Kolm Ajalugu

Viimase aja lugemine on kaldunud jälle ajalukku, pakkunud hulga mõtteainet. Kange tahtmine on neid mõtteid kokku võtta ja jagada. Raamatuid, mis seda lugu inspireerisid, oli aga kolm, kahed mälestused ja üks päevik: Camilla von Stackelbergi “Tuulde lennanud lehed”, Berndt von Stadeni “Mälestusi kadunud maailmast” ja Voldemar Kurese “Seitsme lukuga suletud raamat”.1
Esimesed on muidugi baltisakslased, ema ja poeg (Stackelbergiks sai Camilla von Staden, sündinud von
Voigt, oma teises abielus). Ühist on neil veel niipalju, et Camilla von Stackelberg ja Voldemar Kures on muuseas üsna täpselt kaasaegsed (sündinud 1895 ja 1893), kõigi kolme ülestähendused on tehtud paguluses pärast Teist maailmasõda ning kõik räägivad palju meie põgusast sõdadevahelisest vabariigist.

Tõsi, Camilla kaunimad mälestused pärinevad veel baltisaksa viimasest kuldajast, ilusast elust enne maade ja võimu äravõtmist. Ja pealegi ei jutusta tema raamatu esimene pool mitte Eestist, vaid nüüdses mõttes Lätist, sest kasvas ta Võnnus [Wenden] ja Riias. Aga tema jaoks on see Liivimaa, nagu Tartugi. Ja elades sõdade vahel nimelt Eestimaal Tallinnas, ei võrdle ega vastanda ta mitte niivõrd eesti ja läti, vaid pigem Eestimaa ja Liivimaa mentaliteeti. Ja erinevad need tema silmis olid! Eestimaalased (arvesse tulid muidugi saksa soost eestimaalased, mitte “alamrahvas”) olid tema arvates ühtepidi vähem kõrgid ja seisuseuhked kui Liivi- ja Kuramaa suured aristokraadid, teistpidi aga isegi kosmopoliitlikumad ja igal juhul rohkem “venestunud”. Peterburi oli eestimaalastele palju rohkem oma linn ja kõik venepärane oli Tallinnas palju rohkem juurdunud kui Riias. Huvitav.

Huvitav on nii tema kui ta Tallinnas kasvanud poja mälestustes ka see, kui eraldi eestlastest-lätlastest elasid need baltlased (sest eks kanna just baltisakslased ajaloolise õigusega seda nimetust) kuni viimase otsani, isegi kui mõned neist uute vabariikidega enam-vähem leppisid ja koostöödki üritasid teha. Paruniproua von Stackelberg ei ütle Eesti Vabariigi kohta küll ühtegi halba sõna (eks olnud sellest mälestuste kirjutamise ajaks saanud juba ka tema kaotatud kodumaa!), aga arvatavasti ta isegi ei teadvusta endale, kui üleolevalt ta sellesse “pärismaalaste riiki” suhtub. Kas või oma tunnustuses: kui vabariigi algaastail armastanud peened eesti preilid trammiga Kadriorgu sõites salamahti pabertuutust suitsuräimi nosida ja härrad pidanud väga šikiks jalavarjuks läikivaid kummikalosse, mida ka kuiva ilmaga kinga otsa tõmmatud (vrd uue iseseisvuse algaastate hamburgerid ja dressid!), siis peagi olevat õpitud siiski päris elegantselt riides käima ja viisakalt käituma. Nagu nüüdki.

Tema poeg Berndt von Staden toob aga ära anekdoodi kellestki vanast paruniprouast Tallinnas, kes vabariigi lõpuaastail lõunalauavestluses, kui nooremad arutavad Pätsi üle, küsib, kes see Päts veel on. Ja kui talle vastatakse, et aga Konstantin Päts on ju meie president, paruniproua, siis kostab ta ükskõikselt: “Ei tunne.”

Nõnda piirduski kahe – vana põlise saksa ja uue parvenüüliku eesti – kõrgema seltskonna läbikäimine umbes sellega, et viimaks, kolmekümnendate lõpul, kutsuti paar Eesti valitsuse liiget puhtsaksa Aktsiaklubisse lõunat sööma, kuid jutud olevat seal jäänud formaalseks ja õieti mingit omavahelist lähenemist ei toimunud. Mõnes mõttes meenutab see lugu praegust venelaste ja eestlaste vastastikust võõrastust, kuigi ajalooline tagapõhi on hoopis teine. Aga siiski. On südamlikke sarnasusi. Nii kurdab Berndt von Staden, et kuigi neil Toomkoolis oli kuus tundi nädalas eesti keelt ja kuigi neil kodus olid alati eesti teenijad, ei õppinud ta seda keelt kunagi korralikult ära! Muuseas tuleb välja, et ega nad seal Toomkoolis seda eesti keelt ka väga õppida ei tahtnud.

Mõlema, nii ema kui poja mälestustes on huvitavad veel näiteks eestiaegse mõisaelu kirjeldused. Kuigi mõisamaad olid üldiselt võõrandatud, üritasid mõned siiski, eriti Virumaal, endist elu kuidagiviisi jätkata enda kätte jäänud jäänukmõisates, millele nad maid juurde rentisid. Teenijate, kutsarite, külaliste ja kõigega – aga üldiselt paistab, et Eesti aja lõpuks polnud sellest ilusa elu jätkamisest enam palju alles, ei vedanud välja. Baltlaste vaesumine oli muidugi suhteline, kuivõrd nende kätte jäid siiski pangad ja tööstused, suurkaubandus (nagu märgib Kures, olid eestlased ju olnud vaid vürtspoodnikud, suurkaupmehi ja tööstureid oli eesti soost väga vähe). Ja muidugi seisuslik uhkus! Nii näiteks olevat kõigest hoolimata olnud kui mitte mõeldamatu, siis üpris sündsusetu, et üks aadlisoost naine läheb raha eest tööle ja hakkab endale elatist teenima. Muidugi varisesid kõik need eelarvamused peagi paguluse ja maailmasõja katsumustes.

Kuid enne lõplikku ja sunnitud pagulust oli veel üks poolvabatahtlik – baltisaksa pagulus kahe sõja vahel, millest seni eriti midagi kuulnud polnud. Taas leiab sealt hämmastavaid paralleele – sedakorda siis hilisema eesti pagulusega. Nimelt kujunes ka pärast 1919. aastat Saksamaale jäänud baltlaste seas välja kaks leeri nagu hiljem eesti pagulaskonnaski. Osa välismaale jäänud baltlasi oli eksproprieerimisest nii solvunud, et pidasid Eesti Vabariiki täiesti kuritegelikuks, keeldusid igasugusest koostööst sellise režiimiga, mis nad paljaks oli röövinud (kuigi ei loobunud kodumaal elavate käemeeste kaudu oma allesjäänud kinnisvarade haldamisest), ja koguni ei lubanud oma lastel endisi kodumaid külastada! Väike Berndt aga põhjustab Saksamaal vanavanemaid ja tantasid külastades suure skandaali, kui kordab ühest muide saksakeelsest ja baltisaksa kirjaneitsi kirjutatud raamatust loetud seisukohta, et maareform oli ajaloolise ülekohtu heastamine. Skandaal ulatub koguni selleni, et Tallinna Toomkoolis uuritakse, kes niisugust hereesiat (mis oli ometi Eesti riigi ametlik ideoloogia!) seal levitada võis.

Kas ei meenuta praeguse aja Eesti vene koole ja nende kahestunud ajalooõpetust?
Jah, see meie ajalugu.

Viimasel ajal räägitakse sageli, et me peaksime oma (ametlikku) ajalukku rohkem kaasama ka baltisakslasi ja nende lugu. Et oleks nagu uhkem ja suurem. Olen ise ka nii mõelnud ja rääkinud. Ometi tundub mulle nüüd aina enam, et see ei ole võimalik. Ajalugu on alati kellegi ajalugu, tal on vaikimisi üks kangelane (rahvas), kelle lugu uuritakse ja jutustatakse. See rahvas on ühtepidi küll kunstlik konstruktsioon, teistpidi peab ta siiski ka elaval kujul olemas olema, ennast sellisena tundma. On ka alati vahe vahel, kas see rahvas jutustab oma ajalugu ise või jutustavad seda teised. Traditsioonilises Eesti ajaloos räägitakse ju baltlastest, olgu mõisnikest või linnakodanikest, küll, ja mitte vähe, aga ikka kui nendest, kõrvalt-, kui mitte altvaataja pilguga. Meie oma ajalugu on põhiliselt ikka talupojaseisuse ajalugu ja sellisena Euroopas kaunikesti unikaalne. Muidu koostatakse rahvusajalugusid ikka peamiselt valitsejaklassi positsioonilt. Eesti ja Läti on Euroopas üldse selles mõttes erilised maad, et vist mitte kusagil mujal, isegi mitte Venemaal, ei ole sajanditevanune ülemkiht, valitsev eliit, nii jäljetul kadunud. Umsiedlung oli ju peaaegu sajaprotsendiline! Ma usun, et sellel on omad otsesed mõjud ka meie maade praeguses poliitilises elus. Pole kerge valitseda ilma sündinud valitsejateta, olgugi et nende sünnipärase paremuse pretensioonid on tihti naeruväärsed.
Demokraatia on tegelikult palju aristokraatlikum süsteem, kui ta välja näidata tahab. Tegelikus võrdsuses esindusdemokraatia võib-olla hästi ei töötagi, nagu me praegu ka Eestis näeme. Eestlase jaoks pole jäledamat asja kui ta oma Riigikogu, sest eestlane ei või silma otsaski kannatada, et teine eestlane teda valitseb, temast justkui parem tahab olla. Ennem siis juba olgu saks. Sellest kirjutab muide ka Kures, näiteks seoses eesti õigeusklike pagulaste kirikutüliga (õigeusklike kirikutülid paistavad ka midagi eestipärast olevat, kuigi paguluses intrigeerivad ka luterlased kohtade ja honööride pärast): ennem nad annavad ennast ühe salakavala kreeklase alla, kui valivad endi seast piiskopi!

Ühesõnaga, selle baltisaksa ajaloo “integreerimisega” eesti ajalukku on keerulised lood. Ei aita, kui me need von Tollid ja von Krusensternid ühes nende suurte tegudega kuulutame eestlasteks või ka eestimaalasteks, nagu nüüd see moodne sõna käib, olles muide ajalooliselt päris naljakas. Lõuna-Eesti aadlikud keeraksid hauas ringi, kui me neid eestimaalasteks kutsuma hakkaksime (pealegi tähendab eestimaalane tänapäeval venelast!), sest nemad olid muidugi liivimaalased!

Siit muide veel üks probleem tolle baltisaksa möödaniku integreerimisega Eesti ajalukku: isegi kui me üritaksime seda Eesti ajalugu jutustada mitte kui rahva, vaid kui maa ajalugu, siis millise maa ajalugu me peaksime jutustama? Mitte kuidagi ei saaks me läbi Lätita, aga see oleks ilmselt liig mis liig ja juba ainuüksi poliitiline korrektsus lätlaste vastu ei lubaks meil niisugust käsitlust nimetada “Eesti ajalooks”. Aga “Balti ajalooks”? Jällegi häda. Tänapäeval hõlmaks selline pealkiri vaikimisi kohe ka Leedut, aga mis meil (ja neil vanadel baltlastel) sellega asja? “Balti ajalugu” vanas mõttes tähendaks aga nimelt baltisaksa ajalugu, nagu seda kirjutasidki läbi valgustussajandite kohalikud baltisaksa ajaloolased. Ja ring olekski täis: me saame jutustada kas Balti(saksa) või Eesti ajalugu ja need oleksid vägagi erinevad lood, sest erinev poleks mitte ainult selle loo subjekt, kangelane, vaid ka territoorium, kus need kangelased tegutsevad.

Muidugi jutustab iga korralik baltisaksa ajalugu ka eestlastest ja lätlastest, nii nagu üks korralik tänapäevane Prantsusmaa ajalugu ei jutusta mitte ainult kuningate ja hertsogite, suurte teadlaste ja poeetide tegemistest, vaid ka talu- ja muu alamrahva “olukorrast”. Samas nähakse ajaloolise riikluse järjepidevate kandjatena ikkagi neid kuningaid ja aadlikke, mitte mingeid Poitou või Auvergne’i talupoegi, olgugi et ka Prantsusmaal põhineb tänapäevane arusaam riiklusest rahval kui võimu looval subjektil. Mis muuseas näitab selle arusaama mõningast silmakirjalikkust.

Tähendab, ühe mõtteka ja koosseisva Eesti ajaloo saame me konstrueerida ikkagi nii, nagu seda tänini tehtud on, alates nii-öelda muistsest vabaduspõlvest, Lembitust, Jüriöö kangelastest, läbi seitsmesaja-aastase orjaöö Mahtra ja Otepää võitlejate, Koidula, Jannseni ja kõigi nendeni, kes siis tulid. Paratamatu on ka see, et selline ainuvõimalik Eesti ajalugu jääb alati mõnevõrra hämaraks ja poolikuks. Et aru saada, mis ja miks siin maadel õieti läbi sajandite toimus, peaksime süvenema mõistagi kohaliku valitsejakihi minevikku, uurima rüütelkondade intriige, nii sisemisi kui ka Stockholmi või Peterburi õukonnaga seostuvaid, õppima vahet tegema kõigil nendel Stackelbergidel ja Tiesenhausenitel, uurima nende päritolu ja matrimoniaalseid põiminguid, suurte suguvõsade tõusu ja langust… Kogu seda peenikest entomoloogiat ja botaanikat! Kuigi see oleks muidugi ka jube igav. Sest samas, muidugi, eks need baltlased, kogu oma kohalikust hiilgusest hoolimata, olnud Euroopa ja Venemaagi mõõdus lõpuks üks kaunikesti tähtsusetu kooslus, isegi kui nad polnud päris täpselt nii tähtsusetud kui eestlased ja lätlased praegu Euroopa Liidus.

Kuid arusaamise seisukohalt hämaraks ja poolikuks jääks ka see mõeldav (ja muiste ka kirjutatud) baltisaksa ajalugu, isegi kui seal väga põhjalikult valgustataks talurahva olukorda ja muidugi ka kohaliku ülemkihi lakkamatut ennastsalgavat tegevust selle olukorra parandamisel. Sest eks olnud ju need baltlasedki, hilisema ja olulisema osa oma ajaloost, vaid kohalikud maaisandad, suurte valitsejate vasallid. Nõndaviisi, et kokku panna selle maa ja rahva täielik ajalugu, tuleks juurde võtta ka muidugi Rootsi ja isegi Poola Kuningriigi, Vene Keisririigi ning siis ka Nõukogude Liidu ajalugu. Jällegi – neid võib ju katsuda integreerida ka Eesti ajaloo jutustusse, nagu on ka tehtud, eriti selles uues Eesti ajaloo suurväljaandes [Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni / kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg [ja] Helmut Piirimäe ; tegevtoimetaja Mati Laur ; peatoimetaja Sulev Vahtre ; Õpetatud Eesti Selts. Tartu : Ilmamaa, 2003 (Tartu : Greif)] , aga nagu sealt ka näha on, ega see eriti ei õnnestu. Ühtepidi võib väiksemgi süvenemine Peterburi paleede või Moskva Poliitbüroo sisemisse võimuvõitlusesse täielikult lämmatada ja varjutada meie oma toreda talupoegliku ajaloonarratiivi. Teistpidi jälle oleks neisse vaja süveneda, et mõista siinset kohalikku poliitikat ja olusid. Kolmandat pidi aga ongi vist targem jätta Venemaa või Rootsi või Nõukogude Liidu ajaloo vähegi põhjalikum käsitlemine vastava maa ajaloolastele ning ajalugudele.

Niisiis ma eriti ei usu integratsiooni, vähemalt mis puutub ajalukku. Kui tahta saada vähegi selget ja arusaadavat pilti selle maa ja muuseas ka oma rahva ajaloost, ei jää muud üle kui teatav sünoptiline lugemine (ja jutustamine). Korraga oleks soovitav ette võtta, alates Rootsi ajast, vähemalt kolm erinevat ajalugu: Eesti, Baltisaksa ja siis vastavalt kas Rootsi või Vene. Nii lugedes paistaksid välja ka kõigi nende kolme ajaloo ideoloogilised valed ja mahavaikimised või suurekspuhumised, vastastikku üksteist väheke ka tasandades (kuigi eks me kipu instinktiivselt ikka poolt valima). Nõnda langeks ära ka see “pakiline” vajadus koostada “viimaks” üks, korralik ja õige Eesti ajalugu, mis kummutaks kõik vanade ajalugude või naaberrahvaste poolt levitatavad ideoloogilised valed. Eks me ise armasta ka ju ideoloogilisi valesid, ainult et enda omi. Ja kui võtta see väikese Berndt von Stadeni ja tema poolt Toomkoolis põhjustatud skandaali näide, siis ei maksa vist eriti loota, et meie vene koolides, ükskõik kui õigete õpikutega me neid ka ei varustaks, pääseks maksvusele see meie ainuõige ajalugu. Ei pääse! Sest seni kui nad on vene koolis, seega venelased, tahavad nad endale jutustada oma, vene ajalugu, nii nagu meie tahame oma. Natuke naljakas on see meie viimase aja püüdlus rääkida maailmale oma õiget ajalugu. Me unustame ära, et ta pole mitte niivõrd õige, kuivõrd oma ja sama vähe kui meid huvitab horvaatide või isegi prantslaste oma ja õige ajalugu kõigis selle peensustes, sama vähe võime me loota ka enda rahvusliku kangelas- ning kannatusloo ülemaailmset maksvusele pääsemist.

Kas pole muide midagi on selles lootuses nii väliseestilikku? Aga eks me ole neilt oma riigis mõndagi pärinud, mida enam väga ei märka, sest väliseestlasi endid ju siin tegutsemas suurt ei ole. Jäi vaid nende ideoloogiline pärand, aga sellest veel allpool pikemalt, sest Kurese juurde pole me veel õieti jõudnudki.

Kuid “õige” ajaloo levitamisega siseriiklikult on lugu sama, mis rahvusvahelise selgitustööga. Sest ainuke tõhus integratsioon on assimilatsioon, aga Eesti vabariik läks juba kohe alguses, 1920ndatel, teist, pigem segregatsiooni teed. Kogu see kultuurautonoomia lugu, mille üle me nii uhked oleme! Muuseas märgib too Berndt von Stadengi, et osalt oli Saksa Kultuuromavalitsus eestlaste nõks sakslaste kõrvalejätmiseks riigiasjadest. Sest “integreeritud” (loe: assimileeritud) sakslaste, resp. venelastega tuleks ju ka võimu jagada! Üks samasuunaline päris huvitav märge on muide ära toodud ka Kurese päevikus. See on kellegi Eesti diplomaadi mälestus Eesti ajast, kus üks türgi õpetlane oli talle Tartus nelja silma all öelnud, et oleks tema eesti poliitik, kaotaks ta esimese asjana ära saksa kultuurautonoomia. Et sakslased võivat siin küll mängida lojaalseid, aga väljaspool nad aina intrigeerivad ja propageerivad Eesti riigi vastu, pole nad sellega leppinud midagi! Ma arvan, et umbes samas ulatuses käib see ka praeguste Eesti venelaste kohta, kellel pole küll formaalset, on aga vähemalt sama suur faktiline kultuurautonoomia. Eks samamoodi tooda see nii neid, kes nagu Berndt von Staden omal ajal on kaunis põhjani truud Eesti riigile (ta läks vabatahtlikult Eesti Kaitseväkke, nagu nüüdki venelasi läheb), kui ka neid, kes kunagi südamest ei tunnista selle legitiimsust, ja mitte kuritahtlikkusest, vaid sellepärast, et nad lihtsalt seovad ennast teise pakutava ja neile vähemalt sama loomuliku Vene legitiimsusega, nii nagu Eesti ajal suur osa baltisaksa noorusest läks rõõmsalt kaasa Saksa natsismiga, sest see oli lihtsalt vägev, uhke ja cool, nagu nüüd öeldaks.

Niisiis, vähemasti ülikooli Eesti ajaloo kursuses peaks sünoptiline printsiip sisse viidama ja loetama seal kõrvuti vähemalt kolme sõltumatut ajalugu. Vene, Rootsi või Poola omadega pole vast raskusi, tuleks ainult mõned korralikumad käsitlused eesti keelde tõlkida, kõige nõrgem on praegu vist seis ikkagi Balti(saksa) ajalooga, sest see rahvas on teatavasti väljasuremise äärel, omaaegsed käsitlused on aga mõistetavalt aegunud…

Aga kuidas on lähema ajalooga? Pärast Teist maailmasõda lakkas baltlus siin teatavasti olemast ja niisiis saaks ehk meie sünoptilist printsiipi väheke kokku tõmmata, aitaks, kui lugeda kõrvuti Eesti ja Nõukogude ajalugu? Kahjuks pole see nii. Näib, et siinmail kehtib mingi Kolme Ajaloo Seadus. Sest teatavasti jagunes eesti rahvas pärast sõda kaheks, kodu- ja väliseestlasteks. Ehk paguluseks ja N. Eestisse “jäänud” eestlasteks, kui vaadata teiselt kaldalt. Aga – kaks rahvast, kaks ajalugu. Nii see paistab olevat. Meile võib ju tunduda, et me oleme pagulaste ajaloo “integreerinud” ühtsesse Eesti ajalukku, pannes moodsatesse kirjandusõpikutesse vastavad peatükid või kajastades poliitilise ajaloo ülevaates ka pagulusvalitsus(t)e tegemisi, “välisvõitluse” suurt tähtsust, Estot jms. Ometi, ma arvan, et see integratsioon tundub meile võimalikuna vaid tänu meie kodueesti-šovinistlikule positsioonile, kust vaadates paguluses toimunu paistab küll olulisena, aga siiski mitte eriti. Et kogu see Välis-Eesti, noh, teate isegi, midagi armsat, aga samas ka natuke naljakat…

Kuid seda asja võib näha ka kaunikesti vastupidi. Viiekümnest “okupatsiooniaastast” (selles nimetuses oleme näiteks üle võtnud nimelt Välis-Eesti ajaloo dogma, kuigi siin Eestis tähendas “okupatsiooniaeg” alati ainult Saksa okupatsiooni) on võimalik jutustada kaks täiesti erinevat Eesti ajalugu. Ja neid võib panna ja lugeda küll kõrvuti, aga neid ei saa kunagi panna täiesti kokku. Sest need ongi eri lood. Ja ma ei räägi siin mitte sügaval Vene ajal kirjutatud punastest ajalooraamatutest, kus muidugi on palju valet ja tendentslikku (aga eks sealt leia ka mõndagi huvitavat). Kodu-Eestis ei saa kunagi kirjutada tõelist Välis-Eesti ajalugu, sest me lihtsalt ei saa seda tunda ja mõista nii nagu “nemad”, sest “nemad” nad on, kõigest vabanemise-järgsest “taasühinemisest” hoolimata. Nii nagu meie oleme neile “nemad”, niipalju kui muidugi seda vana ehtsat pagulust enam olemas on. Aga muide on! Jällegi me võime siin oma kodueestilises upsakuses arvata, et klassikaline väliseestlane, kes räägib natuke rootsi aktsendiga toredat ennesõjaaegset eesti keelt ja usub, et kõiges halvas, mis Eestimaa palet veel rikub, on süüdi “tiblad” ja “kommunistid” – et selline vahva väliseestlane on mingi minevikukuju. Aga pole. See rahvas on veel täiesti olemas. Nägin seda läinud sügisel oma silmaga. See oli Vilsandi paadis. Grupp väliseesti härrasid-prouasid tuli ekskursioonilt saarele. Meretuul oli küll kaunis vilu, kuid härrad ei nööpinud kinni oma korralike puhaste tolmumantlite hõlmu ning daamid kandsid sukki ja kingi. Kui laev teele läks, võeti ühe härra juhatusel üles laul “Vändra metsas Pärnumaal”. Ma olin hämmastunud. Neis eestlastes oli midagi lõpmatult stiilset ja samas midagi pateetilist, nagu ikka inimestes, kes esindavad ühte kadunud maailma. Kuidagi sarnaselt võis vana Eesti aja lõpus mõjuda mõni Saksamaal elav balti parun või paruness oma vaeses uhkuses ja võltsimatus aadlihoiakus…

Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui neid väliseestlasi siin rohkem käima hakkas, siis me vist arvasime, et nende eripära on lihtsalt Lääne inimese, vaba ja jõuka kapitalistliku maailma inimese eripära. Nii see oli ka, aga mitte ainult. Selliseid härrasid ja prouasid, nagu ma nägin läinud sügisel Vilsandi paadis, Lääne-Euroopas enam ei kohta. Või kui, siis üksikeksemplaridena. Ja võib-olla pärinevad nad alati sel juhul mõnest kadunud maailmast, sest neid eksleb Euroopat mööda ju kümneid ja sadu, neid kadunud maailmu. Neis oli mingi aeg nagu peatunud. Võib-olla midagi seitsmekümnendatest. Ma arvan, see polnud enam päris Eesti aeg, vaid Eesti aeg, nagu see kivistus või klaasistus paguluses just ehk millalgi seitsmekümnendate paiku, kui pagulus, väliseestlus muutus lõplikult kitšiks. Jah, see oli huvitav kohtumine, ja ma sain aru, et möödunud kahekümne aastaga pole kodu- ja väliseesti vahel toimunud mingit integratsiooni, need on jäänud kaheks eri maailmaks, kaheks eri rahvaks. Need uskumatult šikid (kuigi nende šikk pärines väheke nagu aastast 1970, aga seda stiilsem see oli) härrad ja prouad ei tundunud mulle mitte kuidagi mu kaasmaalastena. Ja seda nad ju ka polnud. Huvitav ja mõtteainet pakkuv oli ka see nende nostalgic look, sest miks just seitsmekümnendad? Aga kas pole nii, et iga inimene kannab endas, oma olekus ja välimuses enda hiilgeaja moodi, hoiakuid ja ideaale? Nii nagu mõni Eesti 70ndate edukas sovhoosidirektor, kelle paremad aastad sinna jäidki, kannaks justkui alati, isegi kui ta ei kanna, tolleaegset majandi logoga nokatsit või karakullmütsi ja moodsat pruuni nailonjopet, nii et vaatad juba ringi, kus see uus Volga siis on – nii kandsid nemadki oma kenades ajatutes tolmumantlites (mis polnud küll kohased sügiseseks merereisiks lahtises paadis, aga neil ei tundunudki olevat külm!) seda aega, kui väliseestlus oli jõudnud haljale oksale, saanud iseseisvaks rahvaks, vabanenud mõnes mõttes maha jäänud “kommunistliku” kodumaa painest, ja samas polnud veel asunud nähtava hääbumise ja allakäigu teele. Jah, need võisid olla ilusad ajad, mille ilu meie siin kunagi täiesti mõista ei või.

Mis puutub nüüd aga väliseesti, paguluse vaatepunktist kirjutatud Eesti ajalugu, siis võiks selle ju jätta tähelepanuta, heita selle kõrvale samavõrd tendentslikuna kui kodumaal “kommunistide” poolt ja ajal kirjutatud ajalookäsitlused. Siiski ei saa seda päriselt teha kummagagi. Ja mitte ainult sellepärast, et kummaski on talletatud väärtuslikke andmeid. Mõlemas esindatud arusaamad on mõjutanud ka meie praegust ajalooarusaamist, aga veel enam, meie praegust riiklust ja poliitikat. Eriti muide Välis-Eesti ajalookäsitlus.

Sest kuigi pagulased moodustasid kogu eesti rahvast taasiseseisvumise ajal vaid tühise vähemuse ja nende materiaalne ja isiklik osavõtt riigi taastamisest jäi isegi ootamatult tagasihoidlikuks, oli siiski üks hetk, kus nende seisukoht sai lausa valdavaks. Moodne Eesti Vabariik on ju väga paljus rajatud vastavalt väliseestlaste arusaamadele, näpunäidetele ja vahel ka huvidele (mis puudutas näiteks varade tagastamist), alates juba selle kompromissitult restitutsioonilisest alusideoloogiast. See on mõnevõrra mõistetav, sest tol hetkel kakskümmend aastat tagasi esindasid nad võitjaid. Kapitalism ja demokraatia olid ju võitnud ja nemad tulid sealt. Me arvasime, et nad teavad, kuidas teha, ja teadsidki. Vahel me lasime end ka ninapidi vedada.

Nüüd tagantjärele tundub see kohatine välieestlaste ees koogutamine muidugi piinlikuna ja keegi ei taha seda isegi enam väga meenutada. Voldemar Kurese päevikut lugedes meenus mulle näiteks üks südantlõhestav tseremoonia, mille käigus pärast esimesi põhiseaduslikke valimisi Eksiilvalitsus võimu sümboolselt Vabariigi Valitsusele üle andis. Nojah, on ikka piinlikke asju tehtud, kui nüüd mõelda! Kurese päevikust tuleb selgesti välja, et see “eksiilvalitsus” oli üks enam-vähem naerukoht (kuigi ennast väga tõsiselt võttev) juba 1954. aastal. Pealegi oli neid siis juba kaks tükki! Ja kuidas saabki mitte naeruväärne olla valitsus, mida õieti keegi pole valinud, mis mitte kedagi ei valitse ja mida mitte ükski teine valitsus ei tunnista. Jaa! 1990. aastal me muidugi ei olnud veel lugenud Kurese päevikuid. Neid polnud välja antudki, ka mitte Välis-Eestis, sest ega nad seal valitseva ideoloogiaga kokku ei sobinud, peale selle et seal on muidugi üle mõistuse palju päris sapist klatši, mille objektid siis veel paljud elus olid. Ja ega meie siingi poleks siis veel valmis olnud Kurest lugema ja temast aru saama. Meil oli vaja ühte selget rahvuslikku ideoloogiat, ühte valmis ja “õiget” Eesti ajalugu ja seda pagulus meile pakkus.

Ometi, kuigi Kurese päevikust kujunev pilt eesti pagulaste seltskonnast on kõike muud kui heroiline, on need päevikud ometi kõige suurejoonelisem ja ausam monument kogu viiekümne aasta pikkusele eksiilile. Sealt ilmneb midagi väga inimlikku ja vist ka üldist paguluse kui sellise kohta. Kas pole nii, et rahvas ilma maata, mida iga pagulasseltskond ju on, muutub kiiresti omamoodi tühiseks ja omamoodi muidugi ka karastub. Ühtepidi on väga raske ilma maata ikka samaks rahvaks jääda, teistpidi on see jälle hoopis lihtsam! Maa, tegelikkus ei sega. Väliseestlus (samamoodi kui välislätlus, välisvenelus, välisbulgaarlus, välisbaltisakslus) arendas välja omamoodi puhta, ideaalse rahvuse, koos selle ajaloo, kommete, kirjanduse, müütidega. See oli rahvus, mida keegi ei rõhunud, keegi ei kartnud, aga keegi ka ei vajanud – ja mis ei valitsenud ühtegi maad, ei vastutanud mitte millegi eest peale selle iseenda poolt iseendale loodud ideoloogia ja selle kiiva valvamise. Virtuaalne rahvus, öeldaks selle kohta tänapäeval, ja võib-olla oli väliseestluses midagi ka tulevikulist. Väliseestlaste jutustatud Eesti ajalugu on aga kahtlemata kõige puhtam Eesti ajalugu, mida ette saab kujutada. Paljuski me oleme selle, vist teadmatult, oma praeguse ametliku-poolametliku ajaloojutustuse aluseks võtnud. See on huvitav.

Huvitav on ka üks asi, mis veel välja tuleb. Oleme võtnud kuidagi aksioomiks, et Eesti rahvuse ja riikluse kõige alusemaks aluseks on nimelt eesti keel! Kas pole seegi väga väliseestiline lähenemine? Sest mis neil muud oli kui keel? Ometi, eks näita just väliseestlaste kangelasliku, kuid tulemustelt nii tühise “välisvõitluse” (mida Kures juba 50ndate keskel hindab läbikukkunuks!) ja hilisema sama kangelasliku enesesäilitamise ajalugu: veri vereks, aga kas keelelgi on väärtust ilma maata?

Või kas keelt on üldse olemas ilma maata? Viiekümne aasta jooksul kujunesid paguluses ja “N. Eestis” välja sedavõrd erinevad keeled, et taasühinemise järel oleks vaja olnud tõlget, kui maa kaotanud keel selleks ajaks juba peaaegu hääbunud ei oleks olnud. Kas polnud väliseestlaste harras soov, et neile tagastataks nimelt nende maad, kinnisvara, nimelt soov muuta oma keel jälle iseendale arusaadavaks. Kuigi siin pole maaomandiga just otsest pistmist. Või siiski on?

Eks samamoodi kuhtunud ka baltisakslus, ja seda juba kodumaal – kogu nende identiteet oli üles ehitatud maaomandile, veel enam maavaldusele (maaisand on ikka midagi enamat kui labane maaomanik). Kuid samamoodi kui väliseestlased viisid pagulusse kaasa oma maaga seotud keele (ja see säilis mahlaka ja maalähedasena kuni lootuse kustumiseni kodumaale varsti tagasi saada – Kurese keel on näiteks vägagi mõnus, omaette ajalugu!), oma viisi mõista seda maad, samamoodi viisid baltisakslased siit päriselt ära ühe keele, milles senimaani just nimelt neist maadest peamiselt mõeldud oli. Eestlasest minu arusaamist mööda õieti ei kujunenudki maaisandat. Meie arusaamine “oma” maast on poolik ja valitsemine jääb samuti poolikuks. Talupoja vaatepiir on liiga kitsas. Ehk sellepärast ongi meie maa ikka veel räämas (ja Läti on veel rohkem räämas)? Meie keel ei hõlma seda hästi.

Paguluses andis tooni vabariigiaegne eliit (muuseas üritasid kontakte ka kaaspagulased-baltisakslased, aga neid umbusaldati, ja võib-olla ka õigusega, nagu Kuresest selgub) ja nii saidki need üürikesed kakskümmend aastat kuidagiviisi kogu Eesti ajaloo tuumaks, millest lähtudes jutustatakse mitte ainult järgnevat, vaid ka kõike eelnevat! Need olid ainsad aastad ju, kui seda maad valitseti ja tõlgitseti puhtalt eesti keeles! Kogu eelnev lugu on sellest vaatepunktist nähes püüdlemine tolle ideaalriigi poole ja järgnev lugu on võitlus selle taastamise eest. Kõik muu on suhteliselt ebaoluline. On peaaegu teaduslik tõde, aksioom, et Eesti kõige õnnelikum aeg, õige kuldaeg oli 1930. aastatel. See on ka mõistetav, sest tollane elu jäi kaotatud paradiisiks nii neile, kes lahkusid siit, kui neile, kes jäid.

Ometi paistab nii, et aksioom ega kõigutamatu tõde polnud see veel sugugi vahetult pärast sõda ja eriti nimelt Välis-Eestis. Kui kodumaal keset vaesust ja repressioone paistiski Pätsu aeg juba millegi ideaalsena (kuigi kindlasti mitte kõigi jaoks), siis näiteks seesama Kures, ise veel tsaariaegne inimene, arendab mõtet (ja tal on ka mõttekaaslasi, kuigi väliseestlaste poliitilise peavoolu jaoks on see juba hereesia), et tegelikult oli Eesti kõige ilusamaks ja uhkemaks ajaks hoopis päris 20. sajandi algus, tsaariaja lõpp. Olen ka seda mitu puhku mõelnud, et kui peaks 20. sajandist valima ühe ideaalse aja Eesti jaoks, siis kas see polekski mitte hoopis 1910.-1913. aasta paiku? Tollasele kiirele edenemisele igas vallas ei tulnud hiljem enam võrdset. Eks see olnud nii võib-olla kogu Euroopa jaoks. Kas Euroopa ongi üldse 1914.-1918. aasta sõja šokist toibunud? Rahvuslik ajalookäsitlus lükkaks sellise idee muidugi kohe tagasi, sest aastail 1910-1913 puudus eestlastel ju põhiline – mida me nüüd oleme õppinud pidama põhiliseks – oma riik, mida valitsetaks omas keeles. Aga kas see vaevaski tolleaegset inimest? Vist küll vähe ja väheseid. Mõneski mõttes olid ju Keisririigi olud ja võimalused märksa avaramad hilisema Vabariigi kitsastest ja kasinatest provintsioludest… Vähemalt võiks küll nii seda asja näha üks pesueht baltisaksa ajaloolane, kelle jaoks Eesti Vabariik, meie ajaloojutustuse keskne figuur, võib paista pigem kahetsusväärse, kuigi mõnes mõttes paratamatu tööõnnetusena…

Ei, soovides jääda ausaks, niivõrd kui see on võimalik, ei saa vist kunagi, vähemalt ettenähtavas tulevikus kirjutada ühte Eesti ajalugu, mis olekski kogu Eesti ajalugu. Ikka peaks seda kirjutama kolmes keeles. Ja milline oleks praeguse aja kolmas keel? Brüsseli?

Kuulsin hiljuti kuulujuttu Brüsselisse “teenima” läinud eestlastest, kelle seas levivat mood, niipea kui CV on läbi läinud, muuta “tagasi” oma vanavanaisade poolt kunagi eestistatud nimi. Lilleorg Lilienthaliks (laest võetud näide) jne. Inimene, kes mulle seda lugu rääkis, jutustas sellest kui eestlaste skandaalsest pugejalikkusest. Mina näeksin siin pigem eestlase praktilist meelt, teiste sõnadega haruldast kohanemisvõimet (muuseas jutustab von Staden teatud pilkega omaaegsetest Eesti sakslastest, kes oma nimesid eestistasid, soovides Vabariigi ametnikuks saada). Teistpidi, eks soovi meie oma uus “ülemkiht” internatsionaliseeruda, otsi endale laiemat mängumaad ja kandepinda, nagu baltisaksa aadel seda otsis, kord Vene õukonnast, kord igatsevalt “Vaterland‘i” poole vaadates. See maa on valitsejasoo jaoks alati nagu natuke kitsaks jäänud ja omamoodi loomulik paistab olevat olukord, kus siin valitsetakse ühes, valitsust kirutakse teises ja valitsejaid valitsetakse veel kolmandas keeles. Maa aga ise on tasa.

Või on just maa see, mis sunnib meid ikka ja jälle lootusetult kaevuma oma minevikku, et kraapida sealt välja veel ühed vanad kondid. Omad või võõrad? Aga kondid ei kõnele ja me võime nad panna rääkima just selles keeles, millest meie aru saame, ja seda, mida meile meeldib kuulda.