Euroopa pihamõõdud

Me ütleme järgmist, tehes seeläbi selgeks, missugused me oleme: Olemist ennast võib mõnikord tunnetada uustulnukana. Olemine võib mõnikord pakkuda teatud lipitsevat lõbu ja ilu. Linnulaul, veinipudelid ja teine sugupool on looduses nii suured kingitused, et neid võib käsitada uustulnukaina. Tõelise kingitusena on olemas sõprussuhted tuusade meestega ja tuusade meeste naistega, samuti stipendiumid. Siis on loodus armuline. Sellest kõigest lähtuvalt taotleme ning nõuame, et meist võiksid saada uustulnukad.
Erik Beckman, “Uustulnukad”.

Lugu, millest kinni hoida

Mina olen tugev kaunikujuline austria aju. Mu mõtted on korrapäraselt selitatud ja koondatud. Kõik pinnad tänaseks taas üle vaadatud. Pea ja mõtted on õiges kohas, nägu ja meel häälestatud. Austria perekond on puhas, terviklik ja karmilt ühtehoidev. Kas taanlased kordki elus enne lõunat silmi pesevad?

Ons mõni belgia käsi kunagi päris puhas? Austria käed kõikjal lõunalaua kohal on tõsipuhtad ja täpsed. Austria aju on tugev ja puhas, ta ei tee hinnaalandust. Austerlase meel on kindel ja kõikumatu, kui kõlab gong, mis kutsub hommikusöögile, einele või jalutuskäigule. Austria õhk on puhas, tervislik ja tasakaalukas. Briti õhk on udune, taani oma niiske, itaalia oma higist ja nilbetest mõistaandmistest kleepjas. Austria saladusi hoitakse salajas. Austria aju võib alati omasugusele loota. Austria pojad on karsked, tasased ja nendega on tore koos jahil käia. Austria noorukite näojooned on selged ja vistrikest rikkumata. Mina olen austria tallimees ja mul on kõik kontrolli all.

Austria tallipoiss tuleb ja läheb. Ta on kindlakäeline teadlik noormees, kes ei põrka tagasi rasketegi koormate ees. Ma võian sadulaid, päitseid ja ohje. Ma panen loomale suitsed suhu. Austria hobune on jõuline, hüppevalmis, nõus tuiskama metsa, üle väljade, tuline tormama kuhu tahes, jälitades arglikku põiklevat saaki. Itaallased on perekonnale keskendunud pillajad. Kui prantslased metsa lähevad, ei ole neil aimugi, kuidas metssiga kätte saada. Iirlased jahivad iseendid. Austerlastel on nutti ja võimet kõigel silma peal hoida. Austrias ei vajata mingeid poleeritud peegleid kinnitamaks, et austria nägu püsib alati kindlalt koos ega lagune kunagi laiali

Trikiga lugu

Taani inimesed on ümarad sõbralikud janused inimesed, kel pole midagi koerte vastu. Taani koerad on ümarad sõbralikud väikeste laikudega elukad. Taani koeral on alati mõni trikk varuks, mida baaris näidata. Mina olen taani baariomanik ja minu juurde on kõik teretulnud. Hispaania koerad on laisad elukad, kes saavad liiga palju päikest. Rootsi koerad on kõhetud kammitud elukad pika ja keerulise sugupuuga, kellest alatasa suurt numbrit tehakse. Rootsi koeraomanikud ainult oma koerte sugupuudest ja karvakasvust räägivadki.

Saksa koer ei oska ühtegi trikki, millega baarides silma paista. Taani koerapidajad on soojad janused inimesed, kes baarides mõtteid ja jooke vahetavad. Austerlased ei vahetaks oma neljajalgsete sõpradega iial ühtki mõtet. Taani koer ei vaja kaelarihma. Taani koerad järgnevad omanikele, nagu omanik koerale baari võtab järgneda. Rootsimaised baarid on steriilsed ülepuuderdatud kohad, kus annavad tooni punutud seljatugedega toolid ja vesine ameerika muusika. Taani pubi on õdus hämar kohake naljakate kleepekate ja posteritega seintel. Siseneb minu taani tõugu naine.

Ta on tugeva rõkkava naeruga soe, särav, värvikas olend. Austria, portugali või soome naise naer ei ole selle kõrval nimetamist väärt. Taani naisolevus astub kiirgava ja värvikana mu baari. Tema naer on tugev, mõnus, tervistav. Taani naisolend ilmutab end koos kenakese januga, mida tuleb taltsutada. Väike ümar taani koer näitab talle minu baarileti ääres oma trikki. Taani naine naerab ja tõstab klaasi kõigi terviseks, kes teda näevad-kuulevad

Liha ja tunnetega lugu

Kõik on ihu ja päike. Hispaanlased kogunevad õhtuti turuplatsil, et kokku saada. Hispaania inimesed on tulvil sooja pulbitsevat verd ja tugevaid ühistundeid. Itaallased löövad vähe aega ette. Nad on paar tundi tugevad, aga peo lõpuni välja ei vea. Hispaanlased peavad vastu nii kaua kui vaja. Soomlased peavad vastu sõnatult. Nad veavad välja, ent pole väärt, et neid tunda või juttu puhuda. Nad istuvad vaikides ega liiguta muu kui soome tango peale. Hispaanlased liiguvad küll ja tantsivad kõigiga. Hispaania liikumine on liikumise ürgalge. Hispaania keha on tantsiv keha. Hispaania päike on naerustki ülem.

Hispaania süda tuksub igavesti, hispaania raev koos hispaania armastusega on meie hispaania tõelus. Me tantsime koos, ma ringlen tantsides päikese all. Prantslased teevad teatrit, kreeklased näitlevad. Hispaania söömaaeg on tõeline pidusöök, hispaania siesta mõnus raske uni. Hispaania naine ärkab selleks, et pisut flamenkot tantsida. Hispaania mees ärkab selleks, et valida välja vasikas, keda tappa. Hispaania lihast nõrguv veri kuivab hispaania päikeses.

Hispaania päike kuivatab kõik möödunu ega jäta homsesse märga plekkigi. Briti päike jätab kõik läbivettinuks. Britid on kahetsusi tulvil kehvaverelised vihmavarjudega inimesed. Hispaanlased kohtuvad õhtuti, et kuumutada oma pruuni sooja ihu. Hispaanlane on kaua üleval ega anna alla. Kõik on ihu ja päike. Kõik on süda ja päike ja veri

Lugu külmast ja palavast

Juha tuleb külla. On teine hommik jäises karges soome õhus, mis alati keha tihke hoiab. Soome inimesi ei painuta miski. Soomlased on heasüdamlikud väärikad valgejuukselised inimesed peene huumorimeelega, mis aitab kliimaga toime tulla. Juha joob lonksukese pudelist, et verd tugevdada.

Ta vajab seda, et püsti püsida ja sooja hoida. Sõidame läbi soome laante rohelise lõpmatuse. Alati head peitupugemiseks, alati head marjakorjamiseks ja majaehitamiseks. Ehitasime soome sauna ja jõime ehk midagi tugevamat. Nimetage nood, kes püsti jäid. Ükski hollandlane poleks püsti püsinud. Ka ükski britt poleks püsti püsinud seal soome deltas, sellise verega nagu neil soontes voolab. Vaadake, kuis hispaanlased vaaruvad, vaadake taanlaste libastumisi, kreeklaste sinna-tännat. Mina olen soome naine ja seisan sirgeselgselt, rahulolevana soome sauna ees. Mööda kõnnib Aino. Ta väljendub hästi omas kinnises laadis, pilk kõrvale pööratud.

Jaa, me tunneme kontraste, me teame, mis on pakane, ja palavust tunneme. Kontrastid löövad vere soontes käima ja hoiavad meid elus. Kord käisin puhkuse ajal Portugalis. Seal ei leidunud ühtki nimetamisväärt kontrasti. Mäletan, et Portugalis justkui sadanuks, ehkki paistis päike. Soomes ei teki ilma koha pealt iial mingit kahtlust. Me oleme soome ellujääjad. Kellel veel oleks ellujäämise kohta midagi ütelda? Soome loodus, soome loomus on jäine lumine, kaetud kõrgete soome kuuskedega, mis kestavad nüüd ja igavest. Ja kusagil puude vahel seisab järve kaldal soome saun. Astun sisse jalgu puhkama, võib-olla joomagi, märkama, kuidas veri kehas elust pulbitseb

Mööduv lugu

Kõigil mu õdedel mu emal ja mu emaemadel on seljas lühikesed seelikud ja hästi tillukesed pitsist rinnahoidjad. Prantsusmaal on kõik puha lõhn ja keel. Me ei väljendu nimetamisväärselt sõnadega, mis sisaldaksid k-tähte. Rootslased ja sakslased hääldavad alatasa k-tähega sõnu. Nad on tüütud igavad kuulekad rõhutud inimesed, keda ei ümbritse huvitavad lõhnad. H-tähega ei tee me samuti kuigivõrd tegemist. Britid muudkui hääldavad, samuti taanlased. Sakslased hakkavad rääkima eesmärgiga asi öeldud saada. Prantsuse inimesed kõnelevad, hoides liikumas kütkestavaid tugevalt kurrutatud suid. Prantsuse kõneleja huuled mässivad niidi vastasseisja suu ümber ja tõmbavad selle enda poole nagu kassipoja. Meie leiutasime suudluse ja tegime vestlusest midagi enamat.

Jean-Jacques tuleb pärast tundi kohvikusse. Me jääme juttu ajama ja siis. Me räägime, et huulte liikumine jätkuks. Soomlane räägib, et pöörduda tagasi vaikusesse. Austerlased, et mitte vigu teha. Rootslased, et nõustuda. Britid kirjutavad, et anda vihjeid mõistatusele. Luksemburglased pigem ei kirjuta. Kõik on olemas vastasolija näo peentes pooltoonides – õrn eraldusjoon sündmuse ja vaibumuse vahel. Möödub Jean-Pierre. Prantsuse inimesed ei lakka kunagi. Prantsuse inimesed julgevad ennast tõsiselt võtta, Jean-Jacques ei pühi üle toa, nägu nalja täis. Jean-Pierre tõmbab oma sõnavibu vinna, ma astun seal mõne sammu, jättes kõrvallaused õhku rippuma jättes verbivormid õhku rippuma ja kirjavahemärgid kurgulakke suudluse kohale

Lugu, milles puhub tuul

Möödub flöötidega vanamehi. Hakkame üle nõmme astuma. Orgudes liigub lambaid kui pehmeid pilvi. Iiri lammas on tore tubli tiheda villa ja kõlava kõriga lammas. Saadan kähku oma lambakoera lambaid kokku ajama. Iiri tüdrukutirts hüpleb üles-alla, mängides juuksepaelaga. Iiri neidis on naeratuse ja elu kehastus. Mõnusad tugevad tuuled pühivad üle maastiku. Koguneme ümber soolatud lambaliha, mis ühisel söömingul hamba all head vastupanu pakub.

Iiri naise meeltest hoovab tugevat sooja tundmust. Saksa naises puudub igasugune meelus. Prantslannal pole üldse meelemõistust. Hollandi naisel mõlgub meeles liigagi paljut. Iiri inimesed on igatpidi tublid kindlameelsed inimesed, kes mingi hinna eest Iirimaad maha ei müüks. Ma lähen üle nõmme ja võtan ehk oma flöödigi ühes. Kohtuotsuseid langeb otsuseid langeb. Iiri lammaski peab poliitiline olema. Küsiv ühtlaselt puhuv tuul jõuab avamerelt meieni.

Seejärel flööt ja laul. Iiri flöödid on isemeelsed virtuoossed instrumendid tulvil omi mõtteid ja mänge. Austria flöötides pole tuuleõhkugi. Prantsuse flöödimängijad imevad oma flööti, rootsi omad murravad. Portugali inimesed ei mängi täna, nemad mängivad homme. Iiri flööt teab, mida on tarvis, et pärale jõuda ja pidama jääda. Ja kui iiri naine laulma hakkab, ei rauge tuul ei iiri inimesed seisavad uhkesti igaühe eest flöödiga või flöödita et ühte kuuluda

Al dente lugu

Kannan endaga jõudu ja vidinaid oma emale. Lähen sinna, kus mu vennad mind märkavad. Õhtul kutsun õeksed koju. Itaalia õed on suuresuised sõsarad, keda kokku koguda. Prantsuse õed on teravsuised ja neid ei anna koguda. Nad on põikpäised enesekesksed olendid kõrgetel kontsadel. Briti õde keeldub kogunemast ta kogub end ise ja jääb koju. Täisverelistel mustajuukselistel väljendusrikka kulmukaarega itaalia õdedel on alati midagi ütelda. Rootsi õde ei mõista musta ega valget lausuda.

Ta kihistab ja kõkutab ja kügeleb loojuva päikese paistes. Taani õdedel on kaasas pisikesed nõelad, et ma neist eemale hoiaksin. Portugali õed on liiga unised selleks, et mingit kogujat märgata. Itaalia õed istuvad tikksirgelt toolidel ja tõmbavad head kanget magusat itaalia kohvi rindu. Teiste kohvitamisharjumused ei vääri nimetamist. Rootsi inimesed joovad aga üksnes hulgaliselt. Itaalia kohv on kange, täidlane ja päeva alustamiseks täpselt õige. Ma olen küllalt suur, et õdede eest hoolitseda. Ma olen suur ja suudan nende eest hoolitseda ja vaadata, et nendega kõik korras oleks.

Ma kogun nad hoolikalt kokku ja ajan nad naerma. Nad lasevad ennast koguda ja siis ei ole õdede juures midagi hirmutavat. Ma kogun õdesid. Ma näitan emale, et oskan. Ta on nii kaunis, ta on meri ja mäed ja maa ka. Ta liigutab rasketes kastrulites kulpe. Ma kogun oma õed kokku tähelepanuväärse jõuga. Koguneme laua ümber. Kõik itaalia perekonna liikmed teavad, kuidas süüa ja istuda tähendusrikkalt ja väärikalt. Just siis kannab itaalia ema lauale oma kastrulid

Krutskiteta lugu

Luksemburgi piire on kerge pilguga haarata. Me elame nende sees ja taga. Luksemburglased on puhtad täpsed inimesed. Luksemburglastel on triigitud rõivad, mis õmblustest ei kärise. Luksemburglased on inimesed ilma inetute nägude, nimede ja numbriteta. Austria inimesed ei ole piisavalt rikkumatud, et pühkida ära oma jälgi või näojooni. Austria inimesed mäkerdavad ennast metsas seaverega kokku.

Luksemburgi inimesed on jõukad haritud krutskiteta inimesed. Kõik maad üheskoos muudkui teevad Luksemburgi piiride taga krutskeid. Kõik luksemburgi kodud on puhtad tolmuimejaga puhastatud pinnad. Kreeka inimesed kõnnivad paljajalu köögipõrandal üle vannitoapõranda ja välja esikusse. Luksemburgi mehed ei patserda poris ja nende küünte all juba mustust ei näe. Luksemburgi beebid on puhtad valged vagased. Ja pealegi me võitsime eurovisiooni. Mina olen nimetu numbrita näota luksemburgi inimene. Istun pärast tööd klaasikese veiniga köögilaua taha. Taevas ilmetu: tumm. Üle tänava vastasmajas istub mees.

Ta võib olla minuealine ja näeb välja umbes nagu mina. Me hoidume teineteise poole vaatamast. Pärast tööd istet võttes teen esimese asjana kindlaks, kas ta istub seal mu vastas või mitte, ja ma tean, et tema teeb niisamuti. Autod mööduvad. Mõnikord ma tõusen peaaegu kohe, sageli istun veerand tunnikest. Taevas liikumatu, tasane. Täiesti kuss. Nagu kaas mõtete kohal. Siiski juhtub et jääme tundideks istuma me mõlemad

Lugu

Kõigel on oma otstarve täita. Mitte alati ei pruugi sellega hakkama saada, aga tuleb anda oma parim, et inimesed ja asjad toimiksid. Mina olen rootsi talupoeg ja mu toimetused ei anna mulle hommikust õhtuni hetkekski asu. Päev on tihkelt täis. Rootsi naine on kaunis ja ta keha katavad pehmed blondid udemed nagu värskeltkülvatud viljapõld. Tal on sinised silmad, mis lasevad aru saada, kui ta valetab, ja ta teab seda. Enamasti läheb kõik tavapärast rada. Mu rootsi naine toob lõuna lauale ja minu taldriku kõrvale asetatakse õlu. Vürtse me ei kasuta ja suurt midagi ei räägi.

Itaallased hispaanlased kasutavad liiga palju vürtse, see pole verele hea. Liiga tugevad vürtsid panevad vere pähe tõusma ja see pole mitte mõistlik asi. Siin ilmas tuleb oma eluga ise toime tulla, muidu muutud koormaks teistele. Ma töötan mullas, ma lõhun ta katki ja käänan mullakamakad pahupidi, karjatan pudulojuseid ja ütlen naisele et ta võib aias paljalt töötada, kui tahab. Avarus on meie ümber. Vaikus. Tuleb katsuda toime tulla ja mitte alla vanduda. Aga vahel ma tunnen jalge all maa väsimust ja seeme ei taha mullas tärgata. Siis juhtub, et ma lähen öösel vahel lehmade juurde. Ma käin nende raskete hingetõmmete vahel. Lasen vasikatel oma kätelt soola imeda. Ja siis ma vaatan, kas midagi on sündinud sellest, mis ma olen teinud maa peal

Lugu laevaga

Päike laotab oma mustri üle linna. Portugali inimesed on tublid selge peaga meelekindlad inimesed, kelle kohal paistab päike. Mina ennast ei vaeva. Teised vaevavad. Hispaania inimesed on lärmakad ja sensatsioonihimulised ja žestikuleerivad laperdavalt. Prantsuse inimene istub vagusi pikkade lausete kaupa, mis kestavad terve igaviku. Siis hakkavad tal närvid tõmblema. Kes otsustab, millel on kaalu? Ma ütlen neile ma annan märku, et ma ei taha neid oma autos sõidutada. Briti inimesed vadistavad nagu ahvid puuris.

Leian endale mõnusa varjulise paiga, kus pisut aega pikutada ja puhata. Kui sel oleks tähtsust, mis omab tähtsust. Portugali buss tuleb siis, kui ta tuleb. Ja kui ma tahan kuhugi minna portugali laevaga, pean minema siis, kui ta läheb. Aga kui ma sõidaksingi ära, teeksin seda ainult selleks, et tagasi tulla, mitte jääda. Sulgen ennast mis tahes jutuajamise ees suuna ja kursi kohta. Me oleme paar taksojuhti, kes sõidutavad madruste jõuku alla sadama poole.

Madrused lehvitavad ägedasti lippu ja võtavad laulu üles. Saksa inimesed, britid ja prantslased ütlevad, et neil on miskit uut teoksil. Mina ütlen et minul pole vaja millekski saada. Ma olen. Laev triivib iseenesest kaldasse. Trapil haaravad madrused üksteisel käe alt kinni ja naeravad ühtlaselt valgete hammastega. Ütlen oma portugali kolleegidele, et kui millegi üle tingimata arvet pidada, siis miks mitte lainete, kalade, tuule

Lugu, mida lahti voltida

Saksa ema on kõigi asjade ema. Saksa ema teab, kus osaleda ja kus otsad lahti jätta. Briti ema pelgab oma poegi ja tütreid. Taani ema ei lahku kodunt sigarita. Saksa ema valib alati ise riided, mida ta pere peaks kandma, et nad talle rahva seas paremini silma hakkaksid. Minust peab sirguma tubli tüüne saksa ema. Ma pean õppima vahet tegema, mis on mis. Saksa ema seisab otsustavalt köögiuksel. Saksa ema tunneb vahet ja vormi ja piiri.

Saksa ema teab, kuhu miski kuulub, ega pea sellest valjusti rääkima. Ma harjutan saama kõigi kavatsuste emaks. Harjutan lahutama kõigest tundeid. Rootsi ema segab alati kõikjale tundeid ega oska eristada kurbust rõõmust. Prantsuse emal on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Luksemburgi ema ei hooma midagi Luksemburgi piiridest avaramat. Mina pean harjutama, et saada saksa emaks. Õpin ära kõik erinevad kohad, kuhu panna asju me köögis või esikus.

Saksa lapsed vajavad tugevaid korralikke tüüneid saksa emasid, kes näitaksid neile, kuidas kõigega kannatlikult hakkama saada. Saksa mehed vajavad suurel hulgal tihket musklilist liha, et kodus rahulikud püsida. Saksa emad ei vaja üksteist, et juttu puhuda. Nad seisavad kõhkluseta ja peavad esikus vahti. Saksa emad ei tarvita alkoholi, et päev enne öö laskumist alla loputada. Neil on käed-jalad tööd täis ja pole vaja nutta ega aru saada kõigest, mis juhtunud

Sõidulugu

Ma võin teha mida tahan aga mis see on? Kui keegi lamab maas ja vajab abi, siis ma aitan. Pärast uisutan mööda kanalit. Lasen aga minna. Olen hollandi poissmees ja mul on seljataga pikad uisutreeningud. Olen mänginud hokit, sõitnud võidu ja pikka maad. Võin sõita nii kiiresti kui tahan ja mööda kanalit sinna, kuhu tahan. Mind ei peata keegi. Ma oskan ise peatuda. Kui britid teatud punkti jõuavad, ei saa nad pidama. Hispaania inimesed ei saa pidama enne, kui pidu läbi. Prantslased jäävad pidama üksnes selleks, et uuesti alata.

Portugallased ei saa pidama, sest nad pole alustanudki. Luksemburglased jäävad pidama enne Luksemburgi piiri. Belglased belgia kardinate taga jäävad pidama ja algavad uuesti iga veidi aja takka. Mina võin alata ja pidama jääda, nagu tahan. Võin surra või elada nii, nagu ise eelistan. Võin sõita kuhu tahan aga kuspool see on? Sõidan uiskudel aina edasi mööda hollandi kanali jääd. Sõidan nii kiirelt ja aeglaselt, kui heaks arvan aga mida ma heaks arvan? Hollandi inimesed on kenad vabameelsed inimesed, kes alati ulatavad abistava käe.

Me oleme tublid korralikud inimesed, me ei tee tüli, kuni võime teha, mida ise tahame. Küsimus pole selles, mida või millal, vaid kuidas. Ma sõidan kiiresti, olen kindel, ehkki pidevalt tundub, et keegi on minu taga või ees. Minu keeles on palju vabu pindu, kindlaid ja hapraid lahvanduse kohal, kus enam millestki suurt midagi öelda ei ole. Sõidan kolm-neli tundi päevas. Mõnikord tundub, nagu hakkaks jää lagunema. Sõidan natuke veel

Hea lugu on siis, kui on juhtum

Huvipakkuvas loos leidub alati mõrv. Alati on paras aeg teejoomiseks. See on alati meeldiv ja alati sobilik. Tee on rahustav turgutav ja muutumatu. Sa eelistad piimaga juua, eksju? Sul on üks kass diivanil ja teine jalgade juures, kas pole? Nii möödub briti päevake, möödub aastake. Suvel kasvavad roosid. Siis võib naabruskonnas mõrv ka toimuda. Seisan oma tõotatud roosiaias ja mõtisklen veidrate asjade üle, mis juhtuda võivad. Korraga astub Jane sisse teed jooma. Äkki olen ma märganud ümbruskonnas midagi tavatut, kas olen? Käitun nagu tavaliselt ja näitan talle oma roose. Oled sa viimasel ajal Alanit näinud, pärib ta minult. Teisi küll, Alanit mitte. Rahune, Jane, võta veidi teed. Pidevalt toimub mõrvu ja mõrvakatseid.

Ettekavatsetud mõrvu sooritatakse peamiselt Austrias, Luksemburgis, Itaalias ja Belgias. Ettekavatsemata mõrvu tuleb eelkõige ette Hispaanias, Soomes ja Madalmaades. Rootsis mõrvavad nad ennast ise. Inglise inimesed on tublid võluvad inimesed, kel sisimas midagi käärib. Meil on seljas villased sviitrid ja kampsunid, mis on tehtud lammastest. Riided on paksud ja vastupidavad ja hoiavad kõike koos ega jäta midagi katmata. Astun läbi lihuniku juurest, et pisut juttu puhuda.

Ta on sõbralik ümar olend, ilusate silmadega ja palju näinud. Kui sammud koju sean, räägib ta lõpetuseks kena toore verise nalja, mille üle järele mõelda. Ma lahkan seda. Üks kassidest küünistab mu jalga. Sokisse ja nahka tekib auk. Teine miisu tuleb peidukohast välja, nurrub ja lakub mind puhtaks. Kasutad seda, mida saad, ja teed sellest midagi. Midagi, millest midagi mõelda oleks, mis võiks huvi pakkuda

Üksainumas lugu

Mul on mu kreeka uhkus vastu pidada ja mitte murduda. Lähen oma kreeka maalapile ja seal see ongi. Kreeka pinnas kasvas maailm. Kasvatan oliivipuid kreeka pinnas, millel kreeka geeniused kord ringi trampisid. Kenad kreeka kitsekesed kepsutavad ringi ja jätavad maha oma jäljerea. Must kreeka kits ronib restorani katusele ja viskab oma pisikese pea kreeka külavaikuse kohal selga ja jaatab kõike.

Küll ikka itaalia inimesed väidavad, et neil olla ajalugu, küll ikka sakslased ja soomlased väidavad. Tagasihoidlikud kreeka naised kõnnivad musta riietatult kobaras koos ega unusta kunagi. Teised unustavad aina. Belgia inimesed unustavad, taani omad ei mäleta. Luksemburgi inimestele ei tule ette midagi meenutamisväärset. Mina kõnnin, selg kumaras, kreeka lehestiku all, et korjata oliive. Kreeka kitsed tulevad jooksujalu. Teevad samu hääli, nagu nad alati on teinud, algusest peale, aga kes näib mäletavat?

Seisan oma puude kõrval ja see on kõige algus, aga kes asetaks uhkuse tema õigele kohale? Itaalia veri aina keeb, prantslastel läheb tühja asja pärast kops üle maksa. Mina seisan kreeka päikeseloojangus täpselt nagu nemad kord enne mind. Mustad kreeka naised noogutavad üksteisele vaikides oma eeslite seljast teel

Lugu, mille taga pole midagi

Kui sinna vaatad, siis näed. Siin pole midagi varjata. Kui vaatad tsipake sinnapoole, näed maja. See on ehitatud. See on tugev kõrge maja tulevase tuleviku jaoks. Igasugu asju võib juhtuda, juba ongi juhtunud. Meie, belgia rahvas, oleme rikkad erinevate kogemuste poolest ja meil on erinevaid toite, mida me eelistame. Noh, varem või hiljem me korraldame kohtumisi elliptilise laua ümber, et kõik näha oleks. Seejärel paneme ukse lukku.

Rootsi akende ja uste taga istuvad rootsi inimesed oma kurbuse ja valuga. Belgia inimestel ei ole midagi varjata, miks peaks olema. Belgia inimesed on kenad sooja südamega rõõmsameelsed inimesed. Ma ei valeta, miks ma peaksin. Belgia inimesed tunnetavad jagamise tähtsust ja teavad eraldatusest kõik. Belglased eristavad erijuhtumit, eraldust ja eraldist. Jah, meie tunneme eripärasust ja äraveristust. Kas seinte vahel tekib pinge? Kui kardin on juba ette veetud, milleks siis tagasi tõmmata? Näe, kui hästi ta akna ette sobib.

Soome inimesed pelgavad üksindusest hulluks minna. Nende kardinad ei lange iial. Prantslased peidavad end pimedusse. Hollandlased peidavad end üksteise vahele, iirlased oma lammaste hulka. Taanlased varjuvad oma kehadesse, luksemburglased Luksemburgi piiridesse. Reedeti mängin ma naise ja töökaaslase ja tema naisega kanastat. Belgia inimestel pole midagi peidus, kuidas meil võikski.

Mu naine jagab kaardid välja. Kolleeg mainib midagi möödaminnes. Ta lisab mõned nimed. Naistel on tugevad kaardid käes. Ma mainin midagi möödaminnes ja panen särgi ülemise nööbi kinni. Naised võidavad esimese, võidavad teise ringi. Töökaaslane viskab paar tagamõttega kildu. Hiljem lähen kolleegiga kaasa ja võtan ühe õlle