Copyleft ja omanditeooria

Mittemateriaalsete objektide eraomanduse ajalugu on läbi teinud kolm faasi:

1. faas (16.-18. sajand). Loojate (autorite ja leiutajate) õigused mõeldi välja 15. sajandi lõpul1 ning sellekohane õigusrežiim kinnistus 18. sajandi jooksul. 2 Neid mõisteti kui loojate ajutisi, eksklusiivseid ja võõrandatavaid õigusi müüa originaalteoste koopiaid (copyright) ja saada kasu uutest leiutistest tingimusel, et need avalikustatakse (patent).

Selle eelajaloo vältel jäi autori- ja patendiõigus pigem kõrvalteemaks: 18. sajandil arenes välja üldine omanditeooria, mille mudeliks sai materiaalne omand, ning autori- ja patendiõigus kerkis esile sellest omaette (ja selle varjus). Neid õigusi ei seostatud spontaanselt sugugi alati “omandiga” kui “isiku absoluutse õigusega materiaalsele objektile”.3

2. faas (1830-1950). Tugevnedes hakkasid need õigused lähenema omandiõigustele. Prantsusmaal levis kolm vaateviisi: 4

a) Sarnastamine. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, sest nende looming on nende töö vili ja/või nende isiksuse väljendus täpselt nii nagu nende puhul, kes omavad materiaalseid hüvesid. Seega tuleb õiguskorraldust ühtlustada ning tunnustada loojate õiguste absoluutsust ja alatisust. 5

b) Sui generis õigused. Loojad on loomuõiguse järgi omanikud, aga kuna nende omand on eriline (mittemateriaalne [pas de corpus], tarbimisel mitteammenduv hüve [biens non rivaux] jne), siis on ka nende õigused erilised, sui generis (ajutised, mittepäritavad jne). 6

c) Eksklusiivne privileeg. Mittemateriaalsed objektid (kõned, ideed jne) ei ole omatavad ja loojad ei ole loomuõiguse järgi omanikud. Vastutasuks loojate teostest ja leiutistest saadava kasu eest annab ühiskond neile ajutise monopoli oma teoseid ja leiutisi kasutada ning kasutuse eest hüvitist saada. Tegu on privileegide, mitte õigustega. 7

Ükski neist nägemustest poleks pääsenud maksvusele, kui omanduse kanooniline määratlus poleks muutunud. Ent juhtus nõnda, et 19. sajandi lõpupoole hakati absoluutse õiguse juhtmõttes kahtlema. Omanikeks said ka juriidilised isikud ning välja ilmusid uut laadi objektid, mistõttu dogma “absoluutsest omandiõigusest materiaalsele objektile” murenes. Seda niivõrd, et 20. sajandi teisel poolel räägiti juba (hirmu- või rõõmuvärinaga) omanduse “väljasuremisest”8 või “lagunemisest”.9

3. faas (1950-2010). See teoreetiline vaakum sünnitas uue debati loojate õiguste üle. Kui omand ei tähenda enam mingi objekti “absoluutset käsutamist”, miks ei võiks see siis olla lihtsalt seaduslik garantii eksklusiivsusele (ainuõigusele mingist hüvest saadavale kasule)? Selle vaatenurga toetajate jaoks ei ole omandi olemuseks mingi objekti käsutamine, vaid kolmanda isiku välistatus. Üks üldine teooria varises kokku ning seda asendas uus, paremini ülesehitatud teooria. Selle pooldajate meelest oli omandidogma nüüdsest oma lõpliku kuju leidnud ning 4. faasi enam järgnema ei pidanud.

Selles uues teoreetilises kontekstis kuuluvad loojatele omandiõigused (eksklusiivsuse mõttes), sõltumata nende iseloomust (absoluutne omandiõigus, sui generis õigus või privileeg) ning nende õiguslikust liigist (copyright, patent jne). Sestsaadik on võimalik rääkida “intellektuaalsest omandist” – ja tõepoolest, selle väljendi õitseaeg ongi saabunud.10

See triumf on vaid näiline, asjatundjad jäävad nende õiguste iseloomu suhtes eriarvamusele ning õiguspraktikagi on väga erinev. Uus on see, et nüüdsest on võimalik määratleda ajutisi privileege “omandina”.11 Teoreetilises plaanis on tegu revolutsiooniga: omamine tähendab nüüdsest pigem eksklusiivset eesõigust [réservation exclusive] kui füüsilist valitsemist ning selle arhetüübiks12 on nüüdsest loojate õigused. Ent olgugi väljendi “intellektuaalomand” võidukäik näiline, on sel ikkagi suur praktiline tähtsus. Üldiselt arvatakse, et see soodustab suuresti nende õiguste laienemist uutele objektidele, tugevdab nende omanike eelisõigusi, ühtlustab erinevaid loometöö tüüpe käsitlevaid seadustikke ja kindlustab ideoloogiliselt nende legitiimsust (“omand” kõlab hoopis paremini kui “ajutine monopol”).13 Sealmaal me praegu olemegi.

Ja edasi, what’s next? Kas ajaloo lõpp või kognitiivse kapitalismi ületamine? Üks on kindel: kui küps kapitalism tugineb üha ekstensiivsemalt ja intensiivsemalt intellektuaalomandile, siis satuvad selle toetajad tulisesse poliitilisse heitlusse nendega, kes kaitsevad “ühishüvesid” ja “avalikku kasutust”, seda, mis on “vaba” ja tasuta. On see pelgalt infokapitalismi ekspansioonis pihustatud endiste koostöövormide vastupanu või eelmäng “ühiskonna seninägematule teisenemisele”,14 millest annab märku “infokommunismi”15 esilekerkimine? Kõigi nende konfliktide hulgast on ehk vaatemängulisim vastasseis vabavara-liikumise ja “omandusliku” [propriétaire] tarkvara tootjate vahel.

Vabavara-liikumine ja omand

Vabavara-liikumine on 1980. aastatel Richard Stallmani ja teiste Free Software Foundationi (FSF) nime alla koondunud programmeerijate algatatud liikumine, mis võttis enda ülesandeks programmeerida tarkvara ja anda seda välja copyleft‘iks ristitud litsentsi alusel. “GNU manifest”, mille Stallman 1985. aastal kirjutas ja avaldas (ning mida 1993. aastast on järjepanu täiendatud), toob välja projekti põhimõtted ja eesmärgid ning jääb liikumise peamiseks teoreetiliseks lähtematerjaliks.16 Klassikalisest – või vähemalt Ameerika – vaatepunktist mõistetakse copyleft‘i eksklusiivse õigusena müüa teoste koopiaid, copyright‘ina, mida GNU manifest keeldub sõnaselgelt mõistmast “loomuomase õigusena” [droit intrinseque] ehk kellegi loomuliku omandiõigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele. Selle asemel võetakse seal omaks juhtmõte eksklusiivsest privileegist, mis annab autoritele ajutise kasutusmonopoli, kuivõrd nende loometööd peetakse ühiskonnale kasulikuks (vt 2. faas, juhtmõte c).

Omandi kaks vormi

Materiaalsete hüvede omamise legitiimsust Stallman muide kahtluse alla ei sea. Põhimõttena ta seda, tõsi, ei väljenda, kuid tema märkustest võib aru saada, et igaühel on õigus välistada kolmas isik oma töö viljade nautimisest; et on ülekohtune võtta omaniku käest ära mõni materiaalne objekt (näiteks spagetid). Õigused eraomandile tekitavad konkurentsisüsteemi, kapitalismi, mis oleks täiesti legitiimne, kui see alati korralikult toimiks (mida ta ei tee).

Niisiis leidub Stallmanil kaks omamise määratlust, millest kummagagi kaasneb oma legitimatsiooniviis: materiaalsete hüvede omamine kui töötajate “loomuomane” (absoluutne ja alatine) õigus oma töö viljade eksklusiivsele nautimisele; mittemateriaalsete hüvede “instrumentaalne” omamine kui eksklusiivne privileeg, mis on tagatud loojatele nende loomingu ajutise kasutusmonopolina vastavalt loomingu ühiskondlikule kasulikkusele. Tehnilises plaanis on “loomuomane” omandiõigus igaühel, isegi kui puudub selle õiguse tõendus, samas kui “instrumentaalne” omandiõigus eeldab seadusega paika pandud üldisi ja umbisikulisi staatusi (“autor”, “leiutaja”), mis mõningal määral varieeruvad õigussüsteemide lõikes ning millele võivad toetuda kõik, kes on suutelised avalikult näitama, et on midagi loonud või leiutanud. Seega eristub kaks omandivormi, millest mõlema peamiseks tunnuseks on aga kolmanda isiku välistamise õigus. Stallman jääb truuks 3. faasis valitsevale hoiakule.

Intellektuaalomand: sõna ja asi

Pole kahtlust selles, et Stallmani silmis on nii copyright kui patent mõlemad omandiõigused (olles eksklusiivsed), mille andmine autoritele ja leiutajatele tekitab omandisüsteemi. Selle sõnaga tuleks siiski ettevaatlik olla. Stallmani sõnutsi ei tõuse omandiküsimus kunagi üldisena – tuleb eristada materiaalseid ja mittemateriaalseid tooteid.17 “Omandi” mõiste on igati kohane esimeste jaoks, kuid leidub mitugi head põhjust, miks seda mitte kasutada “eksklusiivse privileegi” puhul, isegi kui see varustataks adjektiiviga “instrumentaalne”. Need põhjused on järgmised:

a) Üldise arusaama kohaselt on omand õigus ning õigusi peetakse sageli loomuomasteks. Termin “intellektuaalne omand” annab mõista, nagu oleksid loojate õigused “loomuomased”, nii nagu on seda kellegi materiaalne omandiõigus oma töö viljadele või isiksuse väljendusele, samas kui need on tegelikult lihtsalt privileegid, mille legitiimsus tuleneb ühiskondlikust kasulikkusest.

b) See ärasegamine annab loojate õiguste legitiimsusele enesestmõistetavuse, kuigi nende kasulikkust tuleks hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, vastavalt loometöö tüübile ja selle ühiskondlikule kontekstile.

c) Ameerika Ühendriikide põhiseadus tagab kaitse materiaalsele omandile, mitte aga “intellektuaalomandile”. Loojate õigusi käsitatakse seal ajutistena ja seoses nende panusega ühiskonna arengusse. See aga tähendab tegelikult seda, et tunnustatakse üldsuse õigust loojate tööle ja leiutistele.

d) Termin “intellektuaalomand” loob illusiooni, nagu võiks olemas olla mingi “ühine õigus” [droit commun], mis hõlmaks kõiki mittemateriaalseid hüvesid, sellal kui loometeoste, leiutiste, kaubamärkide ja muu taolisega kaasneb juriidilisi probleeme, mille lahendamiseks on lootust vaid siis, kui neid käsitleda üksteisest lahus. Praktikas toob see illusioon need kaks omavahel sobimatut süsteemi kokku, mille tagajärjel muutub raskemaks nende kohaldamine valdkonnale, mida need olid mõeldud reguleerima.

e) Lisaks viib “intellektuaalomandi” illusioon selleni, et mittemateriaalsete hüvede omanike kaitset hakatakse põhjendamatult ühtlustama materiaalsete hüvede omanike kaitsega, ja sellest võidavad üksnes loovtöösturid.

Stallman mainib teatava poolehoiuga, et on välja pakutud teisigi, eelarvamustest ja segasusest vähem koormatud väljendeid, nagu IMP (Imposed Monopoly Privileges – kehtestatud monopoolsed privileegid) või GOLEM (Government-Originated Legally Enforced Monopolies – valitsuse algatatud ja seadusega jõustatud monopolid). Nende väljendite vooruseks on rõhutamine, et tegu on privileegidega, mis eristuvad juba loomuldasa õigustest materiaalsele omandile, kuid neidki jääb kummitama etteheide, et nad hõlmavad väga erinevaid juriidilisi nähtusi ning aitavad sedasi kaasa nende ebasoovitavale ühtlustamisele. Nii kutsub ta oma lugejaid üles läbi ajama ilma ühegi katusmõisteta eritüübiliste ainuõiguste kohta, mis võiksid loojatele nende loomingu suhtes tagatud olla.

Seega vaenab Stallman juriidiliste kategooriate valdkonnas vaid kahte tendentsi: loojate eksklusiivsete privileegide samastamist “loomuomaste” õigustega ning termini “intellektuaalomand” väärkasutust. Tal pole midagi loometöö mittemateriaalsete saaduste eksklusiivse omastamise idee vastu ega instrumentaalse intellektuaalomandi (privileegi) vastu – tingimusel, et seda niimoodi ei nimetataks. Me viibime ikka veel puhtanisti 3. faasis, ent lisandunud on mõningane keeleline rafineeritus.

Raamatud, mitte tarkvaraprogrammid

See rafineerimine pole siiski päris hambutu, kuivõrd võimaldab vahet teha raamatutel ja tarkvaral. Stallman pooldab copyright‘i andmist raamatuautoritele, sest sellega kaasnev ainuõigus võimaldab neile tasuda, ilma et raamatute ja neis sisalduvate ideede vaba ringlust suuremalt kahjustataks. Tõsi küll, raamatu müügihind veidike seetõttu tõuseb, kuid laias laastus välistab ainuõigus copyright‘ile vaid ärilised konkurendid ja seegi välistus on üksnes ajutine; ning kuna see pakub lihtsa võimaluse autoreid looma innustada, avaldab see ühiskondlikule kasule üksnes kergelt kahjulikku mõju. Kõike arvesse võttes on see nutikas viis lepitada omavahel üldsuse õigus raamatuid lugeda ja autorite õigus oma töö eest tasu saada.

Copyright tarkvarale seevastu ühiskondlikult kasulik ei ole. Selle puhul pole publikuks enam lugejad, kes loevad üksnes lõbu pärast, vaid teised programmeerijad, kes osalevad ise uute programmide kirjutamises olemasolevaid programme (laiendamise või ühendamise teel) teisendades. Tarkvaraprogramm ei ole pelgalt toode, vaid kirjutusprotsess. Pealegi on raamatukoopiate levitamine tööstuslik tegevus (selleks peab omama trükikoda), seevastu tarkvara kiireimaks levitamisviisiks on selle jagamine sõpradega. Ja mis peamine: kui ligipääs raamatule annab ligipääsu ka selle sisule (selles sisalduvatele ideedele), siis tarkvaraprogrammi sisule (lähtekoodile) otse ligi ei pääse, sest objektkoodist lähtekoodi dekompileerida on väga keeruline. Ja lõpuks – lugemine võib olla üksildane tegevus, programmeerijad aga töötavad kogukonnana. Copyright aga takistab selles kogukonnas tarkvara täiustamise nimel info jagamist ning hävitab ühtaegu koostööst tuleneva tõhususe ja ühistegevuse rõõmu. Nii on copyright tarkvaraprogrammidele kahjulik nii majandusliku tõhususe, indiviidi vabaduse kui ka koostöös, omakasupüüdmatuses ja kodanikumeelsuses seisnevate väärtuste seisukohalt.

Vaba tarkvara liikumine esineb küll pealtnäha “omandivastasena”, kuid tegelikult Stallman:

a) nõustub, et materiaalsete hüvede omamine on loomulik õigus, ega sea selle legitiimsust kahtluse alla;

b) väldib küll mõistet “intellektuaalomand”, kuid mitte “instrumentaalset” arusaama eksklusiivsest omandamisest ajutise privileegi kujul ja ühiskondliku kasulikkuse tingimusel;

c) peab seda tingimust vaieldamatult täidetuks leiutiste ja raamatute puhul, vaidlustab selle (väga kiiresti) kaubamärkide puhul ning vastustab kategooriliselt copyright‘i rakendamist tarkvarale. Mis puudutab eraomandiõiguste andmisest tulenevat konkurentsisüsteemi – kapitalismi -, siis leiab Stallman, et see oleks täiesti legitiimne, kui alati laitmatult toimiks. Nõnda see aga ei ole, iseäranis seetõttu, et omand teeb võimalikuks ka konkurentsisüsteemi laostavate monopolide tekke. Me oleme tõesti ikka veel 3. faasis – koos keelelise rafineeritusega.

See keeleline rafineerimine on aga liiga hambutu selleks, et avada 3. faasi sees vaba tsoon ning tõkestada “intellektuaalomandi” (pruugitagu seda sõna või mitte) hoogsat levikut infokapitalismi strateegilisel väljal, tarkvaramaailmas. See positsioon meenutab eriti altruistlikku ja kodanikumeelset utilitarismi ning sellele lisandub juristide seas üpris levinud arvamus,18 et tarkvaraprogrammidele copyright‘i kuigi hästi kohaldada ei anna. Hetkel ei leidu midagi seesugust, mis lubaks ennustada “alternatiivi infokapitalismile”.19 Sellegipoolest läheb asi pisut põnevamaks, kui tuleb jutuks copyleft, “omandusliku tarkvara” alternatiiv.20

Mis on copyleft?

Copyleft on justkui copyright‘i vastand: “See on üldine meetod, kuidas muuta tarkvaraprogramm (või mõni muu teos) vabaks ning nõuda, et vabad oleksid ka kõik selle programmi muudetud ja laiendatud versioonid.”21 Konkreetsemalt tähendab see “üldine meetod” erimärgistuse leiutamist algupäraste õiguslike vahendite, levitamislitsentside või (raskesti määratletavate, ent liitumislepingutega sarnanevate) standardlepingute tarvis, mis korraldaksid ligipääsu üldsuse käsutusse antud teostele ning nende kasutust teatud põhimõtete alusel. Kõige tuntum neist on “GNU GPL (General Public Licence)”, mis on olnud eeskujuks paljudele teistele (GNU LGPL, LGL jne). Copyleft on niisiis “üldmõiste”, mis märgib hulka põhimõtteid, millest teatud levitamislitsentsid juhinduvad.

Need põhimõtted seisnevad kinnipidamises neljast vabadusest (freedom to run, study, distribute and improve the source code) ja ühest keelust. Run annab vabaduse käitada programmi igaks tarbeks. Study võimaldab vaba juurdepääsu lähtekoodile. Distribute tagab vabaduse koopiaid ära anda või müüa. Improve pakub vabadust programmi muuta, mis eeldab jällegi vaba juurdepääsu lähtekoodile. Keeld aga keelab mis tahes viisil piirata teisenduste “vabaks” jäämist. See viies põhimõte on küllap olulisim ja ka paradoksaalseim, sest välistab kolmanda isiku välistamise. Copyleft‘i litsents annab vabaduse tarkvara kasutada, uurida, levitada ja muuta, aga mitte vabadust välistada oma loodud koodi teisendamist kellegi kolmanda poolt. Seega võib seda keeldu võtta juriidilise nõudena pakkuda kõigile nimetatud nelja vabadust. Copyleft on copyright ümberpööratud kujul.

Selle liikumise sünnist alates on ilmunud teisigi märgistusi, neist kõige tuntumad on Creative Commons ja Open Source, milles avalduvad vaba tarkvara spetsiifilised jooned. Creative Commonsi litsentse on neli:

a) BY – vaba kasutus, kuid koos autorile viitamisega. Tegu on “vaba” litsentsiga (see peab kinni neljast vabadusest ja keelust).

b) NC (non-commercial) – vaba kasutus, välja arvatud ärilisel eesmärgil. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista vaba kasutust äriotstarbel. Oma vabaduse kiuste pole copyleft tingimata tasuta. Seda olukorda ilmestab Stallmani kuulsaks saanud metafoor: “Free as in free speech, not as in free beer“22 – vaba selles mõttes nagu sõnavabadus, mitte nagu prii õlu. Teisisõnu: ka kõige vabama leviku korral jäävad tarkvaraprogrammid kaubaks nagu iga muu kaup.23

c) ND (no derivatives) – kasutus vaba, kuid tuletatud teosed on keelatud. See litsents ei ole “vaba”, sest ei tunnista tarkvara teisendamise vabadust. Selles on vastuolu copyleft‘iga, mis on loomult aglomeratiivne (iga muudatus on ise muudetav) ning võimaldab moodustuda dünaamilistel, koguni vohavatel kogukondadel, millesse ei saa kuuluda muidu, kui nende vohamisele aktiivselt kaasa aidates.

d) SA (share alike) – jagamine samadel tingimustel, kasutus vaba, samuti muudatused, tingimusel, et peetakse kinni neljast vabadusest. See litsents on vaba (tunnistab nelja vabadust ja keeldu).

Mis puutub Open Source’i, siis see on vabavara-liikumise “dissidentlik” rühm, mis tehnilises plaanis peavoolust palju ei erinegi (peaaegu kogu tarkvara on “vaba”), kuid hülgab vabavara-liikumise poliitilise ja moraalse mõõtme,24 nii et paljud selle kavad võivad küll vormiliselt järgida copyleft‘i põhimõtteid, kuid minna sellegipoolest vastuollu vabavara-liikumise nägemusega vabadusest (nii näiteks kasutab Google küll palju avatud lähtekoodiga tarkvara, kuid jääb “vabadusekogukonna” silmis vabaduse hävitajaks, sest võib ohverdada eraelu puutumatuse tulususe altarile).

Niisiis esineb copyleft “üldise meetodina” (muide, piisavalt üldisena, et olla organisatsiooniliseks mudeliks kõigile mittemateriaalse loometöö valdkondadele25), mis seondub tihedalt indiviidivabaduste kaitse ning tootlike, mänguliste ja isereguleeruvate kogukondade rajamise radikaalse projektiga. See projekt vastandub sõnaselgelt merkantiilsele egoismile ja viljatule konkurentsile, mis kaasneb omandisüsteemide omaksvõtuga, kuid keeldub niisama selgelt välja astumast inimvaimu sünnitiste kaubastamise või eraomanduse vastu. On raske ette kujutada, kuidas 3. faasis avanenud “vaba” tsoon võinukski sünnitada alternatiivi informatsiooni kommertsialiseerumisele ning – a fortiori – mittemateriaalse tootmise kapitalistlikule korraldusele – seda enam, et copyleft’i juriidiline tõhusus põhineb copyright‘i kaitsel.

GNU manifesti esimeses versioonis (1985) copyleft‘i mõistet ei esine ning Stallman esitleb GNU litsentsi viisina, kuidas tarkvara “anda ära” vabasse kasutusse. Õigustehnilisest vaatenurgast kujutab “vaba” litsents endast kõigist omaniku eelisõigustest lahtiütlemist. Hilisemates versioonides Stallman parandab end: tarkvaraprogrammide omanikud ei ütle lahti kõikidest oma eelisõigustest (või kui, siis üksnes nime poolest), sest nad kirjutavad tulevastele kasutajatele ette küllaltki ranged levitamistingimused (neli vabadust ja keeld).26 Tegu ei ole õigustest lahtiütlemisega, vaid pigem “vaba avaldamisega” [publication libre] – “avaldamisega vaba tarkvarana” (release as free software).

Tehnilises plaanis on erinevus suur. Lahtiütlemine jätaks tarkvara avalikku kasutusse ilma igasuguste autoriõigusteta. Säärane lahendus tunnistaks küll nelja põhivabadust, kuid mitte kohustust keelata hilisemate teisendite eraviisilist omandamist. Stallmani järgi tuleneks sellest, et mõni “vahendaja” võiks oma käega tehtud muudatusi copyright‘i alla pannes vabalt tõkestada kasutajate juurdepääsu täiustatud tarkvarale. Selle mehhanismi järgi muutuks tarkvara “peremeheta varaks” (res nullius), mida (veel) ei omata, kuid mis pole ka omandamatu, ning võiks seega sattuda eraomandusse. Tarkvara hülgamine ilma sellist välistamist välistava mehhanismita tooks kaasa tarkvara muutumise üheks lisaressursiks “omandisüsteemile” (ehk turgu valitsevatele suurfirmadele või konkreetselt Microsoftile). Vabaduse lubamisest ei piisa, vabadust tuleb ka kaitsta selle vaenlaste eest.27

Selleks aga poleks kasu süsteemi relvade pööramisest tema enese vastu. “Vaba avaldamise” õiguslik süsteem on kahekordne: see on klassikaline copyright, millele lisanduvad levitamistingimused litsentsi kujul, millega kolmandad isikud tarkvara kasutamisõiguse saamiseks nõustuvad. Copyleft‘i juriidiline tõhusus tugineb vägagi klassikalisele omandiõigusele (välja arvatud nime osas), mis tagab selle õigustatud omanikule kolmanda isiku välistamise õiguse.28 Lahtiütlemise ideest ollakse siin väga kaugel.

Seega ei ole copyleft‘i võimalik vaadelda kui poliitilist alternatiivi intellektuaalomandile või kui sammukest sellest “edasi”, kuivõrd oma normeeriva jõu saab copyleft omandiõigusest (välja arvatud nime osas) kui loojate eksklusiivsest privileegist oma loomingule. Ilma copyright‘ita pole ka copyleft‘i. Just sellepärast, et looja on oma loomingu omanik, on tal vabadus oma hüve vabalt tarvitada ning otsustada muuhulgas ka selle levitamistingimuste üle. Nõustugem siiski, et tegu on omandi mõiste kaunis kummalise tarvitusega.

Mida teeb copyleft omandiga?

Copyleft kasutab eksklusiivsusena mõistetud omandit relvana selleks, et välistada kolmandate isikute välistamine. See võib tekitada kujutluse süsteemi ümberpööramisest, sest nii pannakse copyright andma ootuspärasele vastupidiseid tagajärgi. Ent see ümberpööramise kujund ei pruugi olla õnnestunud, sest kõnealusel juhul on ümberpöörajaks “ülemine” ots (copyleft), mitte “alumine” (omand).

Copyleft’i “alumine pool” – õigus, privileeg, kuuluvus

Copyleft‘i “alt” leiame me kõigepealt vabaduse valida viis originaaltarkvara levitamiseks. Iga tarkvarakirjutaja võib valida oma õiguste loovutamise üldsusele (välja arvatud moraalsete õiguste osas, juhul kui on olemas “autoriõiguste” süsteem), hoida oma loometöölt saadav kasu endale (copyright) või määrata oma teostele vaba litsents. Selle võimaluse annab talle copyright – oma loomingu levitamistingimuste üle võib ta vabalt otsustada sellepärast, et see looming on tema omand (nimetatagu seda nii või mitte). Selles aga, millest niisugune copyright tuleneb, lähevad arvamused lahku. Mõned näevad seda loominguaktist enesest lähtuva loomuomase omandiõigusena kui inimese õigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele; teised aga, nagu Stallman, mõistavad seda eksklusiivse privileegina ajutise kasutusmonopoli kujul, mis sõltub loomingu ühiskondlikust kasulikkusest.

Sellest teisest vaatenurgast ei tekita copyright‘i mitte loomeakt, vaid seda võimaldab ühiskond. Kuid loomeaktilgi on oma juriidiline jõud: see võimaldab rakendada seadusega ettenähtud autori- või leiutajastaatust. Tõepoolest, piisab sellest, kui tunnistada (kas implitsiitselt või siis avalikult deklareerides või registreerides) looming enda omaks, et osa saada seadusandja poolt vastavat tüüpi loometeosele määratud staatusest. Copyright ja patent on staatused, mis sanktsioneerivad loomingu kui omandi kuulumise loojale.
Nii rajaneb eksklusiivsete õiguste andmine (copyright, patent) sellel, et tunnistatakse teoste fundamentaalset kuuluvust nende loojale, võetagu seda suhet “loomuomaselt” õiguslikuna või saagu see õiguslikuks alles õigusliku staatuse andmise teel. Sellel loomingu ja looja vahelisel algupärasel kuuluvussuhtel põhinevad niihästi copyright kui ka copyleft.

Mis on autor? Copyright ja iseendale kuulumine

Loomingu kuulumine loojatele hõlmab kaht tihedalt seotud, kuid siiski eristuvat elementi: loomeakti (käsikirja kirjutamine, pildi maalimine, uue tehnilise protsessi kirjeldamine jne) ning akti, millega looja tunnistab selle loomingu enda omaks. Loomeakt puudutab looja leidurlikku võimekust (ingenium), võimet luua mingi algupärane (või uus) objekt; tunnistamise akt puudutab looja identiteeti, sest see akt kätkeb tema sõnad ja teod tema “mina” ühtsusse, ning seda “omamise”, mitte “olemise” tähenduses (mitte “ma olen need sõnad ja teod”, vaid “need sõnad ja teod on minu omad“; tegu on niisiis vahendatud identiteediga ehk identiteediga erinevuses). Nii ühendab looja kuju lahutamatult loomingulise vabaduse, isikliku identiteedi ja iseendale kuulumise.

Kõige selgemini joonistas selle kuju välja Hobbes. “Loomulik isik,” kirjutab Hobbes, “on see, kelle sõnu ja tegusid … võib pidada tema enda omadeks”, seevastu “väljamõeldud või kunstlikku isikut võib pidada kellegi teise sõnade ja tegude esindajaks”. Sellepärast hüütaksegi esimest “autoriks”, teist aga näitlejaks, “aktoriks”. See, kes “omab oma sõnu ja tegusid”, on autor, isegi kui neid sõnu räägib näitleja, sest seda, keda “hüvedest ja varandusest kõneldes nimetatakse omanikuks – mis on ladina keeles dominus ja kreeka keeles kurios -, nimetakse tegudest kõneldes autoriks”.29 Isik saab “loomulikuks” või omandab isikliku identiteedi, saades nende sõnade ja tegude autoriks, mida ta tunnistab omaks; teisisõnu kehtestades end omaenese autoriteediga30 oma sõnade ja tegude omanikuna – iseenda kui vabalt tegutseva ja kõneleva subjekti omanikuna. Et autoriks olemine, vaba olemine ja iseendale kuulumine on võrdväärsed, siis kuuluvadki sedasi määratletud subjekti vaba tegutsemise viljad omandina talle endale ning see kuuluvus laieneb (kas loomuomaselt või seadusega ettenähtud staatuse omistamise korral) omandiõiguseks copyright‘i või patendi kujul.

Seda personaalse identiteedi, loomingulise vabaduse ja iseendale kuulumise võrdväärsust võib mõista väga erinevalt vastavalt sellele, kas näeme selle tuuma eneseteadvuses (Locke), vabas tahtes (Hegel), minaideaali loomises kujutlusvõime abil (Bentham) vms. Õiguste seisukohalt on tähtis vaid see võrdväärsuse eeldus, selleks et loojad võiksid saada oma loodud ja enda omaks tunnistatud teoste omanikeks.

Iseendale kuuluva looja kuju seostatakse sageli patendi ja autoriõiguste sünniga 17. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse vahel (2. faas). Siin on tegemist optilise illusiooniga, mis tuleneb sellest, et mõnede suurte mõtlejate (Hobbes, Locke jt) vaimuvälgatusi samastatakse igapäevases õiguskirjanduses korduvate kujunditega. “Iseenda omanikust looja” ilmub märkimisväärse tegelasena välja alles 18. sajandi lõpul ja hakkab domineerima 19. sajandi lõpul samaaegselt “intellektuaalomandi” triumfiga. Teda tuleks võtta 3. faasi allegoorilise kangelasena, kes esines tegelasena ka 2. faasis (figureerides sageli õilsa metslasena, sest ideoloogia laval armastavad kangelased ju ikka ehtida end möödunud aegade auga ning kui võimalik, siis ka päritoluprivileegiga). Neid erinevusi arvesse võttes võib loojakuju põlvnemisloo esitada järgmiselt:

Kunstniku kuju sünnib renessansis, samaaegselt autoriõiguse ja patendi sünniga. Tema areng ühtib 1. faasiga, mille käigus jääb nende õiguste karjäär materiaalse omandi õiguse idee varju. See kuju, keda on nii meisterlikult kirjeldanud Panofsky ja Kantorowicz,31 meenutab oma iseloomult Jumalat ja seejärel Jumala maapealseid asemikke (paavsti, kuningaid…), ning kannab õigusteaduses pruugitud kontseptsioonid üle vabade kunstide valdkonda. Kommenteerijad leiavad, et selles, mida teevad juristid, ei ole midagi uut ega algupärast, sest õigus jäljendab loodust – isegi selle fiktsioonides – ning vaid suveräänil on erakordne võim luua uusi või algupäraseid reegleid, mis ei kopeeri midagi. Alates 16. sajandist (kuid ka juba Dantel ja Petrarcal) kujutatakse kunstnikku, autori arhetüüpi sellena, kes loob ilma jäljendamata, ex ingenio, jumalikust inspiratsioonist, “seda, mida teiste vaimus eales kujutletud pole”32. See loomejõud, mis ei tugine millelegi muule peale iseenda, laenatakse “võrdsustuse” [équiparation] teel Jumala loomejõult, kust saadakse kaasa ka osa sellele iseloomulikke omadusi, nende hulgas võimutäiuse tagatus loojale tema loomingu üle.

Ent suveräänsest autorist iseendale kuuluva autorini jõudmiseks on vaja veel seda, et loominguline vabadus (ingenium), isiklik identiteet ja iseendale kuulumine lõimuksid kuni võrdsustumiseni ühte. Seda aga ei osata kujutleda ega välja öelda kuni 17. sajandini (Hobbes) ning igapäevases õiguskirjanduses muutub see enesestmõistetavaks alles 20. sajandil. Suveräänse ja iseendale kuuluva kunstniku kuju kummitab 2. faasi äärealadel (vrd filisterliku kunstipubliku poolt tunnustamata boheemlaskunstniku teemat) ning saab domineerivaks 3. faasis, muutudes omaniku allegooriaks üldises mõttes (Silicon Valley pikajuukseline ettevõtja kui ärimaailma uus Michelangelo). Temast saab valitsev eeskuju, kellega samastuda, kõigi infokapitalismi režiimis töötajate jaoks.33

Ent tulgem tagasi copyleft‘i juurde. Tänu Hobbesile ja tema järglastele me teame, mida mõelda intellektuaalomandit valdavate “loojate” all. Kas võib selle valguses öelda, et ka Stallmani programmeerijad on “loojad”?

Autorist kui häkkerist

Programmeerija on mõistagi autor – ilma selleta ei saaks ta pretendeerida copyright‘ile, millele tugineb vaba levitamislitsents, mille ta oma loomingule kaasa annab. Kuid suveräänset ja iseendale kuuluvat kunstnikku ta päriselt endast ei kujuta. Stallmani sule all on autorist saanud häkker. Häkker ei ole tingimata programmeerija, isegi kui ta peaks tarkvara programmeerimisega tegelema, sest hack ületab kaugelt informaatika piirid: Stallman toob muide näiteid igapäevaelust, kirjandusest ja muusikast, tehnoloogiast ja koguni koolipoisinaljadest. 34 Ta pole ka tingimata piraat, kes infosüsteemide turvatõkkeid murrab (ehk kräkker), kuigi osa häkkereid on juhtumisi ka kräkkerid. Hack‘i ei tee väärtuslikuks mitte üleastumine, vaid peen segu tehnilisest taibust, mänguosavusest, elegantsist ja huumorist. Häkker pole küll harras seadusetähe austaja, aga ta ei püüa sellest ka iga hinna eest üle astuda, vaid ta rahuldub oma kunstniku-suveräänsuse laienemisega kuni ükskõiksuseni kehtivate reeglite suhtes.

Hacking seostub mängu, intelligentsi ja võimalikkuse piiride kompamisega. Häkkerile meeldib lahendada lahendamatuks peetud probleeme nii mänguliselt ja kavalalt kui võimalik. Kuid ennekõike on häkkimise eesmärgiks kõrge hack value ning selle eest kogukonnalt saadav tunnustus. Sellepärast peabki häkker jagama oma rõõmu isikutega, kes peavad samuti lugu raskete asjade tegemisest naljatamisi, elegantselt ja nagu muuseas. Häkker ei ole isoleeritud looja, kes annab oma teosed üle abstraktsele üldsusele – ta on üks liige rühmas, milleta tema hack‘idel poleks ei mõtet ega väärtust.

Vabast tegevusest ei mõelda kui loomingust, vaid kui loomingulisest mängust, mille loomingulisus ei seisne niivõrd algupärase või uue toote ilmaletoomises, kuivõrd mängimise viisis. Hack võib muide ka üldse mitte midagi luua, kui aga see mitte millegi loomise tegu ise on loominguline. Rõhk on seega nihkunud, see ei asu enam jumalikku (paavstlikku, kuninglikku…) päritolu demiurgilisel väel, vaid tegevuse fantaasiaküllusel, olgu see tegevus tootlik või mitte. Niisiis pole hack‘i väärtus mõõdetav kasulikkuse quantum‘iga (mil moel me kasulikkust ka määratleks) ega loodava objekti valmistamise keskmise ajakuluga, vaid loominguakti enese nutikuse ja lõbususe määraga.

Seda väärtust pole võimalik objektiveerida, kuivõrd me asume mängu sfääris, ontoloogiliselt määratlematus tsoonis, mille kohta me teame alates Freudist, et see vastandub tegelikkusele,35 ning alates Winnicottist, et see moodustab vahepealse või üleminekuala mängija subjektiivsuse ja selle maailma objektiivsuse vahel, milles (ja millega) ta mängib.36 Ainus universaalne mõõt, mis selles ruumis kehtida võiks, on mängurõõm, ning ainsad reeglid, mis seal maksavad, on need, mille mängijad mängurõõmu nimel ise leiutavad. Rahasse hack‘i väärtust seega ümber arvestada ei saa (hack‘i ostmise soov hävitaks ta hack value) ning häkkeri tasu oma ande eest seisneb maines, mille ta oma kogukonnas saavutab.

Selles mõttes on häkkeri tegevus otseselt kollektiivne ning sel on mõtet üksnes mänguruumis, mille moodustab kogukond, kes üksteise hack‘ide imetlemist naudib. Just sellepärast polegi häkkeri “teoseks” mitte niivõrd looja subjektiivsust väljendav objekt või toode, kuivõrd sellise kollektiivse ja avatud loominguprotsessi algatamine, mis sünnitab enese kui “teose” tähenduse iseenesest.37 Häkker on tõepoolest autor, ent see autorsuse versioon, mille ta välja pakub, seisneb omalaadse lõbusa, kollektiivse ja omakasupüüdmatu loomingulise vabaduse kehastamises. Mida enam ta mängib, et pole suveräänne omanik, seda enam on ta see, kes ta on: autori karnevalilik kuju. Võiks ju öelda, et siin on tegu vaid poosi, etenduse või mänguga ning et see kõik pole sugugi tõsine. Vastab tõele, et copyleft ei pööra ümber copyright‘i, et ta piirdub selle ümberpööramise mängimisega, nina kirtsutamata copyright‘ilt õiguslikku kasu lõigates (alternatiivi tekitamiseks sellest, tõsi, ei piisa). Kuid see mängult ümberpööramine võimaldab märgata üht täiesti tõsist kontseptuaalset lahknevust omandi ja eksklusiivsuse vahel.

Omand eksklusiivsuse vastu. Kas 4. faasi koidik?

Mõistetagu copyright‘i loomuomase õiguse või omistatud privileegina, igal juhul eeldab see oma lähtesuhtena kuuluvust (looming = kuuluvus), mis annab loojale tema teoste üle eksklusiivse õiguse (kuuluvus = eksklusiivne õigus). Stallman läheb truult kaasa esimese võrdussuhtega (hack kuulub häkkerile), mitte aga teisega, sest kui looja võimuses on otsustada oma loomingu avaldamise tingimuste üle, on ta vaba seda voli kasutama pigem kolmanda isiku kaasamiseks kui välistamiseks.
Copyleft näitab, et loomingu valdamine omandina annab loojale võimu määrata selle avaldamistingimusi, kuid et seda voli ei saa segamini ajada välistamisõigusega, või koguni et järeldustee kuuluvusest omandini pole tingimata sirgjooneline.

Loojal on algupärane voli oma teoseid hävitada, salajas pidada, hüljata, kasutada üksnes oma tarbeks või neid kogukonnas jagada, ning saadaolevate litsentside mitmekesisuse tõttu leidub veel terve hulk vahepealseid võimalusi. Selle algse voli annab talle seadusega tagatud võimalus kolmandat isikut välistada, mida ta võib, kuid ei pea kasutama. Omand ja eksklusiivsus on oma põhialustelt seega tõesti omavahel segamini.

Ent niipea kui see algne looja otsustab kolmandate isikute välistamisest loobuda, jagades oma teoseid näiteks mingi kogukonna sees, on see otsus pöördumatu. Erinevalt iluaia omanikust, kes võib aia päevaajaks üldsusele avada ning selle õhtul taas sulgeda, ei saa tarkvara omanik oma teose “vaba avaldamise” hilisemaid kasutusviise enam kontrollida ega keelata, sest informatsioon on juba levinud. Ta jääb küll täienisti selle tarkvaraprogrammi omanikuks, kuid talle kuulub veel üksnes formaalne, praktiliselt kasutamatu välistamisõigus.38

Kolmandate isikute kaasamise otsus tähendab sama hästi kui lõplikku, de facto lahtiütlemist välistamisõigusest. Teisisõnu, algsel loojal on õigus omanikustaatust kaotamata oma välistamisõiguse teostamisest alatiseks loobuda. Või koguni: välistamisõigus kuulub talle vaid seni, kuni ta pidevalt uuendab oma algset otsust oma loomingu teatavad kasutusviisid endale hoida. Seega pole välistamisõigus niivõrd omandi “substantsiaalne omadus”, kuivõrd algsele omanikule pakutav valikuvõimalus, mida tuleb lakkamatult kinnitada. Iroonilisel kombel paistab “kaasamisõigus” nüüd vastukaaluks isegi “substantsiaalsemana”, sest algsel omanikul on alati valikuvõimalus jagamise kasuks, isegi kui ta ehk algselt on valinud eksklusiivse levitamisviisi.

Mis puutub vaba litsentsi alla pandud originaaltarkvara hilisemate muudatuste loojasse, siis tema olukord on veelgi radikaalsem: olgugi ta oma loomingu omanik, pole tal kunagi olnud välistamisõigust, sest ta ütles sellest lahti originaaltarkvara lähtekoodile ligipääsemisega juba enne, kui tema omand tekkis. Siin on omand ja eksklusiivsus selgelt ja rangelt lahus.

Copyleft järgib ustavalt infokapitalismi antropoloogilisi eeldusi (looja kuuluvus iseendale) ja juriidilisi sätteid (intellektuaalne omand – seda küll niimoodi nimetamata), kuid pakub neist välja versiooni, mis on piisavalt mänguline, et tuua nähtavale enesestmõistetava seose puudumine antropoloogiliselt olemusliku tunnustamise ning eksklusiivsena mõistetud omandiõiguse vahel. Kui millegi omandina omamine ei tähenda enam, et ollakse omanik (kolmandate isikute välistamise õiguse mõttes), siis ei jää midagi, mis keelaks meil mõelda inklusiivsest omandist – juriidilise traditsiooni levitatavate kuulujuttude kiuste ei välista oma ja ühine tingimata teineteist.

Seega pole copyleft kindlasti omandi üleüldine alternatiiv. Ta on leidlik abinõu, mis takistab eksklusiivsusel põhineva omandikontseptsiooni tõusmist juriidilise dogma staatusse ning muudab mõeldavaks omandisüsteemide ja neist vabade kogukondade kooseksisteerimise ja väljendumise – umbes nii, nagu keskaegsed vabalinnad suutsid vabaneda teatud maksukohustustest39 või nagu mõned filantroobid kasutasid oma varandust kommuunide ja falansteeride rajamiseks… Seega pole tegu niivõrd omanduse ümberpööramisega, kuivõrd eksklusivismi poliitiliselt ja moraalselt kahjulikuks peetavate mõjude neutraliseerimisega.

Mõistagi võib see kõik valmistada pisukese pettumuse. Võinuksime ju arvata, et filosoofiliseks ülesandeks on pääseda vaateviisist, mida dikteerib isikliku identiteedi, loomingulise vabaduse ja iseendale kuulumise võrdsustatus, ning hakata loomeakti mõtestama omandi ja identiteedi püünistest vabana. Selleks tuleb tunnistada, et copyleft‘ist siin suuremat abi ei ole: häkker on omanikuna mänguline, lustlik ja kaasav, kuid omanik on ta kõigele vaatamata. Kas seda on põhjust kahetseda?
Just seda teevad “anti-copyright‘i” või “creative anti-commons‘i” toetajad, kes usuvad, et copyleft‘i sisemised vastuolud lahendaks see, kui õigustest täielikult lahti saadaks.40 On tõsi, et copyleft on ühtaegu kaasav ja välistav, inklusiivne ja eksklusiivne, kuivõrd ta tugineb kolmandate isikute välistamise välistamisele, pannes keelu alla vabavara tuletiste eraviisilise omandamise. Välistamise välistamine on ikkagi välistamine. Aga kui selle paradoksi põhjal nõutakse igasuguse eksklusiivsuse kõrvaleheitmise puhtuse nimel ka kõigi õiguste kaotamist, siis sel puhul unustatakse, et hüljatud looming on vakantne, avatud kõikvõimalikule taaskasutusele ja ka tuletiste eraviisilisele omandamisele. On raske aru saada, kuidas võiks tasuta ressursside kinkimine omandisüsteemile tuua lähemale infokapitalismi lõppu.

Kokkuvõtteks: copyleft ei kuuluta intellektuaalse omandi peatset lõppu ega valmista seda ilmselt ka ette, kuid ta osutab nende teooriate piiratusele, mis seovad intellektuaalomandi liiga rangelt kokku kolmandate isikute välistamisega. Ta laseb märgata selle kaasavaid kasutusvõimalusi ning annab mõista, et pisukese juriidilise kujutlusvõime toel võiks intellektuaalomand leida kasutust väga mitmesugustes valdkondades, mis löövad avalikult lahku infokapitalismi konkurentsidünaamikast. Ühe maailma lõpp see vahest pole, kuid mõtlemisainet pakub see küll.