Gogol – maskeerunud ukrainlane

1.

Nõukogudeaegses Moskva koolis me õppisime Gogoli patriootlikke proosaridupähe. Ma ei mõelnud temast kunagi kui ukraina kirjanikust. Õigupoolest ma ei mõelnudki Gogoli etnilise päritolu peale. Minu jaoks oli ta võlur, kes lõi fantastilise galerii kõige naljakamaid ja veetlevamaid koletisi, kelle peale ma olen elus sattunud. Seda, mis on Dickens ja Shakespeare inglise keelele, on Gogol vene keelele. Aga asetanud Gogoli Suure Vene Kirjanduse pjedestaalile, saatsid vene kummardajad tema ukraina varju kultuurilisse pagendusse. 

Gogoli proosa kummalisust, tema süntaksi käändusid ja sõnavara puhutist pentsikust on mainitud ikka ja jälle. Asjatundjad on leidnud nendele keelelistele korrarikkumistele mitmesuguseid põhjusi ja seletusi. Lehitsedes hiljuti üht paksu köidet kaasaegsete mälestusi Gogolist, hämmastas mind taas, kui teravalt tajusid sünnipärased venelased Gogoli isiksust ümbritsenud aura kummalisust. Tema käitumine ja isegi välimus rabasid neid tihti millegi kohatu ja võõrapärasena. Ta vaenlased tajusid teda tõusiku ja karjeristina à la Balzaci Rastignac, viidates Gogoli kõrkusele ja ülespuhutud edevusele. Need iseloomujooned olid agatundmatud neile, kes olid teda tundnud sünnimaal Ukrainas kui sõbralikku ja joviaalset noormeest. Teisalt pidasid Gogoli imetlejad ja sõbrad tema ennustamatut käitumist tärkava geeniuse ekstsentrilisuseks.

Nii või teisiti, neile, kes teda tundsid, ei tulnud pähegi, et Gogoli ukraina päritolu võiks olla tema kõikuva temperamendi üks seletusi. Kuid ma oletan, et Gogol tundis end Venemaal ka teistel põhjustel võõrana. Tal polnud kunagi oma maja jata ei võtnud kunagi külalisi vastu. Ta oli selles mõttes ebavenelik, et eelistas hoida omaette ega tahtnud oma emotsioone ja arvamusi avalikult jagada. 

Ükski tema tuttavatest – ei need, kes pidasid ennast ta heaks sõbraks, ega need, kes teda põlguse või ükskõiksusega tõrjusid – ei pidanud Ukrainat millekski enamaks kui Venemaa lõunapiirkonnaks, kus inimesed räägivad iseäralikku murret, lahutavad meelt kohalike lauludega ja uhkustavad oma suurepärase köögiga. „Suurvenelased“ tundsid Ukrainat ääremaana, mida see sõna vanaslaavi keeles tähendabki, või Väike-Venemaana. Pean tunnistama, et isegi 1960. aastatel, oma

noorukipõlves, suhtusin ma Ukrainasse samamoodi nagu Eestisse või Usbekistani, Valgevenesse või Kasahstani: et kuigi kohalikud mured ja rahvakombed võivad seal olla teistsugused, on nad Nõukogude Liidu katuse all kõik osakesed Vene vennaskonnast. 

Kui ma püüan kujutleda noore ja auahne Gogoli saabumist Vene tsaaririigi tagahoovist pealinna, siis meenub mulle mu sõprade hoiak nende suhtes, kes saabusid Moskvasse „rahvusvabariikidest“. Neid koheldi patroneeriva heatahtlikkuse ja uudishimuga. Sellesse oli segatud ka piisake kadedust parema lõunamaise kliima ja mugavama elu pärast, võrreldes Vene Föderatsiooni troostitusega. Suurlinna snoobide ja šovinistide silmis oli provintslik päritolu ise juba küllalt halb; aga olla pärit Ukrainast oli andestamatu patt. Vene rahvalikus mütoloogias on ukrainlased üks etniline vähemus, mitte rahvus, ning tänapäevani suhtutakse neisse sentimentaalsuse, kiivuse, kahtlustuse ja naeruvääristuse seguga. 

Gogoli nimi, kui seda hääldalda ukraina aktsendiga „hohol“, kõlab juba iseenesest samamoodi nagu ukrainlase naeruvääristav ja solvav nimetus. Gogoli nõrkust krellide kollaste ja roheliste sametvestide ja  kaelasidemete, hõbenööpide ja lehvide vastu seletati tema ukraina taustaga. Oma õnnetuseks oli ta saanud koolihariduse Nežinis, linnas, mida enamjaolt tuntakse äädikaga sisse tehtud krõmpsuvate minikurkide järgi – suurepärane sakuska viina kõrvale. Võib-olla kajasid tema kooli nime kulinaarsed assotsiatsioonid hiljem vastu ta lummavates kirjeldustes liigsöömisest, tema kujutluslikes kõhuhädades ja lõpuks ta enesetapus enesenäljutamise läbi. Makaabrid naljad naljadeks, Gogoli eluloos polnud midagi juhuslikku.

Aga ta ei olnud ukrainlane sellises mõttes, mis oleks tema uutele vene sõpradele meele järele olnud. Peterburis hakkas ta ennast nimetama Gogoliks (mis ukraina keeles tähendab „metsparti“), kuid tema perekonnanimi oli Gogol-Janovski. Tema esivanemad olid ukraina provintsivaimulikud, kellele kuulus natuke maad ja kes olid mõnel määral haridust saanud. Isa kirjutas amatöörlikke värsskomöödiaid, mida kohapeal ette kanti. Kodukeeleks oli ukraina keel. Tema vanemaid oleks pahandanud, kui nende emakeelt oleks nimetatud „kohalikuks murdeks“, ehkki igal muul puhul peale koduste ja perekondlike asjade kasutati vene keelt.

Pärast seda kui Katariina Suure määrused olid võtnud kõigilt peale aadli õiguse omada maad, pidi Gogoli vanaisa võltsima perekonnaürikuid, et näidata oma perekonda aadliseisusse kuuluvana, või siis jääma ilma maast ja muust varast. Simon Karlinsky, kõige teravapilgulisem Gogoli biograafide seast, annab oma monograafias „Nikolai Gogoli seksuaalne labürint“ mõista, et Gogoli ambivalentsus omaenda identiteedi suhtes – tema šarlatani-sündroom – on tagasiviidav tolle episoodini. Kui Peterburi valgustatud eliit hakkas pidama noort Gogolit ukraina rahvapärimuse säravalt andekaks eksperdiks, sai Gogolist justkui oma tulevase eneseparoodia kehastus – „Revidendi“ Hlestakov.

Pole kahtlustki, et Gogol tundis end võõrana, kui mitte just lausa välismaalasena. Teda pommitati möödaminnes küsimustega tema ukraina juurte ja eksootilise külaelu kohta, mille ta oli selja taha jätnud. Tema algses kohmetuses tunnen ma ära iseenda sellisena, nagu ma olin Nõukogude Liidust lahkudes. Sa tunned, et sind kogu aeg jälgitakse – sinu välimuse, žestide ja sõnavara üle mõistetakse kohut, neid peetakse silmas ja hinnatakse. Või sul palutakse korrata mingit kitšilikku vene folkloori, et rahuldada võõrustajate uudishimu võõraste maailmaosade vastu. Alatihti küsitakse sinult arvamust, miks sinu isamaa juhid on toime pannud mingeid julmusi. Sind kutsutakse kogu aeg kohtuma oma endiste kaasmaalastega, keda sa tavalises olukorras pigem väldiksid. Ja mida rohkem sa kohalikele endast räägid, seda rohkem rahuldad nende vajadust suruda sind mingisse kindlasse stereotüüpi.

Nii nagu iga immigrant, tahtis Gogol kusagile kuuluda, kuid olla sama ajal erandlikuks peetud. Gogoli kuulsad sõbrad ja tuttavad – Delwig ja Puškin, Žukovski ja Aksakov, Pletnjov ja Pogodin – ei suhtunud Gogoli ukraina päritollu põlglikult. Kaugel sellest: nad ei lasknud tal seda unustada. Nad kutsusid teda ukraina rahvamuusika õhtutele; nad pärisid talt ehtsate ukraina klimpide, borši, pelmeenide ja puskari retsepte.

Gogol oli oma sünnimaalt lahkunud, et mitte kunagi tagasi minna. Aga sünnipärane kultuuritaust pole reisikott, mida kapis hoida. Ta sai venekeelseks kirjanikuks, jäädes samas kultuurilt ukrainlaseks – nii nagu näiteks kultuuri poolest tšehhi juut Kafka oli saksa kirjanik. Kuid Gogolilt oodati, et ta võtaks omaks kultuurilise maski, mis enne Peterburi valgustatud kirjandusringkondadesse sisenemist talle tuttav ei olnud.

Gogoli esimene publikatsioon ühes Peterburi kirjandusajakirjas oli amatöörlik riimluuletus magussinisest taevast lopsakate karjamaade kohal Itaalias, kus noor Gogol, tollal veel väikeametnik riigiteenistuses, polnud kunagi käinud, aga kus ta lõpuks veetis suurema osa oma lühikesest elust. Lõppude lõpuks elas ta ju Napoleoni-järgse romantilise bukoolika ajastul, mille ideaaliks oli tagasipöördumine sünnipäraste juurte ja lihtsate rahvatarkuste poole.

Aga Gogoli võimas intuitsioon soovitas tal Itaalia unustada ja minna teises suunas, et rahuldada vene liberaalse eliidi nälga impeeriumi kaugete piirkondade kultuuripärandi järele – Uuralitest kuni Kaukasuse ja Musta mereni. Ja Ukrainani. Gogol pommitas oma ema ja endisi koolivendi kirjadega, nõudes kirjeldusi kohalike talupoegade, käsitööliste ja kaupmeeste traditsioonilistest harjumustest: kuidas nad riietuvad, mis kangaid kasutavad, millised on nende laulud ja retseptid – kõiki neid detaile, millega ta polnud kunagi kokku puutunud. Tänapäeval peetaks seda oma etniliste juurte, oma identiteedi otsimiseks. Tegelikult aga kõike seda, mille Gogol neist kirjadest välja kurnas, vormis tema leidlik vaim viisil, millel polnud vähimatki pistmist mõne Ukraina linnakese autentse eluga.

Usinalt ja kiiresti produtseeris Gogol kaks köidet „Õhtuid külas Dikanka lähedal“. Need olid tulvil kohalikku koloriiti ja iseäralikku huumorit, mis teenis talle nii vabameelse Puškini kui ka õukonnapoeet Žukovski imetluse. Neile müstifitseeritud rahvajutu traditsioonis kirjutatud lugudele järgnes eepilisema loomuga köide pealkirjaga „Mirgorod“, milles gooti õudused segunesid marionetiteatri stiilis konfliktidega ekstsentriliste ja absurdistlike rahvapäraste tegelaskujude vahel. Kuid keskse koha „Mirgorodi“ kogumikus võttis enda alla Gogoli esimene romaan „Tarass Bulba“, mille ta kirjutas teostamaks oma ammust ambitsiooni saada ajaloolaseks (mõnda aega ta õpetaski Peterburi ülikoolis ajalugu). Parem, kui ta seda kiidulaulu natsionalistlikule vägivallale poleks kirjutanud.

2.

Selleks et dešifreerida Vene praegust vallutussõda ümbritsevaid ideoloogiaaure, pole tarvis uurida krüptofašistlikku filosoofi Aleksandr Duginit – Gogol pakub sellele täieliku õigustuse oma jubedas eeposes „Tarass Bulba“, mida tema kaasaegsed kiitsid kui „kodanikuvooruse musternäidet ja kui tegurit patriootlikus kasvatuses“. Tegu on Hollywoodiväärse võika väljamõeldisega, mis parastava rõõmuga on meisterlikult valmis voolitud ja peegeldab kõiki neid vastuolulisi emotsioone, mis Gogoli vaevatud vaimus omavahel vaenujalal olid – alates hetkest, kui ta lahkus oma Ukraina sünnilinnast Peterburi.

„Tarass Bulba“ jutustab ühe Zaporižžja vägeva kasakapealiku traagilise loo. 16. sajandi keskpaigas olid need põgenenud pärisorjade, hulguste, väejooksikute ja kurjategijate klannid rajanud Dnepri alamjooksule ja Musta mere põhjakalda steppidesse kindlustatud asundusi. Anarhistliku temperamendiga vabatahtlike ja palgasõdurite armeena olid kasakad valmis võitlema iga ettejuhtuva vaenlasega. Nad nägid ka kummalised välja – kaftanites ja idapäraste laiade vöödega, kõverate mõõkadega, mis sobisid hästi kokku hiigelvuntsidega, ning kiilaks aetud peadega, mida ehtis justkui punkarihari. Gogoli eepos jutustab Tarass Bulba kahe poja surmast, keda isa sundis osa võtma „pühast sõjast“ katoliiklike poolakate ja kohalike juutide vastu – Bulba maailmavaate järgi Venemaa ja õigeusu põhivaenlaste vastu.

Jutustajana kaunistab Gogol kasakate anarhilist sõjakust üllaste patriootlike mõtteavaldustega „vene hingest“ ja „slaavlaste vendlusest“. Pole raske neis mõtteavaldustes näha Gogoli enda truudusevannet Vene isevalitsusele ning tema vasttärganud tunnet kuulumisest vene kirjanike siseringi – valitud vähemuse hulka. Tol eluperioodil, oma uute sõprade seltskonnas, nautis ta võimalust näidata välja lojaalsust kõige veneliku suhtes – ning mustata välismaalasi, mõnikord ka õelalt.

Gogoli kaasaegsete mälestuste hulgas leidub ühe tema uue mõisnikust tuttava vinjett sellest, kuidas ta kutsus Gogoli väljasõidule maale. Nendega liitus mõisahärra laste prantslasest koduõpetaja. Kuid välismaalasele oli sõit mööda konarlikku teed vene tarantassis, neljarattalises ilma vedrudeta reisivankris, tõeline piin. Gogol, kes oli vaesekese väänlemisest naerukrampides, õhutas kutsarit kiirust lisama, et „see prantsuse konn õpiks, millised on meie vene sõiduriistad!“.

„Tarass Bulba“ autor riietas oma ajaloolise romaani teadlikult muistse rahvalegendi rüüsse. Selleks paigutas ta loo kaks sajandit varasemasse aega kui selles kirjeldatud sündmused. Romaani ajalooliseks taustaks on Poola-vastased veretalgud ja pogrommid, mis vallandusid Bohdan Hmelnõtskõi 17. sajandi keskpaiga mässust. Ukraina päritolu Poola hetman Hmelnõtskõi sõlmis oma võitluses Poola võimukandjate vastu liidu Zaporižžja kasakatega ning vandus viimaks truudust Vene tsaarile. Sellest hetkest peale algas Ida-Ukraina venestamine. 

See ajajärk oli kurikuulus kasakate julmuse, Ukraina tsiviliseeritud osa hävitamise ning poolakate ja poola aadlit teeninud juutide massimõrva poolest. Gogoli jaoks oli poolakate kirjeldamine Venemaa surmavaenlasena midagi päevakajalist – oli see ju Poola ülestõusu aeg. (Gogoli sõber Puškin vandus samuti truudust Vene isevalitsusele, kirjutades oma patriootlikud läänevastased propagandasalmid „Venemaa laimajatele“.)

Gogoli kangelane Tarass Bulba ei hooli suuremat sellest, kas vaenlane sepitseb tõepoolest salanõu tema kasakahõimu, Vene monarhia ja vene õigeusu hävitamiseks. Iga kuulujutt või vihje annab piisavalt hea ettekäände sõja alustamiseks: kõikide nende mõrvamiseks ja röövimiseks, kes hõimu, klanni ja kogukonda ei kuulu. See, mida Gogol esitab kui oma sünnimaad ja usku üliinnukalt kaitsva kirgliku rahvakangelase portreed, on tegelikult ühe kõrilõikaja paranoiliselt konspiratiivse mõttelaadi kirjeldus.

„Mis siis sellest, et ei ole sõda?“ küsib Tarass retooriliselt oma poegadelt. „Andku siis jumal, et teil sõjas oleks alati õnne! Et annaksite pihta bussurmaanidele, ja annaksite pihta tatarlastele, ja kui ka ljahhid hakkavad midagi sepitsema meie usu vastu, et siis annaksite pihta ka ljahhidele.“ Ja eks siis hakataksegi pihta andma: „Palju nottis ta maha kõiksugu šljahtat, rüüstas ära kõige rikkamad ja uhkemad lossid, ning kasakad avasid vaadid ja valasid maha igivanad mõdud ja viinad, mida oli hoolsasti hoitud panide keldrites; nad raiusid puruks ja põletasid ära kallid klaverid, riided ja ehteasjad, mis nad leidsid panipaikadest. „Ärge andke armu millelegi!“ kordas aina Tarass. Ei võtnud kasakad kuulda mustakulmulisi panitare, valgete rindade ja helgete palgetega neitsisid: isegi altarite ees ei pääsenud nad; Tarass põletas nad ära ühes altaritega. Rohkemad kui ühed lumivalged käed tõusid tulelõõmast taeva poole, saadetuina haledatest karjetest, mis oleksid liigutanud isegi musta mulda ja milledest stepirohi oleks kaastundest longu vajunud. Kuid julmad kasakad ei võtnud midagi kuulda, ning tõstes tänavalt piigi otsa nende lapsi, heitsid need nende juurde leekidesse. … Surnukslöödud lapsed, naistel rinnad ära lõigatud, vabakslastuil nahk jalgadelt põlvedeni ära nülitud.“

Aga enne poolakate mahanottimist nautis ta nende kannupoiste, juutide massimõrva: „„kõik need paganad Dnepris ära uputada!“ … „Seda ei saa te näha, neetud juudid! Dneprisse nendega, mehed, uputame need riivatud kõik ära!“ Need sõnad olid signaaliks, juutidest rabati kinni ja hakati pilduma neid voogudesse; kaebekisa kostis igast küljest; kuid karmid zaporožlased ainult naersid, nähes, kuidas juutide jalad kingades ja sukkades siplesid õhus.“

Jutustaja hääletooni järgi on võimatu otsustada, mil määral Gogol kui autor jagab seda sadistlikku naeru kasakate sooritatud massimõrva, sandistamiste ja mõttetu hävitustöö üle: „Juuksed tõuseksid nüüdsel ajal püsti neist poolmetsiku ajastu koledatest julmustest, mida zaporožlased kõikjal toime panid.“ Vägivallapiltide vahepeal toob jutustaja korrapäraselt kuuldavale sääraseid õuduse ja vastikuse väljendusi. Aga kas need autorigrimassid annavad tunnistust Gogoli hukkamõistust tema protagonistide julmusele? Või on nende eesmärk sütitada lugejas põnevust veel võikamate ja verisemate kirjelduste ootuses?

Gogol annab kasakate halastamatust edasi samasuguse bravuuriga, nagu ta kirjeldab nende kamraadlust, viisi, kuidas nad üksteist tervitavad õlale patsutades ja seejärel huultele suudeldes ning kuidas nad kugistavad lihakäntsakaid ja tühjendavad puskarivaate, jäädes purju ja lüües tantsu, kuni vajuvad üheskoos lageda taeva alla magama. Kõik see näib kinnitavad Karlinsky oletust Gogoli homoerootilistest igatsustest.

Aga kui Gogolit lummaski vägevate kasakate muskliline füüsis, võib iga autoritaarse riigi militaarsest traditsioonist – Spartast kuni Natsi-Saksamaani – leida samasuguseid mehelikkuse ülistusi. Pigem võib kambajõmluse veetlust Gogoli silmis tõlgendada kui uskupöördunu igatsust saada ideaalkogukonna liikmeks. Nii või teisiti, Gogolit kütkestas tema väljamõeldud kasakate seltskond, kuni see koos püsis. 

Kas ta karistab oma kangelasi nende sooritatud jõleduste eest? Bulba hukkab oma noorema poja Andri kui äraandja, sest too armub poolatari; teine poeg Ostap langeb vaenlase kätte vangi ja hukatakse; Tarass Bulba ise põletatakse tuleriidal, kui ta läheb teda päästma. Gogol pidi tundma mõningat ebamugavust, et lasi Tarass Bulbal alustada konflikti, milles ta hävitab nii enda kui ka oma perekonna. Alternatiiviks oli ohverdada nad isamaalisele üritusele.

Ja just nii Gogol teebki. Mõistes, et tema sissevõetus sellest kohutavast vägivallast on liigagi ilmne, otsib Gogol abi kõrgema eesmärgi kuulutamisest: kasakad võidelnud õigeusu ja Venemaa suuruse eest. Kahetsemata oma kahe poja kaotust, kes hukkusid Tarassi verejanu pärast, leiab Tarass moraalse lunastuse nägemuses õiglaste võidust. Lõõmavatest leekidest sirutab ta käed oma seltsimeeste poole ja kuulutab kasakate tulevast võitu Venemaa vaenlaste üle: „Oodake aga, tuleb aeg, saabub kord aeg, saate siis tunda, mis on vene õigeusk! Juba nüüdki aimavad kauged ja lähedased rahvad: tõuseb kord Venemaal oma tsaar, ja ei ole maailmas jõudu, mis ei vannuks talle alla!“

Pole siis ime, et stalinistlikud pedagoogid panid „Tarass Bulba“ koolide õppekavva. Lõppude lõpuks oli Stalin ju see, kes Teise maailmasõja aegu sepitses liidu partei ja vene õigeusukiriku vahel, ühendades nõnda vene rahva sõjapingutuseks. Iroonilisel kombel said Gogoli Ukrainajutustused õpikunäiteks nõukogude stiilis multikulturalismist, mille järgi igale nõukogude liiduvabariigile oli antud oma kohalik kultuur: „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“. Tänapäeva propagandas töödeldakse Gogoli isamaalisuse ja eneseohverduse juhtmotiive ümber nii, et poolakate ja juutide asemele pannakse NATO ja krüptonatsid.

„Tarass Bulbaga“ andis Gogol surematuse niisuguste venelaste sõjakale rahvuslusele, kes olid loonud oma väljamõeldud versiooni Euroopast, milles, nagu nad tundsid, nendele kohta ei ole. Need Vene patrioodid vihkavad kõiki kohti, kuhu nad enda meelest ei kuulu või mis ei kuulu nendele. Nad püüavad vaistlikult need kohad oma kontrolli alla võtta: neid kas jõuga vallutades või täielikult hävitades. Tarass Bulba viha välismaalaste vastu oli Gogoli vaistlik viis näidata oma vene võõrustajatele, et ta ei jaga mitte üksnes nende idealistlikke veendumusi, vaid ka nende madalaid eelarvamusi.

3.

Vanemas eas nimetas Gogol oma varasema loomingu kitšilikke Ukraina-pilte halvustavalt juvenilia’ks. Kas ta oli ise teadlik sellest, mida ta sulg tegi? Ma ei usu, et ta poleks ühelgi oma loomeperioodil olnud võimeline oma loomingut kriitiliselt hindama. Gogol oli ju ennekõike omaenda nõrkuste ja puuduste üliterane vaatleja. Teistega suheldes pani ta ette erinevaid maske – see oli tema thespiline joon, mida ta oli kunagi lootnud rakendada elukutselise näitlejana. Selle asemel rakendas ta oma karakteri teatraalsust suhtluses teiste inimestega. Ta võis olla pahur või seltskondlik, võluv või tõrjuv, teravmeelne või tüütult moralistlik. Aga tema tujukuse taga seisis teatrilavastaja, kes pidevalt jälgis ennast otsekui väljastpoolt. Gogol oli võib-olla esimeste autofiktsioonide autor vene kirjanduses.

Jutus „Hullumeelse päevik“ saab üks väike kibestunud ja alandatud kontoriametnik heita pilgu oma salajase ihaldatu, ülemuse tütre ellu. Hallutsinatoorses kujutluses pääseb ta ligi oma armastatu sülekoera Medži ja tolle koersõbra kirjavahetusele. Neid hullumeelse ettekujutatud kirju kasutab Gogol Peterburi seltskonna ja oma pretensioonikate sõprade elu satiiriliseks kujutamiseks: „Ma ei tea midagi hullemat kui harjumus pakkuda koertele kokkumuditud leivakuulikesi. Keegi istub laua taga, mudib oma räpaste sõrmede vahel kokku leivakuulikese, kutsub sind enda juurde ja topib selle sulle suhu. Head kombed ei luba sul keelduda ja sa sööd selle ära – tõsi, vastikustundega, aga ikkagi sööd.“

Olen alati imestanud, kust Gogol selle iseäraliku kujundi üles korjas. Gogoli kaasaegsete mälestustest tuleb aga välja ootamatu vastus. Üks külalisi Moskva majas, kus Gogol tavaliselt peatus, meenutab Gogoli harjumust „istuda laua taga, kirjutades üles oma mõtteid ja aegajalt mudides sõrmede vahel nätskeid saiakuulikesi“. Selline harjumus „aitas tal lahendada raskeid ja keerulisi kirjutamisprobleeme. Üks tema sõpru kogus neid leivakuulikesi terve hunniku ja hoidis neid pühendunult alles“.

Säärane otseseos elu ja kirjanduse vahel on haruldane kokkusattumus. Aga selles, kuidas Gogoli niihästi privaatsed kui ka avalikud obsessioonid peegeldusid tema loomingus, oli oma meetod. Gogoli autorisilmal oli kõhedaks tegev võime tabada omaenda iseäraliku isiksuse kõige varjatumaid jooni ja teisendada need „naeruks läbi pisarate“. Tema eneseteadlikkus liigutas ta sulge alates väljamõeldud ukraina rahvalugudest kuni õuduseni oma üksilduse ja vendluseigatsuse asjatuse ees. „Revidendi“ – veel ühe eneseparoodia – lõpul sisistab linnapealik, osav provintsimanipulaator, kelle šarlatan ja tema enda korrumpeerunud ja juhmid alluvad on haneks tõmmanud, publikusse: „Midagi ei seleta enam: ainult mingid seakärsad nägude asemel, ja muud midagi…“ Väidetavasti lausus Gogol kord ise needsamad sõnad oma esimestel Peterburi-aastatel.

Millised freudistlikud või muud foobiad ka polnud Gogoli emotsionaalsete kriiside taga, ei olnud Gogoli kirjanikugeeniusel tarvis mingeid pseudoukrainalikke dekoratsioone. Gogoli kui jutustaja põhivõtteks oli alati ümberpaigutus ja asendus. Gogol maskeeris oma enesevihkamise ja enesehaletsuse, oma alandava kogemuse eikellenagi, provintsliku tõusikuna koletus pimedas linnas kaastundeks ühiskonna alandatute vastu. „Peterburi jutustustes“ ja „Arabeskides“ õnnestus tal ka oma Ukraina mineviku jäljed ära peita. Gogol püüdis kõigest väest lahutada oma fiktsionaalsed tegelased sellest, mida pidas oma isiklikuks minaks. Ta arvas, et tal õnnestus see „Surnud hingedes“. Aga kas ikka õnnestus?

See meistriteos on kirjutatud 1830. aastate lõpul Roomas. Neil aastatel Gogol Venemaad peaaegu ei külastanudki. Kirjades sõpradele ütles ta, et peab oma pikalevenivaid ajutisi välismaal viibimisi  teatavaks kirjanduslikuks võtteks – need annavad talle laiema ja objektiivsema vaate Venemaale. Võib-olla emigrandi vaade andiski tema muidu õõnestavatele „võõrastustunnetele“ vajaliku kombeka fassaadi. Venemaal oli Gogol hakkanud omaenda autentsuses kahtlema; välismaal ta ei tundnud end sunnituna väljendama lojaalsust kohale, kus ta elab. Roomas oli ta seltskondlik ja lõbus. Ta teadis, et mitte keegi ei hakka Itaalias pärima tema segapäritolu kohta – teda võeti venelasena väljaspool Venemaad, nii nagu Joseph Conradile meeldis sajand hiljem külastada Prantsusmaad, kus teda võeti inglasena.

Inimene ilma minevikuta – see on esimene asi, mida saab öelda Tšitšikovi, Gogoli „Surnud hingede“ protagonisti kohta. Ta ilmub välja eikusagilt, justkui viirastus. Me saame teada pisimaidki detaile tema välimusest, ülikondadest, kaelasidemete ja vestide värvist, mida ta oma kirstus hoiab, tema pisiharjumustest ja hääle modulatsioonidest. Aga me ei tea, kes ta on, kust ta pärineb või milline on ta perekondlik taust. Ta on kummitus, välismaalane, emigrant, kes püüab end oma uues elus sisse seada.

Nii nagu Gogol Peterburis, püüab Tšitšikov luua endale lugupeetavat minevikku fiktiivse omandi – endiste pärisorjade „surnud hingede“ – abil. Enam-vähem sedasama tegi ju ka Gogol, kasutades romaanikirjaniku kujutlusvõimet. Tšitšikovi teisikuna oli ta loonud fiktiivseid tegelasi ja hankinud endale uue mineviku – uue identiteedi. Ja mõnda aega ta tundis, et tee tulevikku on nüüd lahti. Vaadakem „Surnud hingede“ esimese osa viimast lehekülge: „Tšitšikov aina muheles, õõtsudes kergelt oma nahkpadjal, sest ta armastas kiiret sõitu. Ja missugune venelane siis kiiret sõitu ei armasta? Kelle süda siis veel, kui mitte tema oma, mis ihkab maruliselt ilutseda, pillerkaaritada ja vahel öelda: „Kurat võtku kõike!“ … Eh, troika, linnutiivuline troika! Kes on su välja mõtelnud? … Kas mitte sinagi, Venemaa, ei torma nii nagu väle kinnipüüdmatu troika? … Venemaa, kuhu sa ometi kihutad? Vasta!“

Tõepoolest, kuhu? Kas oma Ukraina sünnimaa poole või sellest kaugemale? Tänapäeval me soovime, et kaugemale Ukrainast; „lendab mööda kõik, mis maa peal olemas, ja kõõrdi vaadates astuvad eest kõrvale ning annavad talle teed teised rahvad ja riigid“. Mõni aasta enne selle passuse kirjutamist oli Gogol naernud prantslase üle, kellele valmistas piina sõit vene tarantassis mööda konarlikku teed. Seekord, Gogoli loodud fiktsionaalses vene troikas, ei istu Gogol kutsari seljataga. Selles poeetilises sõidus oli ainukeseks reisijaks petis Tšitšikov – ainuke juhiste jagaja suuna kohta, kuhu Püha Vene troika peaks sõitma.

See suund viis „Surnud hingede“ teise – kohutava – osa poole. Liberaalsete progressiivsete ringkondade õuduseks oli Gogol võtnud omaks panslavismi ja kiriku. Karlinsky järgi oli Gogoli homoseksualsuse-tunnistus oma pihiisale, fanaatilisele õigeusupreestrile isa Matvei Konstantinovskile see, mis äratas kirjanikus ennastsuretava ja viimaks suitsiidse patukahetsuse. Kuid olgu põhjus milline tahes, tema mõtlemises oli toimunud drastiline muutus.

Gogol tunnistas kord: „Minus on midagi valesti. Näiteks vaatan ma kedagi tänaval komistamas ja minu kujutlus hakkab kohe tööle, kujutades ette juhtumi kõige kohutavamat arengut kõige luupainajalikumal kujul. Need luupainajad ei lase mul magada ja kurnavad mind täielikult välja.“ Kui ta hilisemas eas püüdis neid tumedaid pilte range religioossuse abil meelest kustutada, õnnestus tal alla suruda ainult oma kujutlusvõimet – seda koomilist annet tõusta naeru abil kurjast kõrgemale.

Gogoli süütunde all kannatav vaim komistas lõpuks ja alistus nende natsionalistlike fanaatikute arvamusele, kes uskusid, et slaavlaste vaenlased olid pannud ta looma laimavat pilti Venemaast kui surnud hingede kodumaast. Mõteldes oma pattudele loomuliku elukorralduse vastu ja oma suutmatusele luua ideaalpilti Venemaast ilma Tšitšikovideta, põletas Gogol „Surnud hingede“ teise osa käsikirja teadlikus auto-da-fé’s.

Samal perioodil, raamatus „Valitud kohti kirjavahetusest sõpradega“, kutsus ta kogu slaavi maailma üles õppima vene keelt: „Me peame püüdlema vene keele valitsemise poole kõikide meie vennashõimude seas.“ Nende ridade natsionalistlik tulisus meenutab Tarass Bulbat, kes karjus läbi teda õgivate tuleleekide patriootlikke loosungeid võidukast Venemaast.