Berlusconist paremal

2008. aasta 14. aprillist on see siis ametlik: Itaalial on jälle parempoolne valitsus. Silvio Berlusconi valimisliit Vabaduse Rahvas saavutas selge edumaa Walter Veltroni Demokraatliku Partei ees, ning seda nii Saadikutekojas (46,8% / 37,5%) kui ka Senatis (47,3% / 38%). Tänu sellele muretule enamusele saab Berlusconi nüüd vastuvaidlemist kartmata valitsuse moodustada.

Ühes sellega aga kasvab taas ka nende paremradikaalsete jõudude osatähtsus, kes tegutsevad parlamendivälisel ja parlamentarismivastasel eeslaval. Erinevalt Saksa Liitvabariigist on ju Itaalias olemas elujõuline radikaalne ja ka intellektuaalne parempoolsus, kusjuures selle piirid radikaalse vasakpoolsusega on väga ebamäärased. Seeläbi, et radikaalne parempoolsus juba varakult ka sotsiaalküsimuse püstitas, toimis ta ikka jälle ideedeandjana parlamentaarsele parempoolsusele – iseäranis samastumisseose loomisel rahva ja juhtide vahel. Kuidas siis näeb välja see Itaalia paremäärmuslik galaktika?

Fasism kui nurjunud revolutsioon

Erinevalt Saksamaast ei lõppenud fasistlik reziim Itaalias alles 1945. aastal, vaid juba Mussolini tagandamisega Fasismi Suurnõukogu poolt 1943. Pärast seikluslikke põgenemis- ja päästeaktsioone viidi Mussolini, nüüd juba Saksamaa marionetina, Garda järve äärsesse Salo väikelinna ning lubati tal seal resideerida. Selle aja kestel, 1943. aastast kuni oma hukkamiseni 1945. aasta 28. aprillil, tuletas Mussolini meelde fasismi “revolutsioonilisi” alglätteid ja proovis oma lühiealist Salo “sotsiaalset vabariiki” vasakule tüürida: “Me oleme proletaarlased, kes võitlevad kapitalismi vastu.” Pärast sõda tuli Itaalia paremäärmuslusel end uuesti määratleda. Sealjuures seisid sotsioloog Franco Ferraresi järgi päevakorras kolm fasismi tõlgendusviisi: fasism kui nurjunud revolutsioon, fasism kui kolmas tee kapitalismi ja marksismi vahel ning fasism kui tra ditsionalistlik mäss moodsa maailma vastu.1

Suundumused, mis juba fasistliku reziimi ajal oli pürginud “teiseks laineks” ning käsitanud ideaalset fasismi kui kodanlusevastast revolutsiooni, reaalset aga kui selle ideaali reetmist, formeerusid 1956. aastal Pino Rauti ümber rühmituseks Ordine Nuovo (Uus Kord). See orienteerus Waffen-SS-ile, Julius Evola teostele ja belglase Jean-Francois Thiriarti ideedele.

Thiriart oli 1962. aastal esile kerkinud Jeune Europe’i rajajana ja sellega võitlussuuna kätte näidanud: nii nagu hilisele Carl Schmittilegi, polnud neile parempoolsetele enam tähtis rahvusriik, vaid Euroopa kui geopoliitiline ruum ja uus impeerium. Ordine Nuovo sees kujunes välja paramilitaarne haru – Gruppi Armati Rivoluzionari (Revolutsioonilised Relvarühmad). Erimeelsuste tõttu küsimuses, kas võtta osa valimistest või alustada valitseva süsteemi vastu relvastatud ülestõusu, eraldus 1960. aastal üks veelgi leppimatum rühmitus ja nimetas end Avanguardia Nazionaleks (Rahvuslik Avangard). Katsete eest taasasutada ajaloolist fasistlikku parteid Partito Nazionale Fascista keelustati Uus Kord 1973. ja Rahvuslik Avangard 1976. aastal. Aga juba 1977. aastal astusid nende parempoolsete terroriorganisatsioonide laialipillutatud riismed taas võitlustandrile nime all Nuclei Armati Rivo luzionari (Revolutsioonilised Relvastatud Tuumikrühmad) ning mängisid mõõ tu?andvat osa “mustas terroris” ja “pingestrateegias”, sealhulgas 1980. aasta pommirünnakus Bologna keskraudteejaamale, kus hukkus 85 inimest ja üle 200 sai vigastada. Piirid organiseeritud kuritegevusega, kelle pädevusse kuulus logistika, relvade ja võltsdokumentide hankimine, olid selleks ajaks juba hajusaks muutunud.

Enamikus Lääne-Euroopa maadest kul ges 1968. aasta noorsooprotesti ja tudengimässu märgi all. Itaalias ent ei rajatud 1968. aastal mitte ainult revolutsioonilisi vasakorganisatsioone, vaid ka rühmitus Lotta di Popolo (Rahvavõitlus), kes apelleeris Rumeenia Raudkaardile, Thiriarti Jeune Europe’ile ja natsireziimile, aga ilmutas sümpaatiat ka maoismi vastu, mistõttu teda peeti “natsimaoistlikuks”. Toonast autoritaarsusevastast ajavaimu järgides võttis ta üle ka anarhistlikke kliseid, jutlustas “loovat kaost” ning “üldrahvalikku võitlust libertaarse ja kommunitaarse ühiskonna eest ning kapitalismi ja oportunismi vastu”. See peamiselt üliõpilasringkonnaga piirdunud rühmitus läks siiski laiali juba 1973. aastal.

Fasism kui kolmas tee

Veel üks paremäärmuslik liikumine väljaspool fasistliku partei järeltulijat Mo vimento Sociale Italianot (MSI; Itaalia Sotsiaalne Liikumine) oli kuni oma keelamiseni Terza Posizione (TP; Kolmas Positsioon). Selle asutajate seas oli 1979. aastal ka Roberto Fiore, Itaalia paremekstremismi üks dünaamilisemaid esindajaid. TP ei käsitanud end ei parem- ega vasakpoolsena ning ütles lahti nii marksismist kui kapitalismist. Eesmärgiks oli revolutsioonilise avangardi juhitud rahvarevolutsioon, mis pidi toetuma neljale alussambale: traditsioon, rahvuslik sõltumatus, antiimperialism ja sõjaline võitlusvaim. Pärast toonase Itaalia kommunistliku partei moratooriumilepet valitsevate kristlike demokraatidega (“ajalooline kompromiss”) oli riigi ülikoolides ja koolides alanud autonomistlike rühmade vastupanuliikumine parteide “hegemoonia” vastu. Ka TP läks kaasa selle autonoomsete rohujuuretasandi organisatsioonide lainega koolides, ülikoolides ja linnakvartalites. “Otseses tegevuses” tuli püstitada ökoloogilisi, linnaelu ja kodanikualgatusega seotud küsimusi. Tootmise vallas nõuti tootjate otsest kontrolli tööstusprotsessi üle. TP täheldas rahva vastuhakke üle kogu maailma ja pidas ennast massiliikumise avangardiks.2 “Kolmas Positsioon esindab rahvaste vabanemistahet USA ja NSVL-i imperialismist uue Euroopa korra nimel; sellest saab märgusõna neile, kes soovivad ekspluateerimise kaotamist ning kodanlike ja marksistlike diktatuuride hukku eluvõitluse ja oma tuleviku enda kätte võitmise nimel.” Kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise revolutsiooni käigus tõusvat lõpuks üles rahvamassid, kes praegu on veel egoismi ja kasumiloogika vangis.

Võiks arvata, et kuuleme kõnelemas uusvasakpoolseid kultuskujusid Antonio Negrit ja Michael Hardti, kuid siin kõlab Roberto Fiore ja ta TP-seltsimeeste hääl võitluses “rahvarevolutsiooni” eest ja “mul tinatsionaalse kolossi” vastu. TP läheb “rahva sekka” – tööpaikadele, linnaosadesse, koolidesse, äärelinnadesse, maapiirkondadesse – mitte üksnes selleks, et jagada “rahva viha”, vaid et inimesi protesti kaudu politiseerida, kasvatada, organiseerida, kuni nad arenevad üheks, ühtse tahte ja identiteediga isiksuseks ning “massist” saab “rahvas”. Olevat vaja luua anarho sündikalismiteoreetiku Georges Soreli mõistes revolutsioonilisi vastuvõimu-saarekesi, “tõelisi väikeriike”, mis isekeskis võrgustikuks liitununa toimiksid üldriiklikul tasemel kui organiseeritud vastaspoolus kehtivale võimule.

Rahvas peab võitlema end autonoomseks, vabaks, sõltumatuks välismaise imperialismiga põimunud “merkantiilsest oligarhiast”, aga seda enam mitte kodanlastena või proletaarlastena, vaid “inimestena”, keda seob üksteisega solidaarsustunne, sotsiaalne õiglus ja omaenda eriline kultuur. Revolutsioon ei tähenda enam üksnes murrangut poliitilistes institutsioonides, vaid eelkõige kultuurirevolutsiooni. “Uus inimene” TP mõistes pole enam oma privaatsesse egoismi vangistatud massiinimene, ta on “inimene kui osake rahvast”.

Juba selles 1979. aasta manifestis polnud kõne all enam niivõrd mitte sotsiaalsed vastuolud, vaid identiteet, au ja väärikus, autonoomia, vabadus ja sõltumatus. Võitlusest sotsiaalse ebaõigluse vastu jäävat väheks ja see olevat isegi kontrrevolutsiooniline, olevat ju küsimus pigemini uues mõtteviisis, hoopis teistsuguses ühiskondlikus loogikas kui valitseva süsteemi kasumile ja konsumerismile suunatud loogika. Konservatiivse kultuurikriitika suurlinnavaenulikkuse traditsioonis naelutas TP häbiposti suurlinnaelu pahesid ühes selle kõrghoonete ja kasarmutaoliste eluasemetega. Tulevikulinna hakatavat kavandama sootuks teiste linnaehituslike ja ökoloogiliste põhimõtete järgi: väikesed, hõlpsasti ülevaadet võimaldavad, ühe kultuurilise ja poliitilise keskuse ümber rühmitunud kogukonnad. Rooma äärelinnades, Milano tagamaadel, Napolibasso’des, kaasaegsetes magalalinnaosades vohavat narkootikumide tarbimine, kuritegevus, egoism. “Sellele reaalsusele me vastandame loomuliku elu müüdi … Ei enam kaootilisi asfaldi- ja tsemendidzungleid …, vaid organiseeritud ja üksteisega spontaanselt seotud kogukonnad.”

London – poliitilis-kommertsiaalse kompleksi laoplats

Ka TP-l oli avaliku struktuuri kõrval oma paramilitaarne salaorganisatsioon. Samal ajal kui see “strateegiline tuumik” rühmitusest eraldus ja Revolutsiooniliste Relvastatud Tuumikrühmadega ühte sulas, rühmituse liidrid kas arreteeriti pärast 1980. aasta õõvastavat Bologna veretööd või siis õnnestus neil välismaale taanduda. Ka Roberto Fiorel läks korda vahistamist vältida ning ta kandis oma tegevusvälja üle Londonisse, kus elas rohkesti itaallasi ja mis juba alates 1960. aastatest oli olnud äärmusparempoolsete terroristide eldoraadoks. Londonis sai 1980. aastatel alguse mitte ainult Itaalia TP põimumine osaga Briti paremekstremistidest, vaid ka uus varustusstrateegia, mida võib kirjeldada kui poliitilis-kommertsiaalset kompleksi. Kui 1970. aastateni olid parempoolsed terroriorganisatsioonid hankinud oma tegutsemiseks vajalikud vahendid veel võrdlemisi traditsioonilisel moel puhtanisti kriminaalsetest allikatest, siis nüüd asusid Fiore ja ta võitluskaaslane Massimo Morsello legaalse ettevõtluse teele ning panid aluse sellistele vägagi õitsvatele firmadele nagu Easy London ja Meeting Point.3 Selle asemel et katta oma kulusid “merkantiilse oligarhia” arvel pangaröövide kaudu, said nad ise miljonärideks. Kinnisvaraomandi aluseks kujunes kolm täiendavat püsitulu allikat: heategevusorganisatsioonid katoliku kiriku kattevarjus, muu kõrval ka folkmuusikuna tegutsenud Morsello lauludega CD-de tootmine ning põllumajanduslike kommuunide rajamine, sealhulgas Prantsusmaal ja Hispaanias. Ametlikult pidanuksid viimased kujutama endast eks perimente alternatiivse maa- ja kogukonnaelu edendamiseks, mitteametlikult toimisid need pelgupaikadena põranda alla läinud seltsimeestele ning koolitus- ja nõu pidamiskeskustena.

Fiore ja Morsello valdusse kuulusid ka restoranid, Itaalia põllumajandussaaduste kauplused ja mitmesugused keelekoolid. Lisandusid Fiore tihedad kontaktid selliste katoliiklike äärmusringkondadega nagu St. George’s Educational Trust ja Trust of St. Michael the Archangel. Need ei viidanud mitte üksnes ideoloogilisele lähedusele Rumeenia Peaingel Miikaeli leegioniga, vaid toimisid ka ühenduslülina TP Briti haru juurde. Nood ultravagameelsed ringkonnad pidasid käigus tervet rida charity shop’e, mille haldajaks oli taas Roberto Fiore ning kus pruugitud rõivaste kõrval kaubitseti ka paremäärmusliku kirjasõnaga.4

Itaalia eksiilterrorist propageeris kähku ka Briti paremekstremistide seas oma “kolmandat positsiooni”. Veel 1970. aastatel oli Briti Rahvusrinne vaevu eristunud konservatiividest. Pärast Margaret Thatcheri võitu järgnes suunakaotuse aeg ning killustumine reaktsionäärideks, konservatiivideks, neonatsideks ja natsionaalrevolutsionäärideks. Seetõttu leidis Fiore 1980. aastate alguses oma Briti mõttekaaslaste seas tähelepanelikke kuulajaid. Briti paremäärmusluse “revolutsioonilised rahvuslased” nagu Derek Holland ja Nick Griffin võtsid Fiore “kolmanda positsiooni” innukalt omaks ning lõid kaasa ühe külakommuuni rajamisel Põhja-Prantsusmaal.5 Peale Evola ja vendade Strasserite6 ideede leitakse “kolmanda tee” otsinguil tuge ka ehtbritilikest, pigem parempopulistlikest mõttesuunadest, näiteks Hilaire Belloci ja C. K. Chestertoni 1930. aastate distributismist.7

Pärast lahkulöömist 1989. aastal asutasid Holland, Griffin, Fiore jt Rahvusvahelise Kolmanda Positsiooni (ITP), mis sattus üha enam ultrakatoliiklike ringkondade (näiteks Püha Pius X Seltsi)8 mõju alla. Vastukaaluks katolitsismi aina kasvavale mõjule formeerus uue kolmanda teena English Nationalist Movement (Inglise Rahvuslik Liikumine), millest 1998. aastal sai National Revolutionary Faction (Rahvuslik Revolutsiooniline Fraktsioon). Sellel rühmitusel on rahvusvahelised sidemed Saksa “vabade rahvuslastega”, Vene nat?sionaalbolsevike ja Prantsuse Nouvelle Résistance’iga.9

Pärast seda kui Briti järelevalveasutused Fiore 1997. aastal ta ametitest heategevusorganisatsioonides olid kõrvaldanud, pöördus ta tagasi Itaaliasse. “Orvustunud” Briti rahvusrevolutsionäärid lõid seepeale kolmandale positsioonile käega ja määratlesid end nüüd natsionaalanarhistidena. Nende uuteks ideoloogilisteks autoriteetideks said Bakunin ja Proudhon. Ka amee riklase John C. Calhounini tagasiminev rahvavalitsuse-teooria (popular rule) tõusis taas au sisse ning end hakati käsitama detsentraalselt tegutseva anarhistlike tunnusjoontega rohujuuretasandi-liikumisena. Parempoolse “kontrakultuuri” avaral väljal haaratakse ka “rohelise anarhismi” mõjude järele ajakirja Alternative Green vaimus. Minnakse kaasa ökoloogiliste, loodus- ja loomakaitsekampaaniatega, astutakse välja “orgaaniliste” kogukondade rajamise eest, ning anarhopopulismi ja ökofasismi vahel võnkudes tuletatakse taas meelde kodumaiseid traditsioone, näiteks Robert Owenit ja William Morrist.

Huligaanidest radikaalsete katoliiklasteni

Oma hästitäidetud kauka toel rajas Fiore kohe pärast tagasipöördumist Itaaliasse 1997. aastal neofasistliku partei Forza Nuova (FN, Uus Jõud). Berlusconi ja Lega Nordi10 koalitsioonipartner, vahepeal postfasistlikuks muutunud Alleanza Nazionale (Rahvusliit)11 on parempoolse galaktika jäiga liini pooldajate jaoks liiga muganenud ja mõõdukas. Uue partei kaheksapunktiline “rahvusliku taasülesehitustöö” kava näitab, kui tugev ideoloogiline mõju on olnud Fiore Londoni-sidemetel prekontsiliaarsete katoliiklike ringkondadega. Partei kindlad ja vankumatud programmipunktid kõlavad järgmiselt: abordiõiguse tühistamine; perekond ja rahvaarvu kasv kui rahvusliku taassünni kese; sisserände peatamine immigrantide “humaanse” tagasisuunamise teel; vabamüürluse ja salasektide keelamine; riiklik järelevalve krediidiasutuste üle, et teha lõpp liigkasuvõtmisele; 1929. aasta konkordaadi uuendamine;12 Rooma kiriku rolli tunnustamine Itaalia riigi “vaimse juhina”; korporatiivse riigi rajamine “tööliste ja rahvusliku kogukonna kaitseks”. Korporatsioonid ei aitavat mitte üksnes tagada tööliste turvatunnet ja sotsiaalset rahu, vaid nad andvat ka tööle tagasi “sakraalse aspekti Jumala loomistöö jätkamisena”.13

Kiiresti väga edukaks osutunud FN-i oma nüüdseks 2500 liikmega peetakse üheks Itaalia paremekstremismi dünaamilisemaks jõuks ja ta taotleb avalikult ülemvõimu kogu paremäärmusliku leeri üle. Ka siin on Fiorel jälle nina tuules ning ta on ammu aru saanud, kus tänapäeval kõige paremini on võimalik noorsugu enda poole võita: jalgpallistaadionidel, kus pole levinud niivõrd skinid, kui pigem vägivaldsed äärmuslased. “Me ei ole nende vanemad,” selgitas Fiore 2000. aastal ühes intervjuus uudisteajakirjale L’Espresso, “aga me oleme valmis neid oma hoole alla võtma. Staadion on üks selle sotsiaalse välja aspekte, kus me oma poliitilist tööd teeme.”14 Seevastu välistab Fiore, kes avaliku abordivastasena on nüüd juba ka ise üheksa lapse isa, tagasipöördumise vägivalla ja terrori juurde: “Meile piisab meie ideede jõust.”

Natsionaalbolsevikud ja “uus sotsiaalküsimus”

1990. aastate lõpu avanemispoliitika Itaalia parempoolsete seas väljaspool MSI-d ja Alleanza Nazionalet oli ennekõike reaktsioon neoliberalismi domineerimisele ja selle põhjustatud sotsiaalsetele väärarengutele. Pärast 1997. aastat läks kiiresti ohtrateks taasasutamisteks, ümbernimetamisteks ja liitude sõlmimisteks, mille eesotsas seisid sageli nüüd juba hallipäised 1960.-1970. aastate veteranid. Kui terroristliku minevikuga endine “kolmanda tee” avangardist Fiore propageerib praegu klerikaalfasistlikku korporatiivset riiki, siis samuti 1997. aastal asutatud Fronte sociale Nazionale (FsN, Rahvuslik Sotsiaalrinne) esindab paremekstremismi natsionaalbolsevistlikku varianti.15 Siingi on parteijuhiks liikumise vana võitleja Adriano Tilgher, kes aga tarvitab selgelt vasakpoolsemaid toone kui Fiore ega välista isegi liitu sotsialistidega.

FsN-i poliitiline strateegia lähtub laiemate rahvakihtide representatsioonikriisist ja peab vägivaldsete jalgpallifännide asemel silmas sootuks teistsugust klien teeli, nimelt neid, keda veel 1970. aastatel esindasid kommunistid: “Ühiskonnakihid, kes kapitalismi loogika tõttu kipuvad ikka vaesemaks jääma ja igasugust esindatust kaotama: töölised, töötud, osalise tööajaga töötajad, pensionärid, üliõpilased, poodnikud, käsitöölised, vabakutselised, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad. Just ne mad tuleb võimu haardest päästa ja nende seisundit sotsiaalsete meetmete kava abil turgutada.”16

FsN-i antikapitalism läheb kaugemale kui kellel tahes praeguse parlamendi vasakpoolsetest: “Meie oleme eelkõige maa ilma varatute, heidikute, rõhutute, ekspluateeritutega, kõige nõrgemate ja kaitsetumate ühiskonnaosadega, ning jääme alati nendega kokku kuuluma… Sellepärast me pooldame tootmisvahendite ühisomandit – eriti selliste puhul, mis on oluliselt seotud ühiskonna arengu ja kaitsega. … Uuel aastatuhandel, kui tulipunktis ei seisa enam töölisküsimus ning marksistlik “proletaarne internatsionalism” lõplikult mälestuseks on saanud, kandub UUS SOTSIAALKÜSIMUS üle RAHVUSLIKULE territooriumile ning majanduslikult ja poliitiliselt autarksete mandrialade integratsioonile: see on oma ajaloolise, etnilise, kultuurilise ja vaimse identiteedi taasleidnud rahvaste võitlus kodumaatu kapitali ning kitsa ringi globaliseerunud, kosmopoliitiliste oligarhide vastu, kes tänapäeval rahvaste ja terve planeedi saatust kontrolli all hoiavad.”17

FsN ilmutab kalduvust “kolmanda tee” otsinguile omaseks mõtteviisiks ning näitab üles sümpaatiat Gennadi Zjuganovi juhitava Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei vastu. Üldiselt näevad Itaalia paremäärmuslased liberaalsele turumajandusele alternatiivset ühiskonnamudelit korporatiivses riigis. Tilgher aga läheb kaugemale ning võtab suuna omamoodi parempoolsele tito ismile. Nimelt olevat korporatismikontsept sioonile “järgnenud üks palju originaalsem idee, mis eeldab eksproprieerijate eksproprieerimist ja viib ellu sotsialismi ning mis peaks olema meie lahinguratsu, millest aga keegi midagi kuulda ei taha: kogu ühiskonna sotsialiseerimine kommunitarismi baasil. … Sotsialiseerimise kõrval süvendatakse ka suunda tootmisvahendite isehaldamisele. See kujutab endast põhjendatud püüdlust ületada kasumiloogikat ning on kooskõlas föderalismiga, millel rajaneb idee rahvaste Euroopast.”18

Parteide tasandil vajab FN-i ja FsN-i kõrval nimetamist veel kolmaski – Pino Rauti poolt 2004. aastal ellu kutsutud Movimento Idea Sociale (Sotsiaalse Idee Liikumine), neofasistliku emapartei MSI üks paljudest lahkulöönud harudest.19 Sa mal ajal kui osa MSI-st eesotsas duce lapselapse Alessandra Mussoliniga lähenes Berlusconi valimisliidule, on ikka veel krapsakas 82-aastane fasismiveteran Rauti viimastel valimistel sõlminud liidu Fiore FN-iga.20

Paremäärmuslikud ideelaborid

Tõeline mureküsimus nende ja teiste parempoolsete voolude jaoks on jätkuv killustatus. Niisiis on ikka ja jälle päevakorral liitude ja kokkulepete sõlmimine teiste rühmitustega. Olgu siin viimaste seast näitena nimetatud vaid kolme. Comunita Socialismo Nazionale (Rahvussotsialistlik Ühendus) eraldus 2005. aastal Tilgheri FsN-ist. Selle “rahvuslik sotsialism” orienteerub “ehedale” mustsärklusele ja nõuab ka ettevõtete ühiskonnastamist. Ta ei pea end parteiks, vaid näeb endas kultuurilist, sotsiaalset ja poliitilist mõttekoda, “autentset sotsialistlikku, identitaarset, kommunitaarset ja revolutsioonilist jõudu”. Selliste parlamendiväliste ideelaborite hulka kuulub ka rühmitus Far fronte eesotsas endise gümnaasiumiõpetaja ja publitsisti Paolo Signorelliga, kes juba 1960. aastate lõpus asutas üliõpilasrühmituse Lotta Popolare (Rahvavõitlus), tegutses mitmesuguste parempoolsete ajakirjade juures ning keda peeti Ordine Nuovo peaideoloogiks ja kes sestpeale, tiivustatuna “futuristlikust elektrilisusest”, ühe rühma juurest teise rändab.21

Ka 2005. aastal ühe kunagi vasakpoolse ajakirjaniku poolt asutatud rühmitus Movi mento Zero (Null-Liikumine) kuulub sellesse parempoolsete liikumiste ja arutluste kultuuri. Kõik nad käsitavad end globaliseerumise, hegemoonilise “standardse mõtlemise”, “liigkasuvõtjate võimu” (usurocrazia) vastaste “alternatiivsete jõududena” (Signorelli), ning propageerivad Vene natsio naalbolseviku Aleksandr Dugini Euraasia-utoopiat.22

Mõistes peale kapitalismi hukka üldse ka kogu modernsuse, loob Movimento Zero silla viimase juurde eespool mainitud kolmest fasismi tõlgendusviisist: fasismi ei mõisteta mitte revolutsioonina ega ka kolmanda teena, vaid antimodernismi või traditsionalismina.23 Traditsioon võib loomulikult tähendada paljutki ning on klassikaliselt hajus katusmõiste. Traditsio nalistid ideoloogiliselt kitsamas mõttes toetuvad Julius Evolale, “konservatiivse revolutsiooni virvatulukesele” (Theodor Wieser), kellel leidub intellektuaalses “uusparempoolsuses” hulk järgijaid ka väljaspool Itaaliat.

Seniöeldu põhjal paistab ilmne, et nagu igas poliitilises voolus, on ka neofasismis parem ja vasak tiib ning tsenter ühes oma allrühmade ja harudega. Parempoolsete vasaktiib peab end revolutsiooniliseks jõuks ja apelleerib kas 1930. aastate lõpu va sakfasistlikele suundumustele,24 Mussolini Salo “sotsiaalsele vabariigile” või siis va rafasistlikule, Saksa SA-ga võrreldavale mustsärklusele, kodanlusvastase hoiakuga paramilitaarsele võitlusliidule. Tsenter seevastu käsitab end kapitalismi ja sotsialismi vahelise “kolmanda teena”, mis võtab insti tutsionaliseeritud kuju kor po ratiivses või seisuslikus riigis. Kuid Roberto Fiore kujunemiskäik 1970. aastate “kolmanda positsiooni” esindajast kapitalistlikuks suurettevõtjaks, kes sattus ikka enam klerikaalfasismi kiiluvette ja tänapäeval pooldab “pa pist likke” seisukohti, näitab, et “kolmas positsioon” kaldub alati ka oportunismi. Fiore FN arendab tänapäeval suhteid Austria Vabaduseparteiga, Saksa Natsionaaldemokraatliku Parteiga, Prantsuse Rahvusrindega ja Hispaania Falangiga ning erinevalt “antagonistlikest” ultratest võiks ta lähemas tulevikus katoliiklik-konservatiivse jõuna nihkuda lähemale Gianfranco Fini Alleanza Nazionalele.25

See parempoolsus aga, mida me lõpetuseks käsitleme, ei püstita sotsiaalküsimust ega ole ka eriti pühendunud katoliiklusele, vaid aina ja eranditult elitaristlikele ideedele. Selle esmajoones antimodernistliku suuna piibliks on Julius Evola teosed.

Fasism kui mäss moodsa maailma vastu

Paremintellektuaalidel on konservatiivse revolutsiooni kontekstis alati olnud silmatorkav kalduvus gnostitsismiks. Tänapäeva gnostikutena võimendavad nad oma ühiskonnakriitika kuni maailmapõlguseni ja laiendavad seda ikka kaugemale tagasi ajalukku. Müütilise algseisundiga võrreldes näib kogu Euroopa ajalugu pelga dekadentsi ja allakäiguna. Vaieldav on üksnes see, kustpeale langus algas: kas juba Sokratesega, alles kristlusega või veelgi hiljem – valgustuse, Prantsuse revolutsiooni ja industriaalajastuga. Julius Evola (1898-1974) oli ise aadlipäritolu ja otsis kogu oma elu taga toda kuldjastut, mille kvintessentsiks on aristokraatlik maailm.

Hea ülevaate Evola müütilis-okultsest mõttemaailmast annab: A. Jellamo, J. Evola, il pen satore della tradizione. Rmt-s: La destra radicale. A cura di F. Ferraresi. Milano, 1984, lk 215-252. Vt ka Oxfordi fasismiuurija Roger Griffini artiklit: R. Griffin, Revolts Against the Mo dern World. The Blend of Literary and Historical Fantasy in the Italian New Right. Literature and History, 1985, kd 11, nr 1, lk 101-123 (kättesaadav ka natsionaalanarhistlikus veebiajakirjas Synthesis: http://www.rose-noire.org/articles/revolts.php (Eesti k-s vt: H. Udam, Julius Evola ja traditsiooni mõiste; S. Stadnikov, Julius Evola – viimne gibelliin. Vikerkaar 1994, nr 4. Haljand Udami tõlkes on samas Vikerkaare numbris ilmunud valik Evola lühiesseid – “Sümbolite ümberpööramine”, “Tarantli hammustus”, “Viienda seisuse võimuletõus”, “Näod ja pudi”, “Keiser Julianus”, “Pahema käe tee”; lisaks “René Guénon ja “täielik traditsionalism”” rmt-s: R. Guénon, Ida metafüüsika. Tlk H. Udam. Tallinn, 1997. Udami Evola-käsitluse täiendatud versiooni vt rmt-s: H. U d a m, Orienditeekond. Tartu, 2001, lk 381-401; kättesaadav ka Maar ja maa Konvendi (Conventus Terra Mariana) koduleheküljel: Tlk.) See Sitsiilia parun oleks otsekui itaalialik segu Arthur de Gobineaust, Carl Schmittist26 ja Ernst Jüngerist.27 Võtame Gobineau India kastiühiskonna ideaali, Schmitti iseäraliku nägemuse katoliiklusest kui “roomalikust vormist” ja Jüngeri metsassammuja-kuju kui taandumispositsiooni “süngeteks aegadeks”, segame seda tugeva annuse eso teerika ja okultismiga, kodanliku “mina” piiridest väljumise pseudosakraalsete praktikatega narkootiliste ainete tarvitamise abil või selliste kunstivoolude nagu dadaism kaudu (millele Evola oma nooruses lähedal seisis)28 ning lisame juurde mõningase koguse poliitilise orduga seonduvaid meesteühenduse-fantaasiaid. Lõpetuseks kroonime mikstuuri ideega tulevikumaailmast kui militariseeritud orduriigist – olemegi saanud Julius Evola, Heinrich Himmleri tugitooliteadlase-variandi.

Evola elitaarsest aristokratismist johtub põlgus rahva, massi ja eriti töölisklassi vastu, mis reaalsele fasismile kui massiliikumisele ja erinevate jõudude ühendusele oli tundmatu. “Põlgus niinimetatud “töölisklassi” suhtes on tähtis asjaolu. Ordumehed seisavad vastu igale sellisele ebatruudusele ja kiusatusele saavutada heakskiitu alamkihtidelt, kes seisusastme, privileegi ja võimu mõistet määratlevad raha ja rikkuse kaudu.”29

Traditsiooni maailm on olemise maailm, moodne maailm saamise, muutumise maailm. Traditsiooni maailma fenotüübiks on sõdalane, kes paistab silma asketismi, eneseületuse, transtsendentsitahte, autunde, truuduse, mehisuse, karmuse ja vankumatusega. Ajalooliselt jõuavad sellele ideaalile kõige lähemale Rooma impeerium ja keiser Friedrich II varaabsolutism. Tulevikuriik on “käsitatav eliidi või ordu autoritaarse organina … Idees ordust või orduriigist kohtuvad … fasistlik ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia”.30

Siit ilmneb: mida radikaalsem on Itaalia parempoolsus, seda enam orienteerub ta natsireziimile ja siin omakorda SS-ile. Mussolini valitsusaja fasismiteoreetikuid (Giovanni Gentile, Sergio Panunzio, Alfredo Rocco) seevastu enam ei tunnistata.31 Evola utoopia uuest lääni- või kastiühiskonnast ja elitaarne orduriigiidee, mille väljenduseks on ideaalne heroilis-militaarne Sparta-Rooma-Preisi järjepidevusliin, distantseeris teda Mussolini reziimist. Tema ajaloolisteks eeskujudeks on pigem kristlikud rüütliordud ja orduriigid.

Evola, keda asjassepühendatute jaoks sõjajärgsel ajal ümbritses guruaura, seisis alati lähemal pigem sellistele ra di kaal fasistlikele liikumistele nagu Corneliu Zelea Codreanu Raudkaart või José Antonio Primo de Rivera Falang kui Itaalia “normaalfasismile”. Ka katoliikluse kui universalistliku doktriiniga hoidis ta distantsi. Seejuures leidsid tema silmis tunnustust, nagu Carl Schmittilgi, ainuüksi roomalik vorm, kiriku “meheliku”, niisiis keskaegse perioodi hierarhilisus ja in tegralism.

Lõpuks, Ernst Jüngeriga ühendab Evolat hilisematel aastatel eelkõige pessimism oma ideede teostamise suhtes. Apo litía, tagasitõmbumine poliitikast metapoliitilisele tasandile ja “metsassammuja” nihilism muudab ta huvitavaks kõigile neile, kes ei otsi võtit mitte ainult oleviku mõistmiseks, vaid tähendust ajaloole aegade algusest peale, kogu kosmosele ühes selle varjatud, ainuüksi initsieeritutele ligipääsetava sakraalse sfääriga. Arvumüstika, India tarkuseõpetused, maagiline, müstiline ja okultne, aina ja alati reaalse maailma taga peituvale kosmilisele mõõtmele viitavate märkide sümboolika ilmutavad end ainult eliidile, kelle adekvaatne organiseerumisvorm pole massiliikumine ega profaanne partei, vaid elitaarne ordu.

Evola metafüüsiline antimodernism ühes ideedega elitaarsetest meesteühendustest tegi tast fasismijärgsel ajal toetuspunkti nonde parempoolsete jaoks, kelle meelest MSI küllalt radikaalselt ei astunud vastu vihatud merkantiilsele kodanlusele ja profaansele, nivelleerivale modernsusele. Selle elitaarse üksiklase mõttemaailmas pole kohta populistlikele, vasak korpo ra tist likele, natsionalistlikele ja katoliiklik-konservatiivsetele komponentidele, mis fasismi kui ideoloogilise sulami ja poliitilise alliansi moodustasid, ammugi mitte ökofasistlikele või natsionaalanarhistlikele suundumustele, mis Itaalias on suuresti tundmatud. Natsionalismist seisab Evola aristokraadina – nagu juba Gobineaugi – niisama kaugel kui fasismi modernistlikest elementidest. Aga osale suuna kaotanud, igaks utreeritud kodanlusevastasuseks valmis, maskuliinsest üleolekutundest pulbitsevast noorsoost pidi see elitaarne maksimalism kompensatoorse ideoloogiana kütkestavalt mõjuma, paremäärmusluse teooriavaesel maastikul pakub ju Evola välja holistliku maailmapildi, mis ei taotle olla mitte üksnes ühiskonnateooria, vaid ühtlasi ka metafüüsika ja romantiline maailmaseletusvalem.

Evola mäss moodsa maailma vastu on mäss ilmalikustumise vastu, mis avaldub rahavõimus, pööbli vastuhakus, madalate instinktide võidukäigus ja mitte viimases järjekorras ka naise vastuhakus väidetavale kosmilis-sakraalsele korrale. Miski ei hirmuta seda, ühest teisest ajast pärit meest32 rohkem kui “dekadentlikus” Läänes terendav günokraatia.33 Ta ei ole konservatiivne ega fasistlik, vaid pigem reaktsiooniline. Koos Gobineau, Donoso Cortese ja René Guénoniga (kes elu hilis aastatel võttis endale nimeks Abd al’Wahid Yahya) heitis ta oma virvavalgust parempoolse galaktika esoteerilises servas.

“Mustade rüütlite” metamorfoos

Kokkuvõttes on Itaalia paremradikaalid 1945. aastast peale läbi käinud pika tee. Kunagistest terroristidest on saanud “pa pistid”, ultranatsionalistidest tulihingelised võitlejad Atlandist Vladivostokini ulatuva Euroopa eest. Vaenlane aga on endiselt seesama: “liigkasuvõtjate plutokraatlik võim”. Strateegiliselt on terror tagaplaanile jäänud; “otsene tegevus” nihkub jalgpallistaadionidele. Kaklushimuliste jalgpallifännide, pettunud väikekodanlaste, lum pen pro le tariaadi ehk prekariaadi, globaliseerumisvastaste, “teise laine” või “kolmanda tee” pooldajate seas, kle ri kaal fasismi ja rahvussotsialismi, nat sio naal bolsevismi ja okultismi, elitaarse ordu ja hajusa struktuuriga ideelaborite vahel on Itaalia parempoolsetele ikka veel omane väikerühmituse identiteedist tulenev nart sissism. Üksnes Fiore FN-il näib olevat praegu tõsiseltvõetavat kasvupotentsiaali. Jääb üle ära oodata, kas kahe eksterroristi, “mustade rüütlite” Fiore ja Rauti vahelisel liidul tõepoolest tulevikku on. Hoopiski olulisem aga on jälgida, mil määral õnnestub paremradikaalidel oma rahvalik-kapitalismikriitilisi ideid tuua kaasa uude parempoolsesse parlamendikoalitsiooni. Et Berlusconi suudab kokku sulatada kõige erinevamaid ideid, on ta minevikus liigagi sageli tõestanud, ning seda, et see talle üldjuhul kahjuks pole tulnud – samuti.