Kaksteist teesi Wikileaksi kohta

§0

“Mida ma arvan Wikileaksist? Ma arvan, et see oleks hea idee.” (Parafraseerides Mahatma Gandhi kuulsat teravmeelitsust seoses “Lääne tsivilisatsiooniga”.)

§1

Lekked ja paljastused on iseloomulikud kõikidele ajastutele, kuid seni pole ükski niihästi riigist kui ärisektorist sõltumatu rühmitus korda saatnud midagi sellises mõõtkavas, nagu sellega on hakkama saanud Wikileaks – kõigepealt “tsiviilmõrva” videoga, siis “Afganistani sõja päevikutega” ja nüüd Cablegate’iga. Näib, et kätte on jõudnud hetk, kus kvantitatiivne hüpe on muutumas kvalitatiivseks. Kui Wikileaks 2010. aasta algul laiema avalikkuse tähelepanu ette jõudis, siis see veel nii ei olnud. Teatud mõttes on Wikileaksi “kolossaalsed” paljastused seletavad infotehnoloogia kasutamise dramaatilise kasvuga, millega on kaasnenud selle hinna dramaatiline langus, sealhulgas ka miljonite dokumentide hoiustamise puhul. Teiseks soodustavaks teguriks on asjaolu, et riigi- ja ärisaladuste järelevalve – rääkimata eraelulistest – on kiirsalvestamise ja -levitamise ajastul osutunud keeruliseks. Wikileaks on kogu “infoühiskonna” üldise muutumise võrdkuju, peegel, mis annab aimu tulevastest arenguteedest. Nii et samal ajal kui Wikileaksis võidakse näha üht kindlat (poliitilist) projekti ja kritiseerida tema tegutsemisviise, saab teda vaadelda ka kui sissejuhatavat faasi hoopis üldisemas arengus kontrollimatu avalikustamise kultuuri poole, mis jätab kaugele seljataha traditsioonilise avatuse- ja läbipaistvuspoliitika.

§2

Õnneks või õnnetuseks, aga Wikileaks on end raketina lennutanud rahvusvahelise tipp-poliitika maailma. Nagu välk selgest taevast on Wikileaksist saanud täieõiguslik osaleja nii maailmaareenil kui ka mitmetes maades rahvuslikul tasandil. Ise küll väike tegija, jätab Wikileaks tänu oma paljastustele endast mulje kui valitsuste või suurkorporatsioonidega (tema järgmine sihtmärk) võrdväärsest – vähemalt infokogumise ja -avaldamise vallas. Samal ajal ei ole veel selge, kas see osalus on midagi püsivat või on tegu ajutise, üles haibitud nähtusega – Wikileaks ise näib uskuvat esimest ja üha tõenäolisemalt tundub see nii olevatki. Hoolimata oma nigelast, riigi- ja ärisektorivälisest staatusest ei arva Wikileaks, et võitluses USA valitsusega oleks ta oma kaalukategooriast väljas, ning käitubki vastavalt. Seda võiks nimetada postmodernse “lapiku maailma” “talibaniseerumise” staadiumiks, kus mõõtkavad, aeg ja kohad on suuresti ebaolulisteks kuulutatud. Ainus, mis loeb, on kuulsuse tõukejõud ja meedia tähelepanu tugev akumuleerimine. Wikileaksil õnnestub seda tähelepanu püüda suurejoonelist vaatepilti pakkuva infohäkkimisega, sellal kui mõned teised osapooled, eriti kodanikuühiskonna ühendused ja inimõigusorganisatsioonid, peavad meeleheitlikku võitlust, et oma sõnumit publikuni viia. Kui viimased kalduvad reeglite järgi mängima ja otsivad valitsevatelt institutsioonidelt legitiimsust, siis Wikileaksi strateegia on populistlik, kuivõrd kasutab ära üldsuse rahulolematust peavoolupoliitikaga. Wikileaksi jaoks ei ole poliitiline legitiimsus enam ametivõimude armuand, ta läheb vana maailma võimustruktuuridest ringiga mööda ja pöördub tänapäevase infoühiskonna poliitilise legitiimsuse allika – vaatemängu ekstaatilise banaal-suse – poole. Kasutades hiilgavalt ära infotehnoloogia “paokiirust”, ekspluateerib Wikileaks infotehnoloogiat selleks, et infotehnoloogia selja taha jätta ja jõhkralt sisse murda reaalse maailma poliitikasse.

§3

Käimasolevas saagas pealkirjaga “Ameerika impeeriumi allakäik” astub Wikileaks lavale kergema sihtmärgi jahtijana. Oleks raske ette kujutada, et ta oleks suuteline tekitama päris sama kahju Vene või Hiina valitsusele, või isegi Singapuri omale – rääkimata nende “tütarettevõtetest”. Venemaa ja Hiina puhul tulevad mängu tohutud kultuurilised ja keelelised barjäärid, kõnelematagi puhtalt võimupõhistest, mis tuleks ületada. Silmas tuleb pidada ka hoopis teistlaadi tarbijas- ja toetajaskondi, isegi kui jutt on häkkerite, infoaktivistide ja uurivate ajakirjanike kitsamatest (ja väidetavalt globaalsematest) kultuurikogukondadest ja nende huvidest. Selles mõttes jääb Wikileaks oma praegusel kujul tüüpiliselt “läänelikuks” saaduseks ega saa nimetada end tõeliselt universaalseks või globaalseks ettevõtmiseks.

§4

Üks peamisi raskusi Wikileaksi mõistmisel tuleb asjaolust, et pole selge (ka mitte Wikileaksi enda inimestele), kas ta käsitab end ja vastavalt ka käitub sisupakkujana või lekkinud info lihtsa edastajana (jääb mulje, et nii ühte kui teist, sõltuvalt kontekstist ja asjaoludest). See muide on üleüldine probleem alates ajast, mil meedia liikus massiliselt onlaini ning publitseerimisest ja kommunikatsioonist sai toote asemel pigem teenus. Julian Assange teeb end iga kord murust madalamaks, kui keegi kujutab teda Wikileaksi peatoimetajana; ometi ütleb Wikileaks, et toimetab materjale enne avaldamist, ja väidab, et kontrollib dokumentide autentsust sadade vabatahtlike asjatundjate abil. Sarnased sisutootja vs sisuedastaja teemalised vaidlused on meediaaktivistide seas käinud aastakümneid, ilma et kindlale arusaamisele oleks jõutud. Sellele vastuolule lahenduste otsimise asemel oleks võib-olla hoopis targem vaadata ringi uute lähenemisviiside järele ja töötada välja kriitilisi käsitlusi tollest hübriidsest avaldamismeetodist, mis hõlmab osalisi väljastpoolt professionaalse uudismeedia tavapärast maailma. Võib-olla sellepärast Assange ja tema kaastöötajad keelduvadki laskmast end sildistada “vanades kategooriates” (ajakirjanikud, häkkerid jne) ning väidavad, et just nemad esindavad maailma infoareeni uut struktuuri.

§5

Uuriva ajakirjanduse järjekindel allakäik, mida põhjustab kahanev rahastamine, on vaieldamatu tõsiasi. Tänapäeva ajakirjandus küünib harva enamaks kui alltöövõtuks PR-materjalide ümbertöötamisel. Pidurdamatu kasv ja ülepakkumine nn tähelepanumajanduse vallas kindlustab selle, et keerulisematele lugudele ei jää lihtsalt ruumi. Massimeedia korporatiivne omanikering on üha enam häälestatud selle vastu, et pikemalt arutletaks neoliberaalse maailmasüsteemi tegutsemisviiside ja poliitika üle. Nihe informatsioonilt infotainment‘ile on omaks võetud ka ajakirjanike endi poolt, muutes keeruliste lugude avaldamise veelgi raskemaks. Wikileaks siseneb sellesse olukorda autsaiderina, ümbritsetuna “kodanikuajakirjanduse”, blogosfääri omatehtud reportaažide ning viimasestki kiiremate Twitteri-laadsete sotsiaalmeediumide erutavast õhustikust. Wikileaks nägi ette, kuid ei ole senini suutnud korraldada lekkinud dokumentide töötlemise delegeerimist oma lugejatele (crowd sourcing). Veidral kombel on selle töö jaoks valitud “kvaliteetajakirjanduse” toimetuste vähesed allesjäänud koosseisulised ajakirjanikud. Hiljem kraabivad teadurid raasukesed kokku ja alustavad lugude pööritamist akadeemiliste kirjastuste suletud seinte vahel. Aga kuhu jääb kriitiline võrgukommentariaat? Wikileaks suudab suurte ninade rahu häirida just nimelt oma transversaalse ja sümbiootilise suhte tõttu massimeedia institutsioonidega. Siit õppetund rahvahulkadele: tulge getost välja ja astuge ühendusse oidipaalse Teisega. Just seal asub poliitilisuse konfliktidemaastik.

Traditsiooniline uuriv ajakirjandus lähtus vanasti kolmest etapist: faktide päevavalgele toomisest, nende ülekontrollimisest ja asetamisest teistele arusaadavasse diskursusse. Wikileaks teeb ära esimese, väidab, et tegeleb teisega, kuid unustab täielikult kolmanda. See on sümptomaatiline vaba juurdepääsu ideoloogia sellele harule, mille järgi sisu enese loomine usaldatakse tundmatute osapoolte hoolde teab kus ja kuidas. Uuriva ajakirjanduse kriisi ei mõisteta ega tunnistata. Küsimuse ees, kuidas sisutootjad peaksid end ära majandama, pigistatakse silmad kinni; lihtsalt eeldatakse, et tavameedia võtab analüüsi ja interpreteerimise enda peale. See aga ei saa juhtuda iseenesest. “Afganistani sõja päevikute” ja Cablegate’i saaga tõestavad, et piisava usaldusväärsuse tagamiseks peab Wikileaks ise võtma ühendust ja läbi rääkima end juba tõestanud tavameediaga. Samal ajal on selgunud, et need väljaanded ei suuda kogu materjali täielikult läbi töötada ning paratamatult valivad dokumente oma toimetuse poliitika järgi.

§6

Wikileaks on tüüpiline “ühe inimese organisatsioon”, kus algatuste ja otsuste tegemine ning elluviimine on suurelt jaolt ühe ja sama isiku kätes. Sarnaselt väikeettevõttega ei ole võimalik selle asutajat välja hääletada, ning erinevalt paljudest kollektiividest liidrid ei roteeru. See ei ole organisatsioonide puhul just ebatavaline joon, tegutsegu need siis poliitika, kultuuri või kodanikuühiskonna vallas. Ühe-mehe-organisatsioonid on kergesti eristuvad, põnevad, inspireerivad ja hõlpsasti meedia poolt kajastatavad. Samas nende jätkusuutlikkus sõltub suuresti karismaatilise juhi tegevusest ning nende töötamisloogikat on raske ühildada demokraatlike põhimõtetega. See on ka põhjuseks, miks sellist mudelit on raske kopeerida või selle mõõtkava laiendada. Vabahäkker Julian Assange on Wikileaksi käilakuju, organisatsiooni maine ja tuntus on ühte sulanud Assange’i omaga. Wikileaksi tegutsemisi ja tahtmisi on üha raskem eristada Assange’i segasevõitu eraelust ja tema mõneti tahumatutest poliitilistest seisukohtadest.

§7

Wikileaksiga kerkib taas küsimus, mis on ühist häkkeritel ja salateenistustel, sest nendevaheline hingesugulus on ilmselge. See armastuse ja vihkamise suhe saab alguse juba arvutiasjanduse algaegadel. Ei pea just vandenõuteooriaid või saksa meediateoreetikut Friedrich Kittlerit uskuma, et tunnistada arvuti pärinemist sõjalis-tööstuslikust kompleksist. Alates natside Enigma dešifreerimisest Alan Turingi poolt kuni arvutite tähtsuseni aatompommi leiutamisel, küberneetikast kuni Pentagoni osaluseni interneti loomises on arvutussüsteemide ja sõjalis-tööstusliku kompleksi vaheline liigendus hästi sisse töötatud. Arvutiteadlased ja programmeerijad andsid kuju inforevolutsioonile ja avatusekultuurile; kuid samal ajal arendasid nad krüptograafiat, sulgedes ligipääsu andmetele asjassepühendamatute ees. Mida mõned näevad “kodanikuajakirjandusena”, seda kutsuvad teised “infosõjaks”.

Ka Wikileaks on organisatsioon, kus on sügavalt juurdunud 80ndate häkkerikultuur ühes 90ndatel esile kerkinud tehnolibertaarlike poliitiliste vaadetega. Wikileaksi käitumisest ja väärtustest arusaamiseks on hädavajalik mõista, et selle lõid ja seda juhivad siiamaani peamiselt hardcore arvutifriigid. Kahjuks käib sellega kaasas terve ports vähem meeldivaid häkkerikultuuri eripärasid. Mitte et Wikileaksi puhul ei saaks rääkida idealismist, soovist maailma paremaks muutmisel kaasa lüüa, vastupidi. Aga seda marki idealismiga (või kui soovitakse, anarhismiga) kaasneb kalduvus konspiratiivsusele, elitistlik suhtumine ja salapära kummardamine (rääkimata üleolevast hoiakust), mis just ei soodusta koostööd teiste samamoodi mõtlevate inimeste ja gruppidega, kellele hetkel pole jäetud suuremat rolli, kui olla lihtsad Wikileaksi toodangu tarbijad. Misjonärlik ind valgustada idiootlikke rahvamasse ning paljastada valitsuse, sõjaväe ja korporatsioonide valesid toob paratamatult meelde 50ndate meediakultuuri kuulsa (või kurikuulsa) paradigma.

§8

Ühise keele puudumine teiste omataoliste “teistsugune maailm on võimalik” tüüpi liikumistega kannustab Wikileaksi otsima avalikkuse tähelepanu üha vaatemängulisemate ja riskantsemate paljastustega, kogudes seeläbi küll pööraselt entusiastlikku, kuid enamasti passiivset järgijaskonda. Assange’i sõnul on Wikileaks pööranud teadlikult selja “minakesksele” blogosfäärile ja kõikvõimalikule sotsiaalmeediale ning teeb nüüd koostööd ainult professionaalsete ajakirjanike ja inimõiguslastega. Ometi, kui jälgida Wikileaksi paljastuste iseloomu ja kogust organisatsiooni algusaegadest tänapäevani, siis jätab see kummalise mulje, nagu vaataks mingit tulevärki – ühes selle suurfinaaliga viimsepäevamasinana esitletava, ikka-veel-valla-päästmata “kindlustusdokumendi” (.aes256) näol. Kõik see tekitab tõsiseid kahtlusi Wikileaksi ja isegi Wikileaksi-laadse mudeli pikemas jätkusuutlikkuses. Wikileaksi hoiab käigus naeruväärselt väike meeskond, selle tuumikusse ei kuulu tõenäoliselt rohkem kui tosin inimest. Kui Wikileaksi tehnilise toe ulatust ja meisterlikkust näitab juba tema olemasolu, siis Wikileaksi väited sadadest vabatahtlikest analüütikutest ja ekspertidest on tõestamatud ning ausalt öeldes ka vaevu usutavad. See on kindlasti Wikileaksi Achilleuse kand, mitte ainult riski ja kestlikkuse seisukohast, vaid ka poliitiliselt, ja see meile siinkohal tähtis ongi.

§9

Wikileaksi sisemine organisatsioon paistab silma jahmatava läbipaistmatuse poolest. Vabandus, et “Wikileaks peab olema täiesti läbipaistmatu, selleks et sundida teisi olema täiesti läbipaistvad”, meenutab meile pigem ajakirja Mad kuulsaid Spy vs Spy karikatuure. Vastane võidetakse ainult temasarnaseks muutumise hinnaga. Oma moraalse üleoleku tagantjärele tõestamisest pole samuti suuremat abi – ka Tony Blair oli selle ala meister. Kuivõrd Wikileaks pole ei poliitiline ühendus ega valitsusväline organisatsioon, ei firma ega ühiskondlik liikumine, siis peaksimegi kõigepealt arutama, mis organisatsiooniga üldse tegu on. Kas Wikileaks on virtuaalne projekt? Lõppude lõpuks on ta ju omaette domeeninimega (majutatud) veebileht, mis on kogu asja põhialus. Ons sel muud eesmärki peale asutajate isiklike ambitsioonide? Kas Wikileaksi on võimalik uuesti luua? Kas kunagi tekivad samanimelised rahvuslikud või kohalikud haruorganisatsioonid? Milliste mängureeglite järgi hakkavad nemad käituma? Või peaksime selles nägema pigem kontseptsiooni, mis rändab kontekstist konteksti ning muutub ajas ja ruumis nagu meem?

§10

Võib-olla võtab Wikileaks oma organiseerumisaluseks mõne versiooni Internetiehituse Töörühma hüüdlausest “ligikaudne konsensus, töötav kood”? Projektid nagu Wikipedia ja Indymedia on selle probleemiga mõlemad omal kombel hakkama saanud, kuigi mitte ilma kriiside, konfliktide ja lõhenemisteta. Siin sõnastatud kriitika ei ole mõeldud Wikileaksi sundimiseks mõnda traditsioonilisemasse formaati; vastupidi, see on mõeldud uurimaks võimalusi Wikileaksi (ja selle tulevaste kloonide, partnerite, avataride ja kaasamõtlejatest pereliikmete) kasutamiseks mudelina uute organisatsioonide ja koostöövormide puhul. “Organiseeritud võrgustik” on üks terminitest, mis on selliste nähtuste kirjeldamiseks loodud. Alternatiivina on olnud kasutusel “taktikaline meedia”. Ning mõned kasutavad üldisemat mõistet “võrguaktivism”. Ehk on Wikileaksil endal muid mõtteid suuna kohta, mida ta sooviks võtta. Kuhu? See on Wikileaksi otsustada. Lihtsalt senini on vastuseid napilt olnud, mis on jätnud ka küsimuste esitamise teistele, näiteks Wikileaksi rahaasjade legaalsuse kohta (vt Wall Street Journal).
Me ei saa eirata väljakutset katsetada “esindusdemokraatia-järgsete” võrgustikega. Nagu ürgblogija Dave Winter on Apple’i tarkvaraarendajate kohta kord kirjutanud: “asi ei ole selles, et neil oleksid halvad kavatsused, nad on lihtsalt halvasti valmistunud. Nemad elavad “reaalsust moonutaval väljal” isegi veel rohkem kui tarbijad, ja inimestel, kes ehitavad arvuteid Tervele Ilmale, pole aimugi, kes Terves Ilmas elavad ja mida nad teevad. Aga pole hullu, sellele on lahendus: uuri veidi asja, esita mõningaid küsimusi ja kuula vastuseid.”

§11

Alternatiivide otsimiseks annab põhjust laialt levinud kriitika Julian Assange’i omaloodud isikukultuse aadressil. Kas poleks parem juhtida Wikileaksi anonüümse kollektiivi või “organiseeritud võrgustikuna”? Mõnede arust võiksid sama asjaga tegeleda paljud erinevad veebilehed. Üks Daniel Domscheit-Bergi juhitud rühm, mis lõi Assange’ist lahku 2010. aasta septembris, juba tegelebki Wikileaksi klooni väljatöötamisega.1 Ainult et selle Wikileakside kloonimise üleskutse juures unustatakse ära, kui palju erialaseid teadmisi on ühe lekkeportaali käigushoidmiseks tegelikult tarvis. Kust leida manuaali “Sissejuhatus Wikileaksi”? Paradoksaalselt palju saladuslikku kaasneb selle asjade-avalikuks-tegemisega. Ei piisa lihtsalt Wikileaksi tarkvara allalaadimisest. Wikileaks ei ole plug’n’play blogirakendus nagu WordPress ning wiki-liide tema nimes on tõsiselt eksitav, mille klaarimisega on Wikipedia Jimmy Wales ka tõsist vaeva näinud. Vastupidiselt Wikipedia koostööfilosoofiale juhitakse Wikileaksi kinniste uste taga teadmata hulga tundmatute vabatahtlike abiga. Tuleb aru saada, et teadmised, mida nõuab Wikileaksi taolise masinavärgi käigushoidmine, on üpris esoteerilised. Ei piisa allikate anonüümsuse tagamisest dokumentide vastuvõtmisel, enne avaldamist tuleb dokumente veel suurema anonüümsuse nimel töödelda. Neid tuleb “toimetada” enne rahvusvaheliste uudisteserveritele ja usaldusväärse ja mõjuka ajakirjanduse “lipulaevadele” saatmist.

Wikileaks on oma usaldusväärsuse nimel aastaid vaeva näinud, uustulnukad peavad läbima sellesama aeganõudva protsessi. Wikileaksi tööpõhimõtteks ei ole mitte ise häkkida (riiklikesse või korporatiivsetesse arvutivõrkudesse), vaid hõlbustada suurorganisatsioonide töötajatel konfidentsiaalse informatsiooni kopeerimist ja edasiandmist üldkasutusse – moel, mis lubab neil anonüümseks jääda. Kui kellelgi tekib mõte hakata lekete vahendajaks, siis oleks tark end kõigepealt kurssi viia OPSEC-i ehk operatsioonide turvalisusprotsessiga – samm-sammulise kavaga, mis “selgitab välja, milline on oluline informatsioon, otsustamaks, kas omade tegevus on vastase luuresüsteemide poolt jälgitav, kas vastase kätte langeda võiv informatsioon võib neile kasulikuks osutuda, ning võtab kasutusele vastavad meetmed, millega elimineerida või vähendada vastase kätte sattunud olulise informatsiooni kasulikkust neile” (Wikipedia). Wikileaksi hüüdlause ütleb: “julgus on nakkav”. Ekspertide sõnul peaksid inimestel, kes kavatsevad Wikileaksi taolisi operatsioone käivitada, olema rauast närvid. Nii et enne kui hüüda: üks, kaks, kolm, tuhat Wikileaksi, võiks selgeks teha, et sellega seotud inimesed võtavad teatud riske. Allikakaitse on ülim. Afganistani päevikud näitasid, et “tsiviilkaotusi” kaasneb ka leketega. Toimetamine (ja mahakustutamine) on samuti olulised. Mitte lihtsalt OPSEC, vaid ka OP-EETIKA. Kui avaldamist ei viida läbi kõigi asjaga seotud isikute kaitset täielikult tagades, on käega katsuda võimalus, et Wikileaksi vallapäästetud “ajakirjandusrevolutsioon” – ja selle võimalik poliitiline mõju – jääb toppama.

§12

Me ei arva, et seisukoha võtmine Wikileaksi poolt või vastu oleks kõige tähtsam. Wikileaks püsib, kuni tema ise või temavastased jõud pole teda põhja lasknud. Meie mõte oleks pigem (üritada) hinnata ja kindlaks teha, mida Wikileaks suudab, suudaks teha (ja ehk isegi peaks tegema), ning aidata sõnastada seda, kuidas “meie” peaksime Wikileaksiga suhestuma ja käituma. Puudustest ja vastuoludest hoolimata on Wikileaks osutanud demokraatia, läbipaistvuse ja avatuse üritusele kuldaväärt teene. Või nagu prantslased ütleksid: kui teda ei oleks olemas, tuleks ta välja mõtelda. Kvantitatiivne – ja varsti ka kvalitatiivne – informatsiooniline ülekoormus on tänapäevaelu tõsiasi. Avalikustatava informatsiooni ületootmine saab ainult kasvada, ja seda eksponentsiaalselt. Selle andmetemäe korrastamise ja tõlgendamise väljakutse seisab meie kõigi ees, nimetatagu seda siis Wikileaksiks või kuidagi teisiti.