnud keegi kohalikest, vaid rahvusvahelised korporatsioonid, Ameerika juhitud sõjaline liit ning Euroopa Liidu bürokraatia.

Ometigi leidub selles populaarses teoorias oma tõetera – nimelt kahtlustus, et plaanimajandusliku riigikapitalismi (ehk “riigisotsialismi”) ja liberaalse turukapitalismi erinevus ei olegi nii suur, nagu 1989. aastal pidulikult kuulutati. Paranoiliste linnalegendidena ringlevad rahvalikud teooriad, kui tahes mõistetavad nad ka oleks, ei saa ega tohi asendada analüüsi. Kuid oma poliitiline tähendus neil on, eriti kui paljud endiste “kommunistlike” organisatsioonide järglasparteid kuulutavad nüüd neokonservatiivset rõõmusõnumit (termin “uusliberaalne” on mõnevõrra eksitav: tänaste ultrakapitalistide ja turufundamentalistide pidamine liberaalideks nõuaks erakordset kujutlusvõimepingutust) ning lammutavad heaoluriigi viimaseid jäänuseid. Siit siis “kommunistide” kummaline samastamine “kapitalistidega” mõningates Ida-Euroopa maades – eks ole ju lõppude lõpuks endised “kommunistid” need, kes kõike seda meile nüüd teevad, ikka on pukis samad tegelased, demokraatlik ümberkujundus on olnud pettus, kõik see on juudi-bolševistlik vandenõu jne.

Sotsialismi ja kapitalismi samastamine oli teadagi üks natsistlikke klišeesid – mõlemad on rassivõõrad. Aga “olud paraku ei ole need”; ja antud juhul ei saaks nad teistsugusemad ollagi. Olid ju kommunistid ja sotsiaaldemokraadid 1920. ja 1930. aastatel ühinenud ja kaljukindlad oma väärteadvuses, et nad seisavad lahutamatult vastu kapitalismile ja türanniale. Väärteadvus ei välista veel siirust. 21. sajandi alguse ekskommunistlikud parteid ei vastandu üksnes sotsialismile, vaid ka töölisklassi kõige elementaarsematele huvidele: selles pole midagi uut ja see nähtus ei piirdu ka ainult Ida-Euroopaga. (Ida-Euroopast rääkides pean ma kindral de Gaulle’i hea eeskuju järgi alati silmas ka endise Nõukogude Liidu Euroopa osa). Kutsusid ju Itaalia Kommunistlik Partei ja selle juht Enrico Berlinguer üles kokkuhoiumeetmetele ja rõhutasid proletaarset kohust nendega leppida juba kaks aastat enne proua Thatcheri võimuletulekut.6 (Endise IKP paremtiib Vasakdemokraatlik Partei taotleb nüüd liitumist oma kuuekümneaastase põlisvaenlasega, kristlike demokraatidega…) Niisiis see klišee, ilma et ta sellest tõesemaks muutuks, kujutab endast ausat ja õiglast ajaloolist kättemaksu.

Just seetõttu vastandutakse neokonservatiivsele kontrrevolutsioonile vastupanuvormidega, mis on rüütatud sõjaeelse natsionalismi ja militaarse parempoolsuse rõivaisse, millega sageli seguneb avalikult fašistlik retoorika ja sümboolika ning endise Nõukogude Liidu puhul äärmine eklektika, kus püütakse sünteesida stalinismi ja fašismi. (Venemaa Kommunistlik Partei, peamine opositsioonijõud Venemaal, leiab innustust valgekaartlaste arulagedatelt ideoloogidelt, kes esindasid admiral Koltšaki ja parun Wrangeli kindralstaapide “ajutruste”.) Poliitilisi lahendusvariante on palju. Pärast Poola ekskommunistliku presidendi Kwasniewski “uusliberaalse” ehk neokonservatiivse režiimi lüüasaamist on ultrakatoliiklike Kaczynski-kaksikute etteaste oma naeruväärsusest hoolimata olnud üpris edukas ning kindlustanud end,7 ühendades äärmist sotsiaalset konservatismi, homoseksualismivastast, naistevastast, vähemustevastast, Vene-vastast, Saksa-vastast, juudivastast ja ennekõike antikommunistlikku paranoiat monetaristliku ortodoksiaga, Bushi-meelse sõjalise innukusega ja kõigi vasakpoolsete tagakiusamisega (Hispaania kodusõjas võidelnud rahvusvaheliste brigaadide väheste veteranide pensionid tühistati), tsensuuriga ja metsiku etnitsistliku propagandaga. Nelikümmend üks Poola parlamendiliiget, kes kuuluvad seimi enamusse, panid ette seaduseelnõu, et Jeesus Kristus valitaks Poola aupresidendiks (mõned neist eelistanuks tiitlit “aukuningas”). Eesistuja lükkas eelnõu mingi tehnilise puuduse tõttu tagasi, julgemata seda hääletusele panna: see oleks võinud läbi minna.

Slovakkias on vasakpoolse sotsiaaldemokraadi Robert Fico valitsus liidus Vladimír Mečiari natsionalistidega ning kvaasifašistliku Rahvusparteiga, mida juhib kurikuulus alkohoolikust kiidukukk Ján Slota. Härra Ficol jätkus jultumust tõsta pensione, kärpida ühissõidukite piletihindu ja peatada riikliku, üldjoontes tasuta tervishoiu- ja haridussüsteemi lammutamine. Tegu on tohutult populaarse valitsusega, kelle menu suurendab veelgi selle teravalt tšehhi- ja ungarivastane natsionalism koos venemeelsete hoiakutega. Kui sellele lisada Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Serbias ilmnev võimetus moodustada töövõimelist parlamendienamust; Balti väikeriike haaranud Vene-vastane hullus koos etnilise vene vähemuse vägagi reaalse, apartheiditaolise diskrimineerimisega; mustlasvähemuste tagakiusamine ja segregatsioon igal pool (Rumeenia president ütles ajakirjaniku kohta, kellega ta isiklikult kähmles ja kellelt varastas, hea küll, konfiskeeris mobiiltelefoni: “Mina selle haisva mustlasplikaga ei räägi”); auväärse “rahvusvahelise üldsuse” poolt “riigistatud” etnilised enklaavid – Bosnia, Kosovo, Montenegro, Makedoonia, Moldova/Transnistria ja stalinistlik intermundium Valgevenes; endiste Jugoslaavia residentide väljaajamine Sloveeniast – ja teie ees on pilt “uutest demokraatiatest”, “innukate koalitsiooni” vapradest sõduritest, härrade Rumsfeldi ja Cheney “uuest Euroopast”.

Liberaalsed kommentaatorid kõnelevad mässust modernsuse vastu. See on täielik mõttetus. Neokonservatiivne (ehk uusliberaalne) kontrrevolutsioon on rünnanud natsiooni ja eriti alamat keskklassi kahel rindel.

Esiteks on ta ignoreerinud tõsiasja, et sotsiaalse heaolu institutsioonid on rahvusliku identiteedi selgroog, ainus järelejääv sidususprintsiip traditsioonideta kapitalismis. Kaalul ei ole üksnes elatisest ilmajäämine, vaid väärikustunde kaotus, tunde kadumine, et kogukonda esindav riik hoolitseb sinu eest, kaitseb sind ja seega peab sinust lugu. Plaanimajanduslike heaoluriikide suurim saavutus oli tõusev sotsiaalne mobiilsus, mida seesmiselt kogeti kui dünaamilist võrdsust. Klassistaatuse kadumine (mida idapoolses Kesk-Euroopas sümboliseeris ülikoolidiplom: isegi nälgiv Herr Doktor on härrasmees), tunne, et kaupmeeste, tsiviilteenistujate, õpetajate ja arstide järeltulijad peavad hakkama jälle füüsilist tööd tegema või pagema kusagile illegaalsete migrantidena, deklasseeruma – kõik see on talumatu ähvardus. Tegu on keskklasside ülestõusuga natsiooni ja kastivahede kadumise vastu.

Teiseks, kommunistide loodud heaoluriigi kaitsevallide ja -rinnatistega on keskklassidel ideoloogiliselt võimatu end samastada. See tähendaks kohutavat näokaotust, sest “kommunism” sümboliseerib lüüasaamist ja minevikku ning väikekodanlus on ju ennekõike modernistlik, teda kannustab saavutuste ja oma elutingimuste parandamise müüt. Nad ei saa avalikult kaitsta institutsioone, mis neile algselt üldse väärikuse andsid, kui tegid talupoegadest bürokraadid ja intellektuaalid, sest see tähendaks häbiväärse agraarse mineviku ning koos sellega veelgi häbiväärsema “kommunistliku” pärandi tunnistamist. Neokonservatiivset (või uusliberaalset) lammutustööd kommunistide kätetööna kujutades saab aga häbist mööda hiilida ja muuta 1989. aasta eelsete institutsioonide kaitsmist aktsepteeritavaks. Samuti ei saa endised kompartei ja komsomoli sekretärid väita, nagu nad poleks ealeski sellesse institutsionaalsesse korda kuulunud ega oleks sellele sugugi tänu võlgu; nad peavad hoopis kuulutama, et selle korra lammutamine tähendab vea parandamist. Seega nad paistavad ekslike ja oportunistlikena, mitte aga uue ajastu, vabaduse vms kuulutajatena.

Uusi kontrrevolutsionääre saab niisiis kujutada ühtaegu nii vasak- kui ka parempoolsetena – “kommunistlike” privatiseerijate, monetaristide ja globaliseerijate laitmatult antikommunistlike vastastena. Nad võivad kaitsta bolševike loodud heaoluriiki, andmata tolligi sellest bolševikele, kes on läinud Internatsionaalist üle Multinatsionaali, sest neile mõlemale annab vastu astuda sõjaka etnilisuse ideega, mis on midagi hoopis muud kui klassikaline natsionalism – viimane rajanes kõikide kodanike õiguslikul ja poliitilisel võrdsusel iseseisvas ja suveräänses rahvusriigis, hoolimata nende usutunnistusest või rassist.

Kuna selle poliitilise arulageduse puhkemine Ida-Euroopas on samavõrd kaitsereaktsioon neokonservatiivse ehk uusliberaalse globaliseerumise ja uusimperialismi vastu kui ka versioon Lääne uutest antikapitalistlikest ühiskonnaliikumistest, siis tuleks lühidalt vaadelda ka selle paralleele viimastega. Lääne liikumiste võitlused on suuresti sümboolsed: võtkem näiteks G8 tippkohtumiste vastased protestid Heiligendammis. Oletagem hetkeks, et protesteerijad oleksid “võitnud” ning neil õnnestunuks see riigipeade valitud seltskond ja teised suured ninad Mecklenburg-Vorpommernist minema kihutada – mis siis oleks juhtunud? Nood pöördunuksid tagasi oma auväärsetele ministritoolidele, võib-olla paari muhuga – ja kogu lugu. Puudusid konkreetsed nõudmised (“Muutkem kapitalism ajalooks!” seda ju ei ole); seetõttu ei põrka meeleavaldajad kokku “kodanliku poliitikaga” sellel tasandil, kus seda kujundatakse ja ellu viiakse, – ja need mõned vähesed tõeliselt spetsiifilised nõudmised (tegelikult küll palved), mida mõõdukam tiib esitas, jäävad kodanliku poliitikasüsteemi piiresse ega ole seega revolutsioonilised (nt need, mis puudutavad süsinikdioksiidi heitmeid, migrantide tööjõudu, intellektuaalse omandi õigust jne), ning on seega ühitatavad kodanliku (liberaalse peavoolu) poliitikaga, isegi kui neil pole väljavaadet kohesele edule. Vägivald puhkeb seetõttu, et meeleavaldajad on “süsteemi” vastu, aga süsteem ei kehastu nendes rahvusriigipealike meelevaldsetes kokkusaamistes, kus nad ei rakenda oma tõelist, st seaduslikku võimu. See, millega ähvardatakse – erinevalt kommunistlikest ja sotsialistlikest revolutsioonidest –, ei ole režiimimuutus, vaid kaos. Kaosele ei saa vastata repressioonidega (kuigi politsei ja Bundeswehr saavad kaost alla suruda ja selle tagajärgi “koristada”), sest maha suruda saab ainult vastanduvat võimu. Niisugused protestid aga endast võimu ei kujuta. Samas annab repressiooni ennast kaoseks muuta. Võim ei põrka kokku vastanduva võimuga, nagu klassikalistes – eriti Euroopa – revolutsioonides.

Kuid sellegipoolest on tähtis mõista, et ajavaimu poolest erineb noorte lääneeurooplaste protest märgatavalt noorte idaeurooplaste omast. Sest kuidas viimased ka jäljendaksid esimesi oma Palestiina pea- ja kaelarättide, kapuutside ja maskidega, kivide loopimise ja mässumeelse cool’iga, mida nad kadedalt on telekast jälginud, eristab neid asjaolu, et kõik selle ühendavad nad endas äärmise autoritaarsusega, rassismiga jms. Ida-Euroopa katoliiklike, etnitsistlike, ksenofooblik-populistlike parteide noored keskklassist protesteerijad kardavad ennekõike oma staatuse kaotamist, deklasseerumist – midagi sellist on tuttav ka 1920. ja 1930. aastate Kesk- ja Ida-Euroopa noorest karmist parempoolsusest, aga samuti 1960. aastate üliõpilasprotestide teadaolevast motivatsioonist. Nõudes korda, hierarhiat, rahvuslikku ühtsust, selget lõppu kõigele, mis on nende meelest hälbeline käitumine, – ning meenutades sellega häirivalt al-Azhari fatwa‘sid ja Vatikani –, seisavad nad rahanduseliiti ja juurtetut kosmopoliitilist globaliseerumist põhimõtteliselt küll vastustades enese teadmata olemasoleva korra teenistuses, millel pole etnilisest vihkamisest, militarismist, homofoobiast või nostalgiast paindumatult kindla korra järele midagi karta. Olgu nende vead millised tahes, ei ole uued ühiskondlikud liikumised Läänes ja Lõunas süüdi milleski selletaolises.

Samal ajal on töölisklass, isegi veel rohkem kui Läänes, vait. Streike peaaegu ei korraldata. Võitlus käib ühelt poolt rahvusvahelise kapitali ja selle kohalike esindajate ning teisalt kohalike etniliste keskklasside ning etnitsistliku ja klerikalistliku intelligentsi vahel. Ehtsat vasakpoolsust pole välja ilmunud. Veel.