Igatsus romaani järele

Kirjanikud võivad Ukrainas kirjutada kõigest. Veel kakskümmend aastat tagasi oleks seda väidet perestroikast hoolimata peetud irreaalseks sooviks. Ja möödunud ei ole niigi palju aastaid. Kui demokraatiat saaks mõõta kunstivabaduse järgi, siis võiks kõhklemata öelda, et demokraatia on tänapäeva Ukrainas edukalt juurdunud, ja seda normaalse, mitte juhitud demokraatiana.

Tegelikkuses on kunsti vabadus tema ühiskondliku marginaliseerumise tulemus. Kunst on saanud narrivabaduse. 1990. aastatel kujunes kunst üha enam üha kitsama ringi huviliste ja asjassepühendatute ettevõtmiseks. Pärast kiiresti raugenud karnevalilikke ülesastumisi kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist leidis ta end korraga jälle põranda alt. Ta oli sinna tagasi pöördunud süsteemi- või diktatuuripoolsest tagakiusamisest sootuks banaalsemal põhjusel – kunsti jaoks ei jätkunud raha. Nõukogude aja hiigelkirjastused, mis Kiievis ja teistes Ukraina suurlinnades avaldasid raamatuid rohkem kui 140 eri keeles, olid muutunud kuivale sattunud vaaladeks, kes ilma veeta on abitud ja liikumisvõimetud.

Nagu kontserdisaalid ja ooperiteatridki, virelesid nad, üürides välja oma kuulsaid, sageli suurejoonelisi, kuid ka kurikuulsaid ruume, kuni jäid üksteise järel lootusetute ja ebaausate kohtuprotsesside käigus ilma ka neist. Mitte küll kõigist, kuid paljudest. Raamatukauplused, mis nõukogude ajal moodustasid eeskujuliku turustusvõrgu, kuhu oli kaasatud iga suurem küla, kaotasid aja nõudmistega kaasas käia püüdes oma näo – neist said kosmeetikaärid, juuksurisalongid, filmiilmutusstuudiod, kaubamajad, kodumasinate müügisaalid, tualettpaberi- ja sigaretikioskid, valuutavahetuspunktid, apteegid ja butiigid.

Aegadest, mil luule ettelugemine tõi kokku sadu kuulajaid, võis nüüd lugeda vaid ajalooraamatute veergudelt kui politiseerunud ühiskonna ammu kaduvikku vajunud fenomenist. Isegi kui ühiskond 2004.-2005. aastal Oranži revolutsiooni ajal uuesti politiseerus, etendasid kirjanikud seejuures märksa tagasihoidlikumat rolli, kui neile endile meeldinuks tunnistada.

Olgu nii, mõtlesid ühed ja rõõmustasid, et kirjandus oli suutnud vabaneda poliitilisest seotusest, mis ta eelmise ajastu jooksul nii vormiliselt kui ka temaatiliselt ära oli näljutanud. Kurb lugu, mõtlesid teised, kes oma remonti vajavatesse elevandiluust tornidesse surutuna tundsid puudust suhtlemisest publikuga ja olid liigagi kähku unustanud jõhkruse, millega kirjandusest tehti totalitaarses süsteemis ideoloogiline kõnetoru.

Kirjandus viskus sõna otseses mõttes vabadusse ning naudib seda senini täiel rinnal. Kirjandusele jäetud narrivabadus ja eeskätt kirjanike loobumine otsesest poliitilisest sekkumisest seletabki, miks kirjanikke viimase poolteise kümnendi jooksul ei ole taga kiusatud, erinevalt nende massimeedias töötavatest kolleegidest. Mõrvatud ajakirjanike nimekiri on liiga pikk, et võiks tõsimeeli demokraatia võidukäigust rääkida.

Kirjanike tekstid, kui tahes režiimikriitilised need siis ka olid, ei pälvinud väljaspool väikest insaiderite rühma suuremat tähelepanu. Liiatigi olid need liiga abstraktsed, et ohustada nomenklatuuri konkreetseid ärihuvisid. Majanduslikel põhjustel neid peaaegu ei kirjastatudki, parimal juhul ilmusid nad väikestes tiraažides, lootuseta laiemale turustamisele.

Proosateose keskmine trükiarv langes viiskümmend korda (umbes 50 000-lt 1000 eksemplarile) ja luulel kakskümmend korda (umbes 10 000-lt 500-le). Keskmise põlvkonna kirjanikud olid poliitikaga flirtinud vaid lühikest aega, kui üldse. See ei tähenda, et nad ei olnud kriitilised. Vastupidi. Ainult et nad hoidsid poliitiliste päevasündmustega distantsi ja peegeldasid neid kriitilise, kord meeleheitel, kord tusase vaatlejana.

Üksnes osa vanema põlvkonna kirjanikke sekkus poliitikasse. Nemad lõid selle, mida nimetatakse 1990. aastate poliitiliseks luuleks. “Freud nutaks”, kui tsiteerida ühte pealkirja, mille juurde ma hiljem tagasi tulen. Kirjandusteadlane nutaks ka. Rääkimata siis kaastundlikust lugejast.

Meedia ja kirjanduse lühivormid

Alates 1990. aastate lõpust arenes välja eriline koostöövorm kirjanike ja massiteabevahendite vahel. Mõned lehed kutsusid kirjanikke üles regulaarselt ajalehe-või ajakirjakolumne kirjutama – Oksana Zabužko, Juri Andruhhovõtš, Volodõmõr Jeskilev, Tarass Prohhasko, Ljubko Dereš, Stepan Protsjuk tegidki seda, kui nimetada vaid mõningaid autoreid. Nende tööde hulgas leidus selle kirjanduse lühivormi imepäraseid näiteid.

Tänu sellisele koostööle edenesid eriti hästi ajalehtede kirjandus- ja kultuuriküljed, mis nõukogude ajal olid ideoloogiliselt vägagi monopoliseeritud seisus. Näiteks Oksana Zabužko avaldas valiku oma kolumne hiljem pealkirja all “Reportaaž aastast 2000” – nii publitsistlikus kui intellektuaalses mõttes tähelepanuväärne raamat, kus autor oma kultuurilisest taustast lähtudes käsitleb poliitikasündmusi ja sotsiaalset argipäeva. Ukraina kirjanike ja intellektuaalide (poliitilised) kultuurikolumnid olid Oranži revolutsiooni meediapeegelduseks.

Erilise populaarsuse on viimastel aastatel omandanud reisireportaaž, ajalehtede kultuurikülgedega suguluses olev kirjanduse lühivorm. Korrespondente saadetakse reisile, kirjanikud ja kultuuritegelased pajatavad oma viibimisest välismaal, siia kuulub ka reisiintervjuu kui üks reisikirja vorme. Reisisihid piirduvad Euroopaga. “Kui keegi sõidab tänapäeval Euroopasse, ei sõida ta enam “võõrsile”. Milline mõiste postitõldade ajajärgust!

Mina sõidan parimal juhul “tundmatusse”,” ütles rohkem kui 80 aastat tagasi üks teine reisimees, minu kaasmaalane Joseph Roth eessõnas oma raamatule “Die wei?en Städte” (“Valged linnad”).

Kirjanduse lühivormid kosusid kiiremini ja paremini kui pikemad. See käib samavõrra ka kunsti kohta. Monumentaalsed kunstivormid ei ole toibunud tänini. See kehtib ka filmi kohta, mis on rahapuuduses kokku varisenud. Ja seda riigis, kus oli olnud Oleksandr Dovženko ekspressionistlik või Sergi Paradžanovi poeetiline filmikunst ning kus poliitikud sageli ja heal meelel kiitlesid “suure kultuuri ja rikaste traditsioonidega”. Kuid ka kirjanduse lühivormidega ei ole kõik päris nii, nagu näha soovitaks: novell kui vanamoodne nähtus näib olevat välja surnud. Ja kuidas on lood jutustusega – “lühidus on ande õde”, kui uskuda Anton Tšehhovit?

Erinevalt luulest ei ole jutustus suutnud endale nime teha. Ukraina on luule maa, poeetiline maa, kus kõike poetiseeritakse: minevikku, tulevikku, kuritöid ja kangelastegusid – kuid alati ei teata, kas tegemist on veel kangelasteoga või juba kuritööga. Kas oli see kangelastegu või siiski kuritöö. Kõige sagedamini ilmselt mõlemat korraga, nii kangelastegu kui kuritöö. See, mida Hans-Georg Gadamer väitis sakslaste kohta – et nende seast ei ole võrsunud suuri jutukirjanikke, küll aga suurepäraseid poeete (milles ma sügavalt kahtlen – s.o mitte luulekunsti kvaliteedis, vaid saksa proosa kõlbmatuses)-, kehtib ka ukrainlaste kohta. Ukraina modernismi imetlusväärne katse ukraina romaani loomiseks möödunud sajandi 20. aastatel lämmatati juba eos, nagu toonane poliitiline ja kultuuriline (sic!) žargoon võidukalt kuulutas.

Luule on kahel viimasel kümnendil põhjalikult uurinud kõikmõeldavaid sisu- ja vormivõimalusi. Nii mõnigi neist osutus unustusse vajunu korduseks või taasavastamiseks. Nii mõnigi neist oli ahvatlev oma meisterlikkuses. Näiteks eksperimentaalne lüürika, akustiline ja visuaalne luuletus. Ent kui proosat saab aastal 2007 peaaegu probleemideta kirjastusse avaldamiseks anda, siis ka tuntud ja isegi populaarsete autorite luuletusi tõrguvad kirjastajad oma plaanidesse võtmast. Seepärast ei saagi luule puhul õigupoolest rääkida uudiskirjandusest.

Romaan kui väljakutse – “Saladus”

Suurimaks väljakutseks jääb endiselt romaan. Romaanide arv kasvab küll aasta-aastalt, kuid mis teemasid need käsitlevad ja mil moel? Alljärgnevalt esitleme viit uut raamatut. Minu meelest on need ilmekad näited, ja ma püüan ka selgitada, miks.

Läänes tuntuim ukraina autor on ilmselt Juri Andruhhovõtš (1960). Tema raamat (“Saladus. Romaani asemel”, 2007) on ka uusim siin käsitletavatest. Läänes, vähemalt saksa- ja poolakeelses Läänes, mis on veel tuntud Kesk-Euroopana, on Juri Andruhhovõtš ukraina kirjanduse võrdkujuks. Ja ka Ukrainas peetakse teda üheks tuntumaks kirjanikuks. Esmalt kerkis ta esile luuletajana, hiljem romaanikirjanikuna. Vähem teatakse ta “Sõjaväejutte”.

See-eest on tuntud tema viis romaani. Tõsi küll, viies, “Saladus”, kannab alapealkirja “Romaani asemel”. “Asemel” – kuid ikkagi romaani asemel. Intervjuudes ja esimestes Ukraina kirjandusarvustustes (nii nimetatakse Ukrainas ajalehtedes ilmuvaid lühikesi ja üldist laadi teadaandeid uue raamatu või kirjaniku loomingulise õhtu kohta seoses raamatu ilmumisega; kirjanduskriitikat Ukrainas ei ole, on kirjandus, kuid niisama hästi kui mitte mingit arutelu kirjanduse üle) viidatakse sellele kui romaanile.

Lugesin “Saladuse” hoolikalt ja tähelepanelikult läbi, ehkki ma pole mingi Sherlock Holmes ning saan ise väga hästi aru, et ma seda ei ole. Lugesin romaani suure hoole ja tähelepanuga sellepärast, et see puudutab mind erilisel viisil, nagu mälestused vahel ikka puudutavad. Sest “Saladus” on memuaarid. On autobiograafia ja memuaarid ühekorraga. Autobiograafia sellepärast, et romaanis meenutatakse lapsepõlve- ja noorusaega.

Memuaarid sellepärast, et käsitletakse ka küpsemat eluperioodi, et raamat sisaldab vestlusi tuntud inimestega, seisukohavõtte poliitiliste suundumuste ja trööstitu argipäeva kohta. Tuntuim inimene, kellega autor kõneleb, on Juri Andruhhovõtš. Ta intervjueerib iseennast. Teda küsitleb tema enda alter ego. Berliini ajakirjanik Egon Alt. Asi, mis mulle imponeerib, ei ole mitte olukordade kujutamine, teise inimese ja teiste inimeste tajumine meenutava mina kaudu, vaid tõsiasi, et mälestused puudutavad suurelt osalt ka minu aega ja minu topograafiat.

Seesama linn, needsamad inimesed, needsamad tänavad, mis vahepeal on ümber nimetatud, needsamad rongid ja vaksalid, seesama kool, mida küll vaevalt mainitakse, seesama teine linn. Palju linnu ja reisisihte. Lugeja saab mingil määral osa enam kui neljakümne möödunud aasta õhustikust, kuid märksa enam saab ta osa jutustava, intervjueeritud mina hinnangute ja arvamuste õhustikust, nagu autobiograafiliste kirjutiste, memuaaride kirjutamise puhul kohane ongi.

Teiste, võõraste või pigem võõraks jäänud inimeste üldistused ja profiilid, elu, vähemalt toonase elu kirjeldused – eelkõige 70ndatest kuni 90ndateni – ei ole selle raamatu kõige tugevam külg. Seda ei maksa autobiograafialt oodatagi. Memuaaridelt aga küll. Lugedes ei vabanenud ma tundest, et siin vaadatakse ülevalt alla – perspektiiv, millega ma ei suuda harjuda: mina üleval, teine inimene all. Erinevalt Juri Andruhhovõtši varasematest romaanidest ei haju üleval-all-erinevus karnevaliseerimise käigus.

Raamatul on sellega tõsi taga. Võimalik, et ma eksin. Võimalik, et see on taandatav totalitaarse võimu ebainimlikkusele, et teist inimest niimoodi tajutakse. Võib-olla rajanebki meenutamine sellel, et nüüdne aeg, millest räägitakse, on üleval, ja toonane aeg kaugel all ning – järelikult – asuvad ka kõik teised kaugel all, erandiks vaid meenutatav mina, isegi kui memuaarid ulatuvad 2005. aasta Berliini välja.

“Saladuse” kõige inimlikumad, paremad ja õnnestunumad leheküljed on need, kus intervjueeritav mina räägib oma suhetest isaga. Lisaks sellele isa portree, mille saab kokku panna suure kiindumuse paljudest, üle kogu raamatu laiali pillatud mosaiigitükikestest. Nendes stseenides mõjub “Saladus” poeetiliselt. “Saladus” on ilmselt üks võimalikest metafooridest “Minu elule”, eraelu, koguni intiimsfääri paljastamisele kuni fantaasiateni välja, milles femina ja phallus ülistavad – või vähemalt tahavad ülistada – omamoodi unio mystica’t. Ausus on igati respekteerimist väärt.

Oma aususega eristub Andruhhovõtši autobiograafia temast põlvkonna võrra vanemate kirjanikest kolleegide omadest, kes stiliseerivad end oma mälestustes märtriteks ja kangelasteks. Selline heroiline kitš jääb “Saladusele” võõraks.

Kui intervjueeritav “mina” end kangelaseks nimetab, siis vaid harva ja eranditult iroonilis-armastusväärselt. Risti vastupidiselt kangelaskitšile ei jäta Juri Andruhhovõtš välja ka seda, mida me nimetame “seksuaalsfääriks”. Vastupidi, seda rõhutatakse, alustades peenise avastamisega koolipõlves ja lõpetades 45-aastase mehe seksuaalsete fantaasiatega kusagil Berliini linnalähirongis Schönebergi ja Bundesplatzi jaamade vahel, nii-öelda live experience, keset intervjuud, kui mõlemad “minad”, intervjueerija ja intervjueeritav, arutlevad pikalt-laialt ühe mulatitari üle – “täpsemini väljendudes tema pepu üle”.

Raamatut võib teatud mõttes lugeda ka alternatiivse omaeluloona võrreldes enamiku autobiograafiatega, kus vooruslikkus – et mitte öelda silmakirjalikkus – on autorile juba otsaette kirjutatud. Võib-olla läheb asi siin selles liiga tugevas reageerimises enesele ette kirjutatud kasinusele, enesekitšistamisele juba teise äärmusse, nii et kui ühel juhul koosnes inimene sada protsenti vaimsest firmamendist, siis siin taandub ta mõnigi kord vaid suguosade, peenise ja vagiina või – nagu äsjamainitud episoodis – (loomulikult naisterahva) tagumiku portreteerimisele? See episood viitab tagasi umbes samasugusele stseenile Andruhhovõtši noorpõlveromaanis (“Moskoviaad”,1993). Ring (“Kaheteistkümnes ring”– kui osutada veel ühe ta romaani pealkirjale?) sulgub.

“Saladust” võiks lugeda ka sissejuhatusena Bu-Ba-Bu rühmitusele (ja sellega viitan ma juba Viktor Neborakile, kelle raamatust “Basileos” kohe juttu tuleb). “Saladus” jäädvustab lõike uuemast kirjandusloost. Tegelasteks on kuulsad kirjanikud, kunstnikud ja intellektuaalid, vähemalt paljud neist, kes tänapäeval elavad, loovad, tegutsevad. Näiteks Mõkola Rjabtšuk on nooremale põlvkonnale niisama tähtis, kui ta oli aegadel, mil Juri Andruhhovõtš noor oli, – intellektuaal, kes ei lase ei ajal ega oludel end kõlbeliselt laostada.

“Saladus” kui kirjanduslugu, milles, nagu kirjanduse ajaloos tavaks, tsiteeritakse. Juri Andruhhovõtši tekste. Õigupoolest on iga kirjaniku iga autobiograafia otsekui kirjanduslugu, kuna viitab tema “mina” kujunemisel oluliste teoste kõrval ühel või teisel moel ta endagi teostele, eeldab, et neid on loetud, või juhatab lugejat nende juurde. Mõned autobiograafiad on koguni teose ajalood või teose lahtiseletamised. Mitte see. Mitte ainult. Enesevaatlused on nad aga kõik.

Bu-Ba-Bu ja Lvivi tekst

Viktor Neboraki (1961) (“Basileos”, 2006) on “Saladusega” tihedasti seotud. Nii nagu “Saladust”, nimetatakse ka “Basileost” sageli romaaniks.

Viktor Neborak on kirjandusliku rühmituse Bu-Ba-Buüks asutajaid, luuletaja ja esseist, “üks Lvivi teksti järjekindlamatest loojatest kaasaegses ukraina kirjanduses”, nagu kuulutab kaaneümbrise lakatekst. Viktor Neborak on ka üks tegelastest, kellele viidatakse “Saladuses”, mõnede intervjueeritud “mina” kirjade adressaat – nende kirjade, mis käsitlevad teemaduot kirjandus ja meesterahva noorus.

Oma raamatus jätkab Viktor Neborak Lembergi müüdi kirjapanemist, mille protagonist ta on. Sest “Basileos” on samuti mälestused, rüütatud metamorfoosidest rikka narratiivsuse vormi.

Need mõjuvad pigem šifreeritult ja fiktsionaliseeritult, väga uusbarokselt. 1990. aastate ukraina kirjandus kuni tänapäevani välja on proosas ja lüürikas, samuti oma maailmatajumises tihedalt seotud 17. ning 18. sajandi ukraina barokiga, mis on tuntud õpetlas-, munga- või kasakabarokina. Selle raamatu tegelik topos on Lvivi linn, Lemberg. Protagonist liigub läbi selle linna, tema tänavate, tema ajalooliste ja kultuuriliste konnotatsioonide. Liikudes läbi linna ja tema ajaloo, liigub ta ka läbi iseenda ajaloo, läbi oma nooruse, ja püüab end selles linnas leida ning seda linna iseenda jaoks leida. Lviv ja episoodid tema enda minevikust, veel enam siiski nende kahe teema seos, nende liaison läbib selle kirjaniku esseistlikku oeuvre’i. See teema domineerib ka paljudes ta luuletustes.

Kui Neboraki nimetada Lvivi linlikkuse poeediks, ei hakkaks ta vastu vaidlema. Oli see ju rühmitus Bu-Ba-Bu, olid need ju Neborak ja Andruhhovõtš, kes andsid oma panuse Lvivi kui müüdi kirjapanekuks ja seda üha teevad. Tegemist on ühe ja sama ajaga ja need on igas mõttes needsamad sündmused, mida need kaks käsitlevad. Seda huvitavam on neist kuulda kahe erineva häälega artikuleeritult. Kui Andruhhovõtš esindab Lääne-Ladina traditsiooni, siis Neboraki puhul välgatab Bütsantsi hääl, mis otsib pidepunkti kaasaegse Euroopaga.

Ka Tarass Prohhasko (1968) raamatul (“Sellest saaks kirjutada nii mõnegi jutustuse”, 2005) ilmnevad tugevad seosed “Saladusega”, ja selgi raamatul on sihilikult fragmentaarne iseloom. Võimalik, et selline pürgimus on tekkinud romaani võimatusest.

Kui Neboraki romaan on austusavaldus Lvivile ja protagonisti noorusele, siis Prohhasko teoses on keskpunktiks Ivano-Frankivski linn, endine Stanislav. Linn, mis etendab fataalset rolli ka “Saladuses” ja mida seal usalduslik-sundimatult nimetatakse: Franik. Geograafilisest seisukohast on “Saladus”, “Basileos” ja “Sellest saaks kirjutada nii mõnegi jutustuse” Galiitsia raamatud. Ja võib-olla mitte ainult geograafiliselt.

Romaanide asemel on meil mälestused või memuaarid. Mälestuskillud, millest saaks kirjutada nii mõnegi romaani. Ent siiski ei kirjutata. Miks küll?

Teekond oma “minani”

Lõpuks tahaksin tutvustada veel kahte raamatut, mis on naiste kirjutatud. Neil kahel naisautoril on erinevad kirjanikukogemused ja nad pärinevad eri põlvkondadest. Irena Karpa (1980) oma raamatuga (“Freud nutaks”, 2004) kuulub päris noorde põlvkonda, mida vastavates kolleegiumides tähistatakse ebaapetiitse mõistega noorkirjandus.

See on Ljubko Dereši või ka temast veel mõnevõrra noorema Tanja Malartšuki põlvkond. Nad tõmbasid juba väga varakult tähelepanu endale ja oma tekstidele. Derešil õnnestus hiljuti koguni läbimurre Poolasse ja Suhrkampi, Maini-äärses Frankfurdis tegutsevasse nimekasse kirjastusse.

Kui kolm ülalnimetatud “Galiitsia” teksti on halvemini või paremini maskeeritud, ent igati huvitavad ja informatiivsed autobiograafiad, siis galiitslanna Karpa teose “Freud nutaks” puhul on tegemist reisikirja vormis romaaniga, muuhulgas – loomulikult – iseendani jõudmise teekonna mõttes, tegevuskohtadega Indoneesias ja Indias, Euroopas ja Nepalis, Moskvas ja Kiievis (ning loomulikult Pariisis), erinevate hotellitubade ning “mina” kui ruumiga, milles pole sugugi mitte vähem eksootikat ja saladusi avastada.

Sellega ei taha ma neid tekste üksteisele vastandada ega teha autobiograafiast ja reisikirjast mingit vastandite paari – neil žanridel on teatavasti mitmeid vormilisi ja sisulisi, kuid ka metafoorseid sugulusjooni. Sest kas pole siis autobiograafia teekond oma minevikku ja reisitekst alati ka retk iseendani?

Autor julgeb astuda globaliseerunud maailma ilma tuttavlike tugedeta: Galiitsia, Karpaadid, Kesk-Euroopa, Habsburgid. Poeet ja esseist Andri Bondar nimetab romaani eessõnas “esimeseks koloniaal-seks romaaniks ukraina kirjanduse ajaloos”. Loomulikult irooniliselt – mitte raamatut, vaid predikaati “koloniaalne” silmas pidades.

Karpa kirjutiste avameelsus ja oskuslikkus on köitvad. Romaan on reisiromaan, romaan romaanis: see sisaldab reisikirja fragmente – märkmeid, mida protagonist Marla Friksen teel olles teeb ja mida siin-seal tsiteeritakse. Uued riigid ja saared, kauged kontinendid saavad kulissiks, mis saadab “mina” konfrontatsiooni iseendaga. Sõlmitakse uusi suhteid ja mõeldakse järele purunenute üle.

Peetakse kõnelusi minevikust pärit (nais)intellektuaalidega. Suhtutakse mõistvalt kohalikku koloriiti. Aja märk, mis läbib kõiki kohti, asugu need siis Aasias või Euroopas, Kiievis või Pariisis, India suurtes metropolides või Himaalaja külades, on kord erksate värvidega, kord kulunud tähtedega kogu muu elu kohal kõrguv kiri “Enjoy Coca-Cola”.

Selle reisiromaani dokumentaalne pool on fikseeritud raamatule lisatud fotode näol. Osa fotodest on kirjaniku enda üles võetud, millest saab selgeks, et see reisiromaan on ka omamoodi autobiograafia, šifreeritud reisiromaanina, fiktsionaliseeritud Marla Frikseni tegelaskuju kaudu tükkis tema armu- ja reisiseiklustega, püüdlustega oma “mina” uuenemise poole ning selle “mina” mitteleidmisega.

See romaan on siiski huvitav muudelgi põhjustel. Esiteks leksika rikastamise tõttu, teiseks tabude murdmisega, ja kolmandaks tänu keele taasavastamisele. Nõukogude ajajärgul kunstlikult ja sunniviisil kasinaks nuditud ukraina keelt – nagu ka keelt üldse – laiendatakse uute mõistetega tundmatute olukordade tarvis, pärisnimedega ja esemete uute nimetustega.

Noorte keelekasutus tehakse suurepäraselt kirjandus- ja romaanikõlbulikuks: Irena Karpal on õnnestunud muuta allkeel veenvaks jutustamiskeeleks, kätkeda kujuneva “mina” probleemid tema keelde. Hämmastav, kui loomulik on selle kõla! Karpa murrab teravmeelselt tabusid, nii ühiskondlikke kui ka kirjanduslikke, pannes tabuteema loomulikult kõlama. Võrreldes tema kirjutusviisiga on Andruhhovõtš ja Neborak siivsad noorukid, kes hakkasid vanema põlvkonna valelikkuse vastu mässu tõstma juba liiga pikka aega tagasi.

Muuhulgas lõid nad eeldused ukraina keele kui elava keele läbimurdeks. See ei pea tähendama, et kirjandust kirjutatakse nüüdsest peale ainult nii või alati nii. See tähendab aga keele emantsipeerumist – eeskätt leksikaalset, ent ka temaatilist -, ja seda ei ole sugugi nii vähe.

Eriline koht on Iren Rozdobudkol (1962) oma romaaniga (“Nööp”, 2005), mis kannab alapealkirja “Psühhodraama”. Ülejäänud tekstidega on tal kaks ühist aspekti. Nagu Andruhhovõtš, Neborak ja Prohhasko, püüab ka Rozdobudko möödunud aastakümmet kirjanduslikult ümber hinnata. Nagu Karpa, loob ta uut keelt.

On siiski ka olulisi erinevusi. Rozdobudko on ainus, kes on kirjutanud otsast lõpuni väljamõeldud teksti. Ta mõtleb küll välja ka keele, kuid tegemist on belletristika keelega – see tähendab keelega, millesse tänini enamik kirjandusteaduse esindajaist suhtus põlglikult kui belletristikasse. Keegi peab aga ka sellega tegelema. Kodumaine akadeemiline seltskond meenutab omamoodi Prantsuse Akadeemiat, mis valvab üdini konservatiivselt nii sõnavara kui ka teemade järele. Sealjuures on Iren Rozdobudko teene, et ta teeb oma tekstidega ukraina keele ellujäämisvõimeliseks, Iren Rozdobudko on see, kes kirjutab tekste, mis võidavad tagasi 1990.

aastate algul kaduma läinud lugeja. Me võime seda nimetada massi- või populaarkirjanduseks, ent ometi jääb see kirjanduseks, nii kaua kui see on hästi tehtud. Hämmastaval kombel on just nimelt see belletristlik romaan oma kompositsioonilt kõige pretensioonikam. Selles vahelduvad mina-perspektiiv ja autori narratiiv, minategelasest mehe (senini on enamasti rääkinud mehed naise häälega) ja autori narratiivi taha peitunud naise vaatenurk.

Niisiis, miks just need viis raamatut? Mida on neis nii näitlikku? Esiteks, ukraina kirjanduse suur igatsus romaani järele. Teiseks, tohutu vajadus memuaaride ja autobiograafiate järele, mida kirjanikud rahuldavad samavõrra kui paljud teised inimesed, kes ei ole kirjanikud ning kelle mälestusi viimastel aastatel ilmub suurel hulgal.

Kõigist neist isiklikest saatustest, mis on fikseeritud kirjalikul kujul, kujuneb niinimetatud rahvuslik või kollektiivne mälu. Kolmandaks, vajadus kirjandusliku diskussiooni järele vahetu minevikuga, 20. sajandiga, “ilma viha ja nostalgiata” (nagu on öelnud Ljubomir Iljev, “Fausti” bulgaaria keelde tõlkija).

Autobiograafilisus ei ole enam piisav väljakutse. Võib loota, et senised pigem autobiograafilised katsetused on avamänguks tõelistele romaanidele ajastu kohta, mis ei jää nii kaugete aegade taha, et ta meid enam huvitama ei peaks. Küsimus on maailma tõlkimises. Eilse ja tänase maailma. Mitte reaaluses. Mitte sõnasõnalises. Just see ongi alati olnud kirjanduse mõte.